Jah, sõbrad, ka mina kirjutasin petitsioonile alla. Uhke ju olla üle 30000 hulgas. Mida see allkiri, mida on peaaegu, et nõutud valijate poolt, nii minult, kui paljudelt Reformierakonna (ja ilmset ka sotside) liikmetelt, tähendab? Kas see allkiri tähendab, et pooldame võrdseid õigusi? JAH. Kas see tähendab, et meil on kõrini, me ei tolereeri kiusamist, vaenamist, lõhestamist, sildistamist? JAH. Kas see tähendab, et meil on kõrini sellest valitsusest? JAH.
Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond moodustasid valitsuse, mis algatas 2014 Kooseluseaduse. Isamaa erakonna
liikmeid algatajate hulgas ei olnud, küll aga Keskerakonna liikmeid. Mina jälgisin toona veel pisut eemalt. Siis sisenesin ise tegevpoliitikasse, suure hoo, positiivsuse ja parema elukeskkonna unistusega. Patrioodina. Veendunud idealistina, võrdsed võimalused, vabadus, vastutus. Avatus, julgus ja headus. Minu põhiväärtused. Tänagi. (Kujunesin täiskasvanuks Rootsis, kus joosta võivad kõik (ehkki igapäevaelu ka seal pole nii roosiline) ja abieluvõrdsus siiski seadustati juba 2009.
Siis ilmus kuskilt välja herr Reinsalu ideega panna kooseluseadus rahvahääletusele. Kuulasin kodus kõnesid, mida esitati Riigikogus. Mäletan, et mul tõusis sellest kõigest füüsiliselt palavik. IRLi juhatuses pidin siis aru andma, miks ma oma toonase erakonna pärast saates “Poliitik vabandab” vabandasin. Vabandasin, sest nägin kiusamist ja nägin neid, kes vaikides pealt vaatasid ja olin sattunud nendega ühe laua taha. Mõistsin, et minu ja selle erakonna väärtused lahknevad liiga ja meil ei ole ühist tulevikku. Mäletan samas ka tunnet, et ühiskonnas tundsin end toona siiski pisut liiga etteruttavana, natuke ufona. On rõõm tõdeda, et täna seda tunnet enam pole.
Reformierakonnas olen kohanud alalhoidlikumaid, konservatiivsemaid ja neid, kes minust veel kiiremat ühiskonna arengut taga nõuavad. Kordagi ei ole ma aga Reformierakonnas tundnud end oma avatud vaadete pärast ahistatuna. Sõbrad, uskuge mind, Reformierakond ei ole see erakond, kelle taha võrdsed õigused jääksid. Me ei ole kunagi valmis osalema milleski, mis viib Eestit suletuse, kiusamise, sovjeetliku vägivalla maailma. See aga on justnimelt see koht, kuhu meid uhkelt tüürib #ekreike Jüri Ratase poliitgeniaalsel (!) juhtimisel.
EKRE on aidanud pendli ühte äärmusse ja teades, et iga jõud vastasjõudu tugevdab, saab ahastuse asemel hoopis rõõmuga tõdeda, et ehk sai helmedest reitelmannidest puhas homopropaganda – kui enne oli neid, kes teemast ei huvitunud, võibolla ebamugavusest ei tahtnud enda kõrval näha teistsugust, siis nüüd nähakse, et tõepoolest, inimesed ei nõua niisama “mingeid õigusi”, vaid neid tõepoolest kiusatakse ja need õigused kuuluvadki neile. Meile kõigile. Võrdselt. Me oleme inimesed, ühendatud oma soovides, püüdlustes paremuse poole. Me oleme üks. Oleks usklik, siis ütleks nagu Paavst, oleme kõik jumala lapsed ja õigus perele on meil samuti kõigil.
Kas selle petitsiooni abil jõuame abieluvõrdsuseni – ei ole kindel. Ilmselt see Riigikogus komisjonist kaugemale ei jõua. Ehkki #ekreike koalitsioonileppes (mis ju püha paber) on muide ka öeldud, et 50000 häälega petitsioon automaatselt rahvahääletusele. Oleks vahva, võibolla oleme selleks tõepoolest ühiskonnana valmis. Ma oleksin uhke meie üle, et vaatmata valitsuse püüdlustele… Igatahes oleks ausam, kui mingi põhiseaduse/perekonnaseaduse juriidiline väärkonstruktsioon.
Kahjuks ei taha kütta ka ootusi liiga üles. Küll kõvatajad valitsuses neelavad jälle ja leitakse viis välja vingerdada. Sest kõige selle varjus saab teha “omi” asju, vorsti jagada, piire sulgeda ja inimesi riigist välja saata. Tuksi keerata lootust, ootust, et meie laste tulevik saab helgemgi. Küll raha trükitakse kuskil juurde ja kliimakriis on ka pseudoprobleem. (sic!) Usun jätkuvalt, et hetkel on olulisim EKRE valitsusest välja saada. Nad ei taha Eestile head. “Hea” on muiugi mõttetu mõiste siin, aga Mart Helme väljendas hiljuti Riigikoguski, milline on see Eesti, mida tema tahab, kirjeldades oma lapsepõlve stalinistlikus ENSVs. Mina sinna ei taha.
Ehk siis – jõudude võitlus käib. Nüüd olemegi lahingus. Ärgem laskem end siis pimestada. Säilitagem kaine meel, oma põhiväärtused ja arusaamine, kus on sõbrad ja kus on vaenlased. On ju klassika, et kui head omavahel kisklevad, saab vastaspool teha, mis tahab. Säilitagem ja elagem oma väärtusi.
PS Muide, loodan ka, et kui valija tahab, siis saan peatselt (no nii 3 aasta pärast vähemalt) Eesti 200 ja noorte radikaalidega
Eestimaa Rohelised erakonnast ka Riigikogus koos tööd teha.
Foto: Erlend Śtaub, Kroonika
https://rahvaalgatus.ee/initiatives/842dac27-bdda-45c3-bd95-407452b51c71
