Mis planeedile mahub majandus?
Septembris käisime Reformierakonna keskkonna- ja kliimatöörühmaga Eestimaa Looduse Fondi Otsustajate kliimakoolis. Sisukast ja mõtlemapanevast koolitusest inspireerituna vaatleme koos Grete Arroga kliimapoliitikat ja majandust väärtuspõhiselt ning tõdeme, et loodus – see on kõiksus me ümber ja sees.
Eelarve-, rahandus- ja majanduskriisile reageerides hüütakse vasakult ja paremalt: “Tõmbame majanduse käima!”, “More business!”. Majandust võib lugeda inimkultuuri pärisosaks. Vajame vahendeid, et hoida tervist, õppida ja elada koos lähedastega õnnelikku elu.
Ent on siis tegemist eesmärgi või vahendiga? Ning mis on sel pistmist loodusega – millest vesta lubasime? Ja juhul, kui majandus on vahend, mis on siis eesmärk?
Kõik ei taju loodust kõiksusena me ümber ja sees. Osa inimesi tunneb end aga ka linnas nagu metsas, sest tajuvad ehitatut samuti loodusest tulevana, ehkki inimkäe läbi sellesse kujju valatuna. Loodus saab küll inimkultuurita, aga inimkultuur looduseta mitte. Kuidas läheb loodusel meie ümber – loodusel, millest oma kultuuri ehitame? Milline on loodus meie sees, mille najal oma kultuuri ja väärtussüsteemi kujundame, mille põhjal end ja teisi juhime?
Enam pole palju neid, kes eitaksid, et inimkultuur on looduse taluvuse piire ületamas. Keskkond on muutumas moel, mis teeb inimese eksistentsi Maal keeruliseks. Küll aga käib vilgas debatt nii meil kui mujal, milles mõni ikka veel otsib silmad pärani kinni populaarsust, väites, et “aega on” ja “pole hullu”, “meie tahame oma elustiili (loe: tarbimist) säilitada”.
Teised – realistlikuma ja pragmaatilisema vaate esindajad – selgitavad kliimapoliitikat eelkõige majanduse uue “käima tõmbamise võimalusena”. Ainsa võimalusena. Mis on kasulik kliimale, on kasulik rahakotile. See vastab tõele, sest kui jätame silmad kinni ja kliimapoliitikas teod tegemata, tuleb arve inimkonnale kordades kõrgem, kahjud kordades suuremad, kui siis, kui püüame kliimamuutusi siiski pisut ohjeldada. Majanduse rohereform on vältimatu – ent kas ka pidev kasv majanduses on hädavajalik, põhiline, et mitte öelda ainus väärtus, mida inimestena soovime ja otsustajateltki ootame?
Psühholoogid ja käitumisteadlased uurivad seda, mis inimesi huvitab, mis neile meeldib, mis “neid käima tõmbab”, mis motiveerib. Kas pidev kasv, väle kasu ja priske raha on peamised, mis meid innustavad tegutsema? Rohkelt muutusi tähendab kliimakriis nagunii, küsimus on, kuidas tegutsedes suudaksime siiski säilitada ja luua ühiskonnas heaolu. Mis on siis inimeste õnne ja sellest tulevalt motivatsiooni alus, kas vaid majanduslik heaolu ehk majanduskasv või midagi veel?
Aastal 1993 hakkasid teadlased Kasser ja Ryan (vt Kasser ja Ryan 1993;, 1996;, 2001) uurima inimeste põhieesmärke elus, ehk siis seda, mille poole me püüdleme ja mis siis oletatavasti meid õnnelikuks teeb. Nii esimesed uuringud kui ka hiljem üle maailma, eri vanustes, sotsiaalmajanduslikes gruppides ja eri meetoditega mitmekümne aasta jooksul tehtud uuringud (vt nt Grouzet et al, 2005; Bradshaw et al, 2022) lubasid järeldada, et inimesed jagunevad laias laastus kahte gruppi: üks grupp on need, kelle jaoks on olulisemad nn sisemised väärtused – isiklik areng, head suhted lähedastega, tervis, panustamine kogukonda ja teine grupp need, kelle jaos domineerivad välised väärtused ehk raha, võim, populaarsus, atraktiivsus, kuulsus, staatus jms. Sisemised väärtused tagavad õnne, mis tekib sellest, et sa tead, et teed õiget, väärtuslikku asja, ehk eudaimonia (hea vaim, heaolu kreeka keeles), välised väärtused aga hedonia ehk õnne, mis tekib sellest, et sul on välisest stiimulist lähtuv positiivne emotsioon ja puudub negatiivne tunne. Oluline on mõista, et loomulikult on enamikele inimestele mõlemat tüüpi eesmärgid olulised – määravoluline on siinkohal see, kumb grupp on inimese jaoks mõnevõrra rohkem fookuses. Neid valikuid teeme igal sammul ja igaüks saab mõelda, kumba tüüpi püüdlustele kulub tema elus rohkem aega.
Ent teadlaste eesmärk polnud pelk grupeerimine – nende tegelik huvi läks kaugemale. Nad tahtsid teada, kumba gruppi kuulujadmad on tegelikult õnnelikumad. Nad tahtsid teada, kumb grupp tunneb end tõenäolisemalt igal hetkel paremini. Heaolu mõõtmiseks on piisavalt viise ning uuringutes kasutati alati mitmeid näitajaid. Seega uuriti, kummal grupil olid kõrgemad heaolunäitajad (subjektiivne rahulolu, õnnelikkus, energia, vitaalsus jm) ning seejuures ka parem vaimne tervis ehk madalamad depressiivsuse ja ooni ja ärevuse näitajad.?
Ilmselt lugeja jaoks nüüd mitte üllatavana näitavad uuringud tuima järjekindlusega, , et mida tähtsam on inimestele eesmärgipakett ‘suhted-areng-kogukond’, seda kõrgemad on nende heaolunäitajad ning madalamad depressiooni- ja ärevuse näitajad. Teisisõnu, mida vähem tahavadtsid inimesed hedonia’t (hedonism, soov tunda heaolu ja vältida valu), seda parem neil tegelikult olla on ning seda vähem esineb neil psühholoogilisi probleeme.
Mida tähtsam on aga inimese jaoks püüelda eesmärke ‘majanduslik edu-maine-välimus’, seda madalamad on nende heaolunäitajad ning kõrgemad depressiooni- ja ärevuse näitajad. Teisisõnu, mida rohkem tahavad inimesed hedonia’t, seda vähem on neil heaolu ning rohkem psühholoogilisi probleeme.[1]
Oluline on mõista, et inimesel endal on seda seost raske märgata. Meil on üsna keeruline elada korraga kahte elu ja teha kummagi puhul oma heaolu kohta järeldusi. Selleks on vaja andmeid, et mõista, et inimesed, kelle eesmärgid rahuldavad paremini nende psühholoogilisi baasvajadusi (Ryan & Deci, 2017) – (1) tunnet, et ma saan milleski paremaks, (2) et ma olen teistega tähenduslikult seotud ja (3) et mu tegevustel on sügavam mõte, – võivad eluvõitlustest, raskustest ja muredest hoolimata olla psühholoogiliselt paremas seisus kui need, kes keskenduvad enam sellele, millise mulje nemad ja nende asjad teistele jätavad. Selle seose sügavam psühholoogiline mehhanism peitubki selles, et nn hedonia-grupp tunneb end lakkamatult palju enam kontrollituna kui esimene – selle grupi heaolu on seotud sellega, kus kõik teised rikkuse-välimuse-staatuse võidujooksus on.
Ka Eesti viimane ulatuslikum väärtuste kaardistus joonistab need kaks gruppi arvukaimatena välja ja kasvav on meie õnneks just sisemistele väärtustele orienteeritud rühm. Silmatorkavaim muutus Eesti ühiskonnas viimasel kümnendil on noorema elanikkonna seas toimunud nihe turukesksuselt uuskogukondlikkusele.[3]
Seega tahaks kokkuvõttes, peale järjekordset pikka ja rusuvat sügistormi tõdeda, et mitte ainult majanduskasvu jätkumise pärast pole meil tarvis kliimamuutusi ohjeldada. Väärtused kujunevad inimeses välja nooruses ning üks väärtuste kujundaja on just see, kuivõrd soojad, hoolivad ja autonoomiat toetavad (s.t. lapse/noore mõtteid kuulavad, vaatenurka ja emotsioone aktsepteerivad, olulisi asju mõtestada aitavad jne) ning struktuuri pakkuvad on ümbritsevad täiskasvanud. Mida külmem ja kontrollivam (loe: konkurentsile ja võistluslikkusele suunav) on arengukeskkond, seda enam kipuvad väärtused kujunema välisteks, s.t. selliseks, mille alusel saab end pidevaltjätkuvalt teistega võrrelda. Väärtuseid teadvustatakse ja hinnatakse ümber reeglina kriisides. Kliimakriis on kriis ja iga kümnendik soojenemist, mille suudame ära hoida, teeb meie laste ja kõigi teiste elusolendite elu planeedil tiba paremaks. Täiskasvanuks saades ja oma väärtusi teadvustades näeme elus värve rohkem, ka tumedamaid. Me ei saa elada silmad kinni, vaid püüame mõista reaalsust, ent ometi mitte kaotada lootust, sest meie põlvkond saab (veel) teha tegusid, mis on järgmise põlvkonna tuleviku pandiks.
Seni pole ükski riik suutnud lahti siduda majanduskasvu ja planeedi ressursside ammutamise graafikuid, seega tuleb appi võtta kogu teadmine ja motivatsioon ja pealehakkamine, et mahutada majandus looduse piiresse. Loomulikult tuleb katta kõigi inimeste materiaalsed baasvajadused, riigieelarve tasakaal, vahendid riigi ülalpidamiseks ja kaitseks, ent peab ka mõistma, et piirid, millesse peame ära mahtuma, muutuvad pidevalt, täpsemalt kahanevad. Mida hiljem tegutseme, seda kitsamais raames tuleb seda teha, sest oleme ammutanud ressursse maakera taluvuspiire ületades.
Rohereform tugineb sisemistele väärtustele, ent püüdleb harjumuspäraste väliste väärtuste jätkusuutlikule säilitamisele. Kliimakriis sunnib teadvustama, et oleme osa loodusest, et oleme loodusega üks. Kas välised väärtused peaksid senisel moel domineerima või peaksime pigem arendama sisemisi? Kas tohib üldse välja öelda eelpoolviidatud uuringutulemusi püüdluste ja õnnelikkuse seoste kohta (millega igaüks võib soovi korral põhjalikumalt tutvuda), millega paljud kindlasti vaidlema hakkavad, sest see kõlab kole kahtlaselt? On ju levinud väide, et “mitte keegi pole ometi nõus vähem tarbima, see teeks meid talumatult õnnetuks”. Me ju juba oleme?
Puhtama keskkonna ja tervislikuma liikumise kaudu õpime ehk ka hoidma oma tervist, ehkki vahel on tüütu vastutuult vändata. Koos tegutsedes, kasvõi kodutänavalt tormikahjusid koristades, saame aru, et sõltume teineteisest ja koos otsustades saame elu muuta. Sisemiste väärtuste edenedes oleme eluga ka järsumate muutuste keskel õnnelikumad, ja ehk tahame ja suudame ükskord ka mõõta muid väärtusi peale sisemajanduse koguprodukti.
Bradshaw, E. L., Conigrave, J. H., Steward, B. A., Ferber, K. A., Parker, P. D., & Ryan, R. M. (2022). A meta-analysis of the dark side of the American dream: Evidence for the universal wellness costs of prioritizing extrinsic over intrinsic goals. Journal of Personality and Social Psychology.
Grouzet, F. M. E., Kasser, T., Ahuvia, A., Dols, J. M. F., Kim, Y., Lau, S., et al. (2005). The structure of goal contents across 15 cultures. Journal of Personality and Social Psychology, 89(5), 800– 816.
[1] Kasser, T., & Ryan, R. M. (1993). A dark side of the American dream: Correlates of financial success as a central life aspiration. Journal of Personality and Social Psychology, 65(2), lk. 410–422.
Kasser, T., & Ryan, R. M. (1996). Further examining the American dream: Differential correlates of intrinsic and extrinsic goals. Personality and Social Psychology Bulletin, 22(3), 280–287.
Kasser, T., & Ryan, R. M. (2001). Be careful what you wish for: Optimal functioning and the relative attainment of intrinsic and extrinsic goals. In P. Schmuck & K. M. Sheldon (Eds.), Life goals and well-being: Towards a positive psychology of human striving (pp. 116–131). Ashland, OH: Hogrefe & Huber.
[2]https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2019/02/Arenguseire-Keskus_Väärtused-kui-inimvara_2019.pdf lk. 125.
Ryan, R., M., & Deci, E. L. (2017). Goal Contents Theory: Aspirations, Life Goals, and Their Varied Consequences. (2017) In R. R. Ryan & E. L. Deci (Ed) Self-determination theory: Basic psychological needs in motivation, development, and wellness. Guilford publications. 272-293.
