Tegin sel kevadel vahetult enne 40. sünnipäeva läbi justkui restardi. See algas erakorralise meditsiini osakonna korduvkülastustega ja jätkus intensiivsemalt umbes kolmekuulise uute elu- ja töömustrite õppimisega ja kestab tegelikult tänaseni. Olen tänulik, et see juhtus ja ei tahaks minna tagasi eelnevasse aega. Mõistan enamvähem miks elasin seni nii ja miks nüüd sooviksin elada pigem nii ja naa. Lühidalt võtab muutuse kokku kujund, et viimased 20 aastat olen olnud justkui innukaks reisijaks kiirelt tuhiseva rongi peal, edaspidi sooviksin pigem vändata jalgrattaga, olla ise lenksu taga, valida suunda ja tempot, vahepeal maha tulla ja jalutada, kogeda vahetult ümbritsevat. Muuhulgas tähendas läbipõlemine minu jaoks leppimist sellega, et ka mina jään vahel haigeks, väsin ja vajan abi. Ka mina olen vahel nõrk, ärritun, olen kurb ja see kõik käib ka elu juurde. Ja samal ajal võin olla tugev, õnnelik, rahul ja ambitsioonikas.
Rahulikuma, enesesõbralikuma ja tähelepanelikuma elu kujundamise ja harjutamisega tegelen tänaseni. Kogen tööd tehes uuesti rõõmu – hetki, mil tunnen, et teen õiget asja, et seda, mida teen on vaja, et armastan oma tööd. Isiklik kogemus sellest kui oluline on vaimse tervise hoidmine, teadmised, oskused ja võimalus stressi maandada ja liigset ennetada on väärtuslik. Olen selle protsessi jooksul leidnud palju uusi sõpru, pidanud hulga sügavaid vestlusi, vahetanud kogemusi ja üha enam veendunud, et vaimne tervis on selle sajandi üks suurimaid väljakutseid üldse.
Üks tähendusrikas tööülesanne esinemise näol sai teoks suve lõpus Austrias. Juba teise maailmasõja järgsest ajast saadik toimub väikeses alpikülas European Forum Alpbach – arvamusfestivalide esiema. Tänapäeval koguneb konverentsikeskusesse tipp-poliitikuid, ettevõtjaid, juriste ja tudengeid üle maailma, et tutvuda näost näkku, koos mõelda ja arutada, kuidas võiks maailm parem saada. Kas aruteludele ja kohtumistele ka tegusid järgneb sõltub nagu ikka juba igast osalejast endast. Seltskond oli igatahes uhke ja kirev, õhtusöögil istus meie kõrvallauas Kofi Annan ja eelmine Austria president, tutvusin ka näiteks Matthias Strolziga – Austria uusima liberaalse erakonna Neos asutajaga.
Koguneme huvilistega Alpbachi konverentsikeskuse ees
Mind kutsus esinema Achtsammes Österreich ehk Tähelepanelik Austria, organisatsioon, mis Austrias mindfulness’i ehk tähelepanu juhtimise teemat veab. Nemad korraldasid kolm avaliku loeng-matka mindfulness’ikasutamisest majanduses, hariduses ja poliitikas. Minu juhtida oli poliitikapäev – matk, loeng ja praktika. Alpiharjalt üles rühkides rääkisin poliitiku argipäevast, pidevast võitlusest ja ka enda hiljutisest läbipõlemisest. Peale lühikest praktikat mitme saja aastase lehma-kasvatajate maja terrassil arutlesime, millised on eri riikide kogemused mindfulness’iga parlamentides ja laiema avalikkuse hüvanguks avalikus sektoris. Näiteid on nüüd juba õnneks tuua maailma paljudest paikadest ja Eestiski oleme oma Vaikuseminutite MTÜ üle väga õnnelikud. Lõpuks tõdesime üheskoos, et tänapäeva nuti- ja info-ülekülluses, pealkirjade emotsionaalses maailmas, kus püüame pidevalt olla aina kiiremad, paremad, tervemad, tasakaalukamad ja tublimad – ja seda kõike alati ja korraga, kulub tähelepanujuhtimise harjutamine, hetk vaikust iseendaga ära igaühele, sõltumata valdkonnast, kus töötad, või mitme lapse vanemaks oled.
Lühike praktika mäejalamil lehmakasvatajate sajanditevanuse maja terrassil.
Oskus pöörata pilk enesesse, oskus juhtida tähelepanu on miski, mis nii nagu enamus kasulikud oskused, nõuab motivatsiooni ja pidevat harjutamist. Kui eelmises Riigikogus kutsusime Tähelepaneliku Eesti konverentsile briti kolleege oma kogemust tutvustama, siis selles Riigikogu koosseisus on meil esmakordselt moodustatud ka toetusrühm, et tutvuda algatustega mindfulness’i vallas kogu maailmas ja võimalustega Eestis. Olulisim on ehk, et läbime koos kaheksanädalase praktilise mindfulness’i baaskursuse. Esimese sissejuhatava loengu kursusesse teeb kliiniline psühholoog Kärt Lust-Paal, pikema praktilise kursuse koolitaja valime peale sissejuhatusi juba koos tulevaste harjutajatega.
Matkal. Ka mägedel on päiksepool ja varjukülg.
Ma ei ole psühholoog ega pürgi selles vallas teadja tiitlile. Küll aga on kogemused lubanud palju lugeda, uurida, proovida ja loonud valmiduse oma lugu jagada, lootuses, et võibolla on kellegile kuidagi abiks. Tähenduslikel vestlustel – sidemetel lähedaste, kolleegide ja sõpradega on oluline osa vaimse tervise hoidmises.
Stress on elu loomulik osa, keha loomulik reaktsioon ärritusele või ohule. Kui vanasti kartsime näiteks karu, siis jooksime minema. Kui kohtusime mõne väiksema vaenlasega, saime ehk õhtuks vägeva prae. Ehk siis stressireaktsioonile võitle- või põgene järgnes reaktsioon ja aju- ja kehakeemia sai lahenduse ja stressihormoonid kehast minema. Tänapäeval me ärritavale ülemusele kallale ei lähe, pideva saavutusvajaduse eest ära joosta ka ei taipa. Küll kardame pidevalt, et ei saa hakkama, et pole piisavalt head töötajad, lapsevanemad, partnerid. Võibolla püüame pidevalt rahuldada kõigi vajadusi, aga võime iseenda hoopis unustada… Nii kuhjub igapäevaselt stressihormoone kehasse ja ühel hetkel saab seda kõike liiga palju. Võibolla tuleb appi hoopis kolmas keha päästereaktsioon – teeselda surnut, kuniks oht möödub. Võibolla minestame, tekivad ärevushood või depressioon. Mis siis aitab, ennetab, kui asi veel niikaugel pole, tervendab ja ravib? Kõige paremini aitab igapäevane paras aeroobne füüsiline koormus, eelistatult roheluses, kiire kõnd, sörk või ujumine, tantsimine, kõik, mis paneb sügavalt hingama. Samuti kõik loomingulised tegevused, kui nendes jälle pole liigset soorituse momenti, vaid pigem „asi iseeneses“. Ja mindfulness, hingamis- ja tähelepanu juhtimise harjutused. Minu jaoks on mindfulness’i toime eelkõige selles, et harjutab märkama, kuidas end tunnen, mida tegelikult arvan, tahan, harjutab olema enese ja teiste vastu sõbralikum. Aitab märgata nii head kui halba, rõõmustavat kui kurvastavat, lubada endale mõlemat, mõista et tõusud ja mõõnad, raskused ja rõõmud on mõlemad elu loomulik osa.
Mul on hea meel, et saan kolleege Riigikogust sellele kursusele kutsuda, usun, et see võib neist mõnelegi midagi anda. Võibolla paneb ka märkama, et oleme ka selles esinduskogus vaatamata erakondlikule kuuluvusele mingil tasandil kõik ühesugused, sarnaste vajaduste ja reaktsioonidega. Kindlasti aitab omal nahal kogetu näha ka järjest kasvavaid vajadusi vaimse tervise ja heaolu valdkonnas, võimalusi kasutada tähelepanu juhtimise praktikaid edaspidi Eestis juba teadlikumalt avalikus sektoris ka laiemalt.
Nautige sügist – leidke hetk olla tähelepanelik, keskenduda ühele meelele korraga, näiteks tunda sügise lõhna, või vaadata ainiti metsatuka muutuvaid värve. Ilus on nagunii, aga meelt puhastab ka. 🙂
