Möödalaskmised linnaplaneerimises on viinud probleemideni, millele praegu Tallinnas tunnistajaks oleme!

Yoko Alender

Foto: Andres Putting, Delfi

Yoko kui rahvasaadiku blogi/vlogi, ehk riigikogu liige kirjutab ja jagab videoformaadis valijatele mõtteid sellest, mis toimub Toompea saalides, Tallinnas, Eestimaa eri paigus ja tema mõtetes ning annab aru, kas ikka jagub aega ja tahtmist jõuda vahepeal ka Sisemise Rahu Väljakule.

Olete palutud edasistel korralistel ja erakorralistel sündmustel osalemiseks liituma uudiskirjaga:

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.

Möödalaskmised linnaplaneerimises on viinud probleemideni, millele praegu Tallinnas tunnistajaks oleme, kirjutab riigikogu liige Yoko Alender.
Ilmus Postimehes 30.08.2018

Tallinn on Euroopa kõige kiiremini getostuv pealinn. Seda kinnitavad nii teadlaste uuringud kui ka kajastused Tallinna tänaval toimuvast.

Üha tihemini kirjutavad ajalehed vägivallast, mille taga on noortekambad, ja kahjuks kogevad seda Tallinna inimesed tänavatel. Isiklikult adusin probleemi mastaapi ehk kõige enam siis, kui mu 16-aastane poeg, kes minuga eriti tihti päevauudistest ei räägi, küsis, kas olen juba lugenud; nemad sõpradega arutavat, kas julgeb ikka linna minna. Uurides meediakajastusi, tuleb tõdeda, et tõepoolest, juhtumite ja kajastuste hulk tundub aina kasvavat. Kindlasti mängib siin oma rolli tänapäeva kiire info, heli ja pildi salvestamise ja levitamise võimalus, aga väita, et probleemi pole või et asi on normaalsuse piires, ilmselgelt ei saa.

Linnapea Taavi Aas ütleb, et kord linnatänavail taastugu, ja ootab siseminister Anveltit kohtumisele. Anvelt vastab, et hullemad jõhkardid tuleb isoleerida. Justiitsminister Reinsalu kutsub kokku ümarlaua, kus jõuministrid, linnapea ja teemaga tegelevad spetsialistid saavad probleemi ja lahendusi analüüsida. See kõik on hädavajalik ja ehk annab ajapikku mõningast leevendust, ent on minu hinnangul pigem tagajärgede kui põhjustega tegelemine.

Põhjusteni on senistes kommentaarides jõudnud vaid abipolitseinik Sergei Metlev, kes kritiseeris Tallinna linna selle eest, et Lasnamäe idaossa rajatud sotsiaalmajade näol on linn loonud geto, kus saavad kasvada vägivaldsed noortekambad.

Arhitektina tean hästi, et ehitatud keskkond, selle kujundatud ruum, igaühe kodupaik mõjutab meid. Kust need noortekambad pärinevad, kust leiavad mõtte- ja teokaaslasi, kellega ühiskonna reegleid eiravaid kooslusi luua?

Eesti Ekspress kirjutab «lastekambast Lasnamäe tagumisest osast», Raadiku tänava sotsiaal- ja munitsipaalelumajade piirkonnast. Kurikuulsad on Tallinnas selliste probleemide poolest nii Lasnamäe kui ka Põhja-Tallinn. Kui uurida, kuhu on Tallinna linn planeerinud ja ehitanud viimasel aastakümnel kõik sotsiaal- ja munitsipaalelamud – ikka Lasnamäele ja Põhja-Tallinna.

Tallinna linnavalitsus on linnaplaneerimist kommenteerides öelnud, et reageeritakse pigem linnas toimuvale, kui võetakse endale jõuliselt sekkuv ja linna nägu kujundav roll. Oleks tagumine aeg aru saada, et niimoodi ei täideta kohalikule omavalitsusele pandud kohustust. Linnaplaneerimisel on mõju meie kõigi igapäevaelule.

Inimesed kujundavad keskkonda, keskkond seejärel meid. Olgu selleks liikumisviisi valikud – kui on olemas turvaline jalg- ja rattateede võrgustik, eelistame ehk tihemini jalgratast ja ühistransporti raiskavale eraautole. Või tõsisem teema, nagu hetkel kõnealune – linna getostumine.

Kui koondame kõik sotsiaalmajad, munitsipaalelamud ja ka näiteks süstlavahetuspunktid, supiköögid jms ühte-kahte juba niigi probleemsesse ja keskmisest väiksema sissetulekuga elamupiirkonda, ei saagi oodata, et suudame probleeme lahendada, pigem süvendame neid.

Nii Euroopas kui ka Tartu Ülikoolis on uuritud linnade segregeerumist. Tallinna problemaatilisele kiirele getostumisele on teadlased juba korduvalt viidanud. Tallinn on alates 2000. aastatest tänaseni üks kõige kiiremini getostuvaid linnu Euroopas. Kahjuks ei tööta Tallinna linnavalitsus ja riik sellele vastu, vaid on nii linnaplaneerimisvigadega kui ka keelepõhiselt eraldatud haridussüsteemiga olukorda pigem järjest süvendanud. Viimati viitas teemale süvitsi 2017. aasta inimarengu aruanne. Rahvuspõhine segregatsioon on Eestis seotud haridussüsteemiga, on ju lasteaed ja kool elukohapõhine ja endiselt keeleliselt eraldatud.

Nii linnastuvad endised Ida-Virumaa elanikud kui uussisserändajad, kes tulevad suures osas Eestisse endise Nõukogude Liidu aladelt, kolivad sageli samuti odavamatesse elupaikadesse või munitsipaalpindadele, nende lapsed lähevad elukohajärgsetesse vene lasteaedadesse ja vene koolidesse.

On aeg see ring katkestada. Lõpetada probleemide kuhjamine paikadesse, kus nad pigem võimenduvad. Munitsipaalmajade ehitamine võib tunduda vaesuse leevendamisena, suure linna heateona, ent osutub sellisel kujul hoopis ebavõrdsuse suurendajaks, ja nagu nüüd näeme, lausa vägivalla kasvulavaks. Kindlasti ei ole ju probleemsed pered näiteks Raadiku piirkonnas ülekaalus, aga fakt on see, et kui ühesuguste probleemidega lapsi ja noori kuhjub ühte elamupiirkonda liiga palju, võib ühiskonnal olla liiga raske ja kindlasti väga kulukas tegeleda tagajärgedega.

Suurbritanias elab suur osa ühiskonnast nn sotsiaalmajades. Aastakümneid on olnud karm reegel, et neid ei koondata ühte piirkonda. Nii on Ühendkuningriigis, kus on palju sisserändajaid ja üsna suur sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus, suudetud vältida hullemat getostumist.

Surve elamuarendusele on kiiresti kasvavas Londonis meeletu, otsitakse tasakaalu eraarenduste ja munitsipaalmajade vahel, pidades alati silmas, et linnale ja elukeskkonnale on kõige tarvilikum igakülgne mitmekesisus. See tagab võimaluse luua rikkaid sotsiaalseid võrgustikke, kohata endast erinevat ja kergemini tõusta ka elu sotsiaal-majanduslikul redelil ehk vaesusest hariduse toel välja rabelda. Londoni linnapea Sadiq Khan andis veel selle aasta alguses välja juhendi, mis aitab kaasa piirkondade regenereerimisel, kui lammutatakse endisi liiga suureks kasvanud sotsiaalmajade gruppe, et säiliks mitmekesisus ja turvaline elukeskkond.

Alustuseks tuleb riigil ja ka Tallinna linnal koos alustada üleminekut ühtsele haridussüsteemile, mis ajapikku suudab arvestada laste erisusega, pakkuda hariduses võrdseid võimalusi, sõltumata emakeelest ja päritolust. Kindlasti suureneb niimoodi koolide mitmekesisus ja kui nii riik kui ka linn tõsiselt ja pidevalt ka rahaliselt panustavad, kasvab ka koolipere võimekus varakult märgata ja sekkuda. Kindlasti saavad laste sotsiaalsed võrgustikud rikkamad ja nende väljavaated teha elus õigeid valikuid paremad.

Kohalikul omavalitsusel on Eestis vastutus elukeskkonna kujundamise eest. Keskerakondlikul Tallinna linnavalitsusel, kelle otsuste järgi pealinn juba teist kümnendit kujuneb, on aeg hakata mõistma elukeskkonna ja ühiskonna sügavat põimumist. See tähendab ka seda, et suudetakse suunata linna arengut nii, et iga linna otsus mitte ei suurendaks ega süvendaks juba niigi ühe kõige kiiremini segregeeruva Euroopa linna getostumist, vaid vastupidi. Teadlased on oma sõna öelnud.

Kahjuks kinnitavad viimase aja sündmused Tallinna tänavatel, et uuringud ei ole pelgalt teooria, vaid põhinevad päriselul. Kuulakem mõlemat, nii teadlasi ülikoolides kui ka noori, kes kardavad linna peale minna. Neil otsustel, mis puudutavad linnaruumi, on sügav ja pikaajaline mõju, neid (eriti) ei tohi teha, silmas pidades kellegi üksikuid ärihuve, linnaisade valimiseelset suva või soovi linti lõigata.