Kliimamuutused – kriis või võimalus Eesti uueks arenguhüppeks?

Yoko Alender

Kas olete märganud, et tüütud pisikesed veinikärbsed on sel aastal kohal pea jõuludeni, televiisor pajatab, et Austraalias ajab põlev mets ka sealseid eestlasi oma kodust minema, kohvikus enam plastmasskõrsi ei anta, toidupoodidesse on tekkimas üha suuremad lihavabade toitude riiulid, kus troonivad kodumaise porgandi, peedi ja kapsahõrgutised? Kõik näiliselt väikesed asjad meie argielus, aga nende taga toimumas juba aastakümneid suured ja tõsised protsessid, kliima – planeedil elu ja mitmekesisust hoidva tasakaalu muutused. Samuti tõendavad need teisest suurest sama olulisest – tuleviku seisukohast veel olulisemast – mõttemaailma muutusest. Oleme aru saamas, et vanal viisil jätkata enam ei saa.

Suurtes asjades on nii Eestis kui maailmas ikka veel halvasti – CO2 ehk kliimasoojenemist põhjustavate kasvuhoonegaaside heitmeid ei ole suudetud vähenendada, ehkki teadlased ja maailma tippjuhidki on sõnastanud korduvaid eesmärke selles suunas. Tippude poolt eesmärkide seadmine üksi sihile ei vii, muutuse toimumiseks on vaja igaühe panust – nii suur, laiapindne on selle nähtuse alus ja ulatus.

Nüüd anuvad oma tuleviku kodu, planeedi käekäigu pärast muretsevad lapsed ja noored meid suuri – et hakkaksime jutu asemel ometi tegutsema. Samal ajal kasvab Eestis jätkuvalt autostumine, jätkub põlevkivi kaevandamine, CO2 õhku paiskamine ja ei paista ka valitsusel olevat plaani kuidas vajalikke muutusi – Eesti energiapööret ellu viia. Sellelt valituselt midagi nii tõeliselt vajalikku ja visionaarset oodata olekski võibolla naiivne. Meie kõrvad ei ole kurdid noorte murele ega tegelikkuse häälele – meile läheb korda nii planeedi kui meie kodu, armsa Eesti ja tema laste tulevik.

Uus arenguhüpe

Kaja Kallas sõnastas Reformierakonna sünnipäevakõnes põhilise – Eesti on saanud hakkama kõigi endale seatud suurte eesmärkidega, olgu selleks meie vabadus, EL, NATO või euro. Oleme saanud hakkama ja hästi hakkama, sest oleme näinud neis väljakutsetes võimalust – võimalust kiireks ja heaolu loovaks arenguks. Kliimakriis on meie tänane suur võimalus. See on võimalus Eestile teha järgmine arenguhüpe.

Tagamaks areng õiges suunas on esmalt vaja ühiskondliku kokkulepet ja poliitikute kindlust – saame sellega üheskoos hakkama, me ei saa lubada endale laiskust ja ükskõiksust, vaid seame julgelt sammu samas tempos parimatega, meie eeskujudega põhjamaades. Nii on ka investoritel ja kapitalil kindlus – siia tasub tulla. Nii on meil võimalik saada osa ka Euroopa Liidu järgmise perioodi eelarve prioriteetsetest kliimatoetustest. Nende toel ja oma kindlat plaani ellu viies saame muuta eesti elamufondi energiasäästlikumaks, tarbimise mõistlikumaks, ühistranspordi mugavaks.

Lisaks loome kohaliku kliimafondi, kuhu saastetasudest kogume raha, mille suuname teadus- ja arendustegevusse, sest ainult innovatsioon saab pakkuda vajalikke suunamuutvaid lahendusi. Nii saab Eesti järkjärgult ja kindlal kursil püsides samm sammu haaval ja kellegile liiga tegemata väljuda põlevikivimajandusest, liikuda puhtama, jätkusuutliku ja targa energiamajanduse poole. Need kõik on võimalused ettevõtjatele, tublidele ja töökatele Eesti inimestele, Eestile, kes hoolib paremast tulevikust ja on valmis seda üheskoos looma. Meie oleme.