Yoko kui rahvasaadiku blogi/vlogi, ehk riigikogu liige kirjutab ja jagab videoformaadis valijatele mõtteid sellest, mis toimub Toompea saalides, Tallinnas, Eestimaa eri paigus ja tema mõtetes ning annab aru, kas ikka jagub aega ja tahtmist jõuda vahepeal ka Sisemise Rahu Väljakule.
Olete palutud sellel ja edasistel korralistel ja erakorralistel sündmustel osalemiseks liituma uudiskirjaga:
Kõigepealt tänud kõigile teile, kes te üht või teist kanalit pidi mulle teada olete andnud, et neid rahvasaadiku aruandeid loete. Sellest on suur rõõm! Tehke midagi oma elus iga kuu aja tagant, samal kuupäeval ja te imestute avastades, et kuu kestabki kaks hetke. Üks on kuu jooksul tehtav ja teine on hetk, mil sellele tagasi vaatate ja mõeldust, tehtust õpite. Ja samas, kui kaugele, kui lähedale võib kuu või kahe hetkegagi jõuda. Aja ebareaalsus.
Igatahes võiks mumeelest selline igakuine tagasivaatav pilk olla rahvasaadikule elementaarne. Osa avatud koostööst. Riigikogu esimehe Eiki Nestori palvel sattusin avatud valitsemise ja koostöö teemaga sel kuul kokku kauges paigas, nimelt Mehhiko pealinnas, kauni nimega Ciudad de Mexico ehk Mexico Citys. Parasjagu ebareaalne ajarännak seegi. 24 tundi lennureisi. Vahepeatus Frankfurdis, kus sain skype’I teel osaleda oma esimesel Riigi Kinnisvara AS nõukogu koosolekul. Edasi hiiglasliku raudlinnuga, mis vahepeal tundus 12km kõrgusel maa kohal hõljudes lausa paigal seisvat. Siiski, maandusime öises 20miljoni linnas ja hotelliaknast kumas täiskuu. Päeval ilmnes, et linna meenutab natuke Indiat. Konverents oli tihe, teema oluline, kohati teooriates/praktikates vastuoluline. Üks näide avatusest võiks olla seesama teile kirjutamine siin. Samuti Tśiili näide, kus ei loodud mitte lobistide nimekirja, vaid muudeti 1500 avalikuks teenistuses oleva (sh ministrid ja rahvasaadikud) kalendrid. Vastuolu on selles, et ühegi, isegi ideaalse süsteemiga ei ole võimalik luua 100% avatust, samas, saab siiski määrata soovitud suuna. Kirjutasin teemast pikemalt SIIN
Minu südameasi on siiski vaimse keskkonna kõrval ka füüsiline, ehk inimese poolt kujundatud elukeskkond. Tallinn, mu Tallinn! Ja liigagi tihti annab ta ainest enese arengu pärast muretsemiseks. Oktoobris tundus, et on oht, et kesk kõige magusamat Mereväravat hakkab kerkima koletu suletud kaubanduskeskus – junn. Õnneks olid arhitektid kiired asjade kulust avalikkust valgustamast, püüdsin samuti nii poeetilisema, kui realistliku argise kokkuvõtte esitada, miks sellised arengud on lubamatud. Tänaseks tundub, et nii linnavalitsus planeerimistegevuse eest vastutava institusioonina kui ka arendajad/investorid on aru saanud, et keskpärane suletud monstrum ei ole sellesse asukohta väärikas lahendus. Arhitektuurikonkursi korraldamise protsess on muidugi kõigi osapoolte jaoks järjekordne õppetund. Positiivne on kogu asja juures tõdemus, et tundub, et avalikkus on elukeskkonna kvaliteedi olulisusest hakanud piisavalt taipama ja ei lase linnaametnikel oma tööd hooletusse jätta. Kuna edasine projekteerimistingimuste kaudu käiv protsess aga loomult oluliselt suletum kui detailplaneeringu menetlus, siis on seda olulisem edasisel silma peal hoida.
Elukeskkonna inimsõbralikuks arendamise vajalikkusest sain sel kuul veel rääkida näiteks Tallinna Reformierakonna seenioritele ja noortele Tallinna Transpordikoolis.
Minu jaoks esmaskordse kogemusena sain sel kuul Taani Parlamendirühma esimehena saata Vabariigi Presidenti ametlikul riigivisiidil Taani. Kava oli hariv, kuulasime Presidendi ja Uffe Hellemann-Jenseni debatti välis- ja julgeolekupoliitikast. Minu jaoks oli kõrghetkeks kohtumine parlamendisaadikute, spiikri ja endise peaministri Helle Thorning Schmidti’ga, kes oli esimene naine Taani sotsiaaldemokraatide ja kogu riigi juhi kohal. Toomas Hendrik Ilves lasi ka minul kui värskel parlamendiliikmel Põhjala kolleegidele tutvustada Eesti olukorda eelkõige kõne all olnud pagulaste, rahvusvähemuste, sallivuse aga ka mulle erialaselt lähedal olevate ja Taanis kõrgelt hinnatud elukeskkonna kujundamise teemadel. Põnevad olid ka vabamas vormis arutelud kaasas olnud presidendi nõunike ja äridelegatsiooni liikmetega.
Sisulistest aruteludest Kultuurikomisjonis on enim kirgi kütnud erakooli seaduse muudatus. Millegipärast on jäänud kõlama ekslik väide, nagu plaaniks riik lõpetada erakoolide toetamise. See ei vasta tõele, seadusemuudatus puudutab ainult kohaliku omavlitsuse poolset erakoolide toetust. Riik maksab täna j aka edaspidi võrdset haridustoetust kõikides koolides käivate laste eest. See katab õpetajate palgakulud, koolitodu, õppematerjalid jms. Eelnõuga kõrvaldatakse aastatel 2011.-2015 kehtinud põhiseadusevastane olukord, kus kohalik omavalitsus oli kohustatud katma erakoolide nn “karbikulud” ehk tegevustoetuse. Edaspidi saavad kohalikud omavalitused jätkata erakooolide toetamist vabatahtlikult, suurem koostöö erakooli ja kohaliku omavalitsuse vahel soosib ilmselt ka erakoolide paremat integreerimist munitsipaalkoolivõrguga, millest on kõigil osapooltel ainult võita. Minu seisukoht on, et peame liikuma suunas, kus iga lapse ja lapsevanema joaks on kodulähedane kool turvaline valik ning mida väiksem laps, seda lähemal talle langetatakse teda puudutavad otsused. Ehk siis loodan, et edaspidi saab kohalik tasand haridust puudutavas veel suurema otsustusõiguse. Vastutust andes, see reeglina võetakse.
Sel teemal on ka mitu head selgitavat artiklit ja salvestus kultuurikomisjoni arutelust erakoolide esidnajatega:
http://www.delfi.ee/a/72935785
Aga nüüd ma lähen oma 44.aastase abikaasa ilusa numbriga sünnipäeva pidama. Tasakaal töö ja pereelu vahel on minu kuningas, kuninganna ja kuningriik. Ilusat hilissügist! Armastage!
Mõned meediasoovitused ka, selle põhjal, millest ise kuu jooksul osa sain, seekord sellised kuidagi meestekesksed, aga on ju ka meeste tervise kuu:
Seriaal: Narcos, Netflix
Film: Milk
Muusika: Jarryd James, The Kite String Tangle
Raamat: Underbara dagar framför oss (Olof Palme biograafia), Henrik Berggren
