Yoko Alender: laste suur arv ei saa olla eesmärk omaette, kui ei tagata nende elukvaliteeti

Yoko Alender

Yoko kui rahvasaadiku blogi/vlogi, ehk riigikogu liige kirjutab ja jagab videoformaadis valijatele mõtteid sellest, mis toimub Toompea saalides, Tallinnas, Eestimaa eri paigus ja tema mõtetes ning annab aru, kas ikka jagub aega ja tahtmist jõuda vahepeal ka Sisemise Rahu Väljakule.

Olete palutud edasistel korralistel ja erakorralistel sündmustel osalemiseks liituma uudiskirjaga:

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.

 

Artikkel ilmus Delfis 31.05.2018
Riigikogus Olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu “Kas esimese lapse sünd on ohus? arutelul peetud kõne põhjal

 

Kas riik saab sekkuda väga isiklikku pere vabadusse, nagu seda on otsus last muretseda või lapsi muretseda? Siin tuleks eelistatult öelda hoopis “lapsi rõõmutseda”, nagu pakkus professor Rein Veidemann. Laste rõõmutsemine on isiklik otsus ja riigi sekkumisse mina ei usu. Küll aga saame oma otsuseid tehes usaldusväärset riiki ehitada ja saame peresõbralikku keskkonda luua. Seega keskenduda ainult laste arvule ei ole õige. Kohati tundub mulle, et rahvastikupoliitikat eraldiseisvana käsitledes kaob asja tuum. Nii kippus olema näiteks koostatava Rahvastikupoliitika aluste dokumendiga ja ka aruteluga Riigikogu saalis. Arutelu läheb kas väga üldisele metatasandile, loosunglikukski, tegeledes üldmõistetega riik, keel, rahvus või siis väga isiklikuks puudutades näiteks istekohti kellegi pere autos. On fakt, et iga Riigikogu otsus rahvastiku puudutab, terviku ja üksikisiku tasandil. On meie loomulik, põhiseaduslik ja püha kohus seista selle eest, et meie inimeste ja eriti meie laste elukvaliteet ja heaolu kasvaks. Sellesse panustame kõik, igaüks kes sellel maalapil tegutseb, muretseb ja rõõmustab.

Alustuseks usaldusest riigi vastu, mis on üks oluline komponent, selles kas inimesed otsustavad suurema pere kasuks või mitte. Kas see loob usaldust, mis meil täna riigis toimub? Eurobaromeetri uuring näitab, et viimase aasta jooksul on neljandiku võrra vähenenud nende eestlaste hulk, kes arvavad, et meie riik on õigel teel. Ümbrikupalgad kasvavad, majanduskasv aeglustub, riik on läinud ise okupatsioonikahjusid n-ö kompenseerima, maksusüsteem on muudetud arusaamatuks, töötav pensionär peab tasuma kõrgmat maksumäära jne. Ma arvan, et need poliitilised otsused ei ole mitte seda usaldust suurendanud, pigem usaldamatust ja seda kinnitab ka uuring.

Mis puudutab lapsi kui tulevasi maksumaksjaid, ka siin ei ole õige rõhuda pelgalt laste arvule, vaid nende võimalustele oma andeid arendada, enda potentsiaal ellu rakendada. Peame rääkima haridussüsteemist. Panustamine teadus- ja arendustegevusse on üks koht, kus tegelikkuses elukvaliteeti saab juurde luua. See on koht, kus me oleme võlgu, kus oleme öelnud, et 1% SKT-st on see, mida tuleks panustada, et meil oleksid kõrgemad palgad ja töökohad targemad. Sellega tuleb jätkata, see 1% tuleb leida. Peame muide ka küsima ja vastama küsimusele, kas see ei devalveeri kõrgharidust, kui kõrgharidus on tasuta, aga lasteaiakoht tasuline.

Eesti rahvastik kasvab juba neljandat aastat, kasvame tagasipöörduvate eestlaste toel, aga kasvame ka endise Nõukogude Liidu aladelt tulevate inimeste ja nende laste näol, kes täna lähevad Eestis vene kooli. Ehk siis, jällegi, inimarengu aruanne on seda soovitanud, oleme ise korduvalt välja toonud: ühtne haridussüsteem on järgmine suur samm, kus saame kõiki oma lapsi rohkem väärtustada, kus saame pakkuda võrdsemaid võimalusi.

Veel koolist: KIVA, kuisamisvastane, kiusu- ennetusprogramm peaks muutuma püsivaks, peaks olema iga kooli argipäev, mille eest riik hoolitseb. Kindlasti samamoodi kogu n-ö inimlike oskuste arendamine, sest nimelt nendest inimlikest sotsiaalsetest oskustest algavad ka vanemlikud oskused, luuakse alus turvaliseks koduks, kuhu lapsed võiksid tulevikus sündida, vanematele, kes saavad hakkama nende kasvatamisega. Mis puudutab peretoetusi – kindlasti on hea vanemahüvitis ja väga täpselt sihitud kolmanda lapse toetus, see on tee, mida mööda edasi minna.

Lõpetuseks. Iga laps on võimalus muuta maailma paremaks ja seetõttu meil kõigil, kes me lapsi kasvatame, õpetame, treenime, ravime, hooldame, iga meie liigutus, iga meie eeskuju on võimalus seda maailma paremaks muuta. Ja siit minu tänulikkus nendele kõigile, kes sellega tegelevad.

Aitäh!