Üles kirjutas: Tõnu Pedaru, ilmus 2018 kevadel VOLTA kvartali Kalamaja päevade eriväljaandes
Ok, pealkirja panime osalt sellepärast, et torkaks silma ja ajaks ootusärevaks. Samas, kui olukord võib-olla ongi hull, siis intervjuu Yokoga ei vaja tegelikult meeleheitlikku müüki.
Sest kes ei teaks Yoko Alenderit, eksole? Mis sest, et on riigikogu ja erakonna liige ehk – poliitik, aga räägib targalt ja huvitavalt. Puhusime törtsu juttu Yokoga, mitte nüüd kui legendaarse laulja tütrega, vaid kui arhitektuuri- ja linnaplaneerimise eksperdi ning Kalamaja elanikuga. Ja pisut ka kui mitme lapse emaga. Esiteks, et – tähistada Kalamaja kogukonnaraamatu ilmumist ja tunda sellest rõõmu: ja teiseks, et selle taustal veidi Kalamaja enda aga ka laiemalt linna arengutendentse vaadelda.
Hurraa, Kalamaja raamat on valmis. Kas ongi esimene tõeline asumikogukonna raamat Tallinnas? Yoko tuletab meelde, et Kassisaba lood olid juba olemas. Muidugi, Uuest maailmast on film. Ja kõige esimesena hakkaski asumikogukonna teema susisema ja sõitis – jalgrattaga, muidugi, avalikkuse orbiidile vast Uue maailmaga.
Kalamaja on aga asumina jätkuvalt meedias ja inimeste meeltes esil. Kalamaja on hip ja cool. Mõnede meelest muidugi juba tüdimuseni. Ka väljamaalased on märganud ja väljamaa väljaanded on ära märkinud ja soovitanud oma top’ides turistidele ja foodie’dele teha visiite boheemlikku hispterville’i jne. Yoko märgib, et Kalamaja trump on tihedus ja toimiv ettevõtlus, see pole vaid kodu ja magala, “siin on loomulik, naturaalne elu, siin on teenused ja töökohad.” Kalamajas on Yoko sõnul “rohujuure tasandi power”, on kriitilist massi. Mõistagi hea asukoht vanalinna vahetu lähedus ja muidugi – meri! Ja raudteejaam. “Ja EKA tuleb siia,” on Yoko elevil oma alma materi üle ja ütleb, et tema oli juba ammu oma vaimusilmas kunstimekat sukavabrikusse sättinud.
Kalamaja on saanud positiivse tähenduse ja märgi, räägib Yoko, ning – sellepärast ta laieneb inimeste argiteadvuseski lihtsamalt – Volta ja Noblessner on seal piiri ääres. Vanasti peeti viimaseid Kopli kandiks, tegelikult oli tallinlasi, kes lugesid Kalamajagi Kopliks, mitte just väga soovitavaks kohaks, kuhu sattuda. Võib-olla ka pika Kopli tänava tõttu. Noh, varsti vast on ka Kopli kant ise saamas juba peavoolulegi piisavalt cool’iks.
Yoko rõhutab, et tema on uskunud ammu just Põhja-Tallinnasse, ehk siis palju kaugemale Kalamaja piiridest. “Põhja-Tallinnas on tellimus olemas, on inimesi, kes tahaks jätkusuutlikke valikuid teha, head linnaruumi.”
Yoko on tegelenud magistritöös ka Kopli kaubajaamaga, raudteerööbaste ja liiprite hiigelmaastik Kopli tee ja Pelgulinna vahel Telliskivini. Mõelda vaid, kui ka see ala elule kerkiks, “siis seob see ka Kalamaja sujuvamalt Pelgulinnaga.” “Üldse, Tallinn on ju kesklinnast väga katki”, ütleb Yoko ja hetkeks tundub, et tema käe all tehtaks linn taas hoobilt terveks.
BACK TO THE JUNGLE ehk pealkirja juurde tagasi! Yoko alustaski jutuajamist kohe tuliselt ja otse tulega: ”Tallinnas on olukord hull! Kaubakeskuste maht on nii suur ja see minu hinnangul halvendab meie võimalusi hea linnaruumi poole liikuda.” Yoko selgitab, et kaubanduskeskute loogika on autokeskne ja siseruumi keskne: ”inimestel on sisse ehitatud soov teisi inimesi näha”. Tänavaelu, mis omal ajal teleka tulemisega ära kaduma hakkas on nüüd, iseenesest, kui meil on sisuliselt “telekas” kõigil kaasas, tagasi. “Me tahame teisi näha, nende lugusid kuulda”, räägib Yoko, et sotsvõrgustike formaat on “liiga lühike või kiire”, et tõelist suhtlust avalikus ruumis asendada.
Autostumine tuleb aga peatada, Yoko viitab Helsingi sammudele: Soome pealinn arendab ja tihendab ning tahab aastaks 2025 jõuda olukorrani, kus linlastel pole enam vajadust eraauto järele. On sõidujagamised, ühistranspordivõrk jne.
“Siin on vaja linna otsustajatel sekkuda ja jõuliselt,” ütleb Yoko, kes näeb, et omal ajal Tiskresse ja Peetrikülasse pagenud tuleks tihendatud kvaliteetsesse kesklinna tagasi, aga – “istuda siin vaid autos ja tõdeda, et sa ei saa lasta oma last omal jalal liikuda kooli, et see on ohtlik… Linnas, eriti kesklinnas peab esimene prioriteet olema inimene, tema liikumine ja olemine koos teistega linnaruumis, siis inimesed ka tulevad ja viibivad selles keskkonnas.”
Gentrifikatsioon, millest räägitakse ka kalamaja raamatus, ütleb Yoko ei tähenda meie tingimistes seda, et keskklass tuleb ja vahetab kõik elanikud välja: meil see päris nii ei lähe, sest suurem osa kortereid on omanike käes. Siiski toob tihendamine ka meil tänaseni kaasa autostumist ja Kalamaja tänavad on juba päris jubedad, mõlemal pool teed autod, “pidev pikk uss autosid tänaval looklemas”. Ja samas, märgib Yoko, need autod ju üle 90% ajast seisavad. Paljudel on kaks autot peres. Rääkimata õhu kvaliteedist. Ja – tonksab Yoko, meil on Kalamajas üks jalgrattatee! Aga tahaks sõita ka ju Mustamäele. Vanalinnaski ei saa rattaga õieti sõita.
“Mina kui suure pere ema, tahaks siiski olla vaba inimene”, kuulutab Yoko, ja see on vabadus liikuda. “Kui laps õpib jalgrattaga sõitma, see on tõeline vabaduse tunne,” ütleb Yoko, et tema vanem poeg on täielikult rattale üle läinud,
“Kaubanduskeskuste ja autokeskne elustiil, nagu suburbia kuskil USA äärelinnas, kus oled autost täielikult sõltuv, see ei ole vabadus ega jätkusuutlikki. Arenenud maailm on sellest aru saanud ja sekkub nüüd jõuliselt.
Selleks, et inimesed teeks tervislikumaid valikuid peab jalgrattasõit ja ühistransport olema atraktiivsem ja mõistlikum alternatiiv, aga meil veel pole.
Rattasõit pole turvaline, ühistransport pole kvaliteetne, ei tähenda ajavõitu. “Tasuta küll,” ütleb Yoko, “aga igaüks meist, iga imik maksab 20 eurot kuus selle eest, mida ta võibolla ei taha kasutada – mingi hetk peab kogu süsteemi upgrade’ ima.”
“Võibolla peavad ummikud ja õhureostus Tallinnas minema veel hullemaks, et aru saadaks, “pakub Yoko, meenutades, et käis hiljuti Indias – “vot seal olid päris hullud ummikud!”
Katkise ja katkestatud kesklinna silumisel on tore, et arendatakse kvartaleid Noblessneris ja Voltas ja liikumine paraneb… Plaane muidugi on, möönab Yoko – Vana-Kalamaja tänava ja vanalinna ühendamine, “ei jõua ära oodata” Samas, areng on tükiti siiski olnud kiire, Telliskivi näitel.
Nõudes linna jõulisemat sekkumist, meenutab Yoko samas, et vahel tulevad appi veel suuremad jõud. Näiteks seesama Telliskivi fenomen on ka mõneti paradoksaalne vedamine, “kui majanduskriisi poleks tulnud, oleks seal olnud teistsugune pilt – algne planeering oli ju plats puhtaks!” Yoko meenutab, et Kalamajagi pääses vene ajal hävingust, sest raha ei leitud lammutuseks: “muidu oleks puumajad maha kistud ja asendatud Irina Raua kaunidusega, mille vastas ma elan!”
Nüüd me näeme Telliskivis ja Kalamajas ajastute erinevaid kihistusi, siinse elu teevadki põnevaks erinevused ja kohalike inimeste lood. Nagu neid ka Kalamaja raamatust leida võib!
Liitu uudiskirjaga:
