Yoko kui rahvasaadiku blogi/vlogi, ehk riigikogu liige kirjutab ja jagab videoformaadis valijatele mõtteid sellest, mis toimub Toompea saalides, Tallinnas, Eestimaa eri paigus ja tema mõtetes ning annab aru, kas ikka jagub aega ja tahtmist jõuda vahepeal ka Sisemise Rahu Väljakule.
Olete palutud edasistel korralistel ja erakorralistel sündmustel osalemiseks liituma uudiskirjaga:
Läinud kuu õpetas ühtteist koostööst, koostöö keerukusest. Mida teha kui sihtmärk on ühine, ent 101 vankrit sõidab igaüks isesuunas, igal omakorda all neli logisevat ratast? Lootsin kirjutada teile siis, kui Kooseluseaduse rakendusaktid vastu võetud. Päevad läksid, said nädalateks. Ent need lihtsad, argised 84§, mis reguleerivad kooselu registreerinud paari ja nende suhteid kolmandate isikute ja riigiga elu jooksul alates sünnist, lõpetades matmiskohustusega jõudsid läbida vaevalise esimese lugemise.
Rakendusaktide seletuskirjast: § 9. Kalmistuseaduses (KalmS) arvatakse registreeritud elukaaslane omaste hulka ning pannakse talle surnu matmise või tuhastamise kulude kandmise kohustus. Õigusselguse tagamiseks lisatakse KalmS § 9 registreeritud elukaaslane sõnaselgelt, kuigi registreeritud elukaaslane võiks mahtuda tõlgendamise teel ka seni seaduses sätestatud omaste subjektide ringi hulka.
Ja me jaurame edasi. Osad meist teevad mõnuga populistlikku kampaaniat ja püüavad taaskord tõstatada debatti teemal – kas kooseluseadust ja rakendusakte on vaja või tuleks seadus hoopis tühistada. Rahva poolt valitud esindajad räägivad nädalapäevad enne vastu võetud seaduse jõustumist, kas ikka ja milliste kokkulepete alusel saab rakendusakte vastu võtta ja kui ei saa, kas siis oleks õigem seadus tühistada. Mis mõttes ei saa? Osad jauravad edasi “normitehnika” ja “juriidiliste puuduste teemal” oskamata üht või teist kordagi defineerida ja ühegi näite varal lahti seletada. Piinlik. Mul on piinlik. Inimsed, kes seaduse jõustumist ja rakendamist ootavad ei vääri sellist käitumist. Ehk ei ole mina oma fraktsiooni poolt valitud eelnõu ühe esindajana osanud ka piisavalt läbi rääkida, selgitada, kokkuleppeid sõlmida? Olen seda endalt korduvalt küsinud. Kuidas saab lihtne argielu, pühendumine partnerile, kohustuste võtmine teineteise ja riigi ees olla nii raskesti mõistetav? See ei ole ühegi erakonna huvi, see ei saa olla poliitmäng, vaid lihtne inimlikke ja argiseid õigusi, õigusselgust tagav eelnõu. Siiski, jätkan järgmisel kuul, järgmisel aastal ja püüan ikkagi selgitada. Ehk on midagi muutunud ja selgust rohkem saanud. Piisab, kui 51 kutsarit oma vankrid õigesse suunda seavad ja sadulast maha ei kuku.
2016. aasta eelarve oleks võinud ehk kooseluseaduse rakendusaktidest enam emotsioone, vaidlusi, nõudmisi tekitada. Siiski võeti järgmise aasta eelarve vastu oluliselt lihtsama ja mõistuspärasema protsessi tagajärjel. Kultuurikomisjoni liikmel, sel korral üsna hilises eelarve menetluse faasis sekkudes, jäi siiski hinge pigem lootus, et edaspidi saab haridus koalitsioonileppele vastavalt ka numbrites suurema prioriteedi.
Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu palvel uurisin katuserahade jagamise praktikaid teistes Euroopa riikides. Siin on huviistele tutvumiseks kokkuvõte. Avatud valitsemise tegevuskava tahab üha jõudsamalt kaasata ka parlamenti, oleme ka Riigikogus kaardistamas tänast olukorda ja tegemas konkreetseid ettepanekuid, millised parendused seadusloome protsessis muudaks Eesti veel avatumaks.
Võrdse kohtlemise toetusrühmaga kohtusime uue võrdõiguslikkuse volinikuga. Eksnäis kas etenduses Sugu N tema suunas juba eos läkitatud kriitika on põhjendatud. Loodame, et mitte.
Kui tahaksite poliitrinde teateid tihemini, jägige Poliitikaguru iganädalaseid reportaaže, seni mumeelest üsna adekvaatsed ja informatiivsed.
Detsembris olen palju mõelnud pealinna tulevikule. Ja olevikule. Murega. Porto Franco saaga Admitraliteedi basseini ääres jätkub projekteerimistingimuste kaudu. Arendaja valis küll edasiseks partneriks kui nii võib öelda “parema arhitekti”, ent linnavalitusus tundub siiski projekteerimistingimustes liigagi palju järgi andvat. Põhiline probleem on liiga suurtes liigendamata hoonemahtudes, mis ei võimalda luua jalakäijasõbralikku euroopalikku tänavaruumi – elavat linna. Pigem tunudub linnaväravasse kerkivat Viru Keskusest suurem suletud kaubanduskeskus. Ehk ei ole kõik veel kadunud? Arutelu projekteerimistingimuste üle on veel ees.
Samal ajal mõtiskleb Tallinn peatänava loomise võimaluste üle, projekteeritakse Reidi teed. Kõik olulised valikud. Kui palju tahame kesklinna autosid, kuidas soodustame muul moel linnas liikumist/liigutamist? Ka Porto Franco puhul on kummastav meeletute parkimismahtude kavandamine. Kuhu meie pealinn üldse liigub? Kas seesmärk on katkestuste linnaruum kokku traageldada, luua sidusat jalakäijasõbralikku, olemist, elamist soodustavat elukeskkonda, või transpordikoridori, kus inimese valdav emotsioon on tajutav ohutunne? Kõigeks meil ressursse ei jagu, ei inimesi, kliente, elanike, raha, tihedust, ettevõtteid. Seda olulisem on teha põhjendatud, selgeid valikuid selge visiooni põhjal. Keskenduda ja ellu viia. Tänane linna poliitika näib pigem reaktiivne kui proaktiivne. Roheline pealinn oli eesmärk, millegipärast (kas tasuta ühistranspordi kulude viljana) on kadumas trollid. Tahame euroopalikku kesklinna, aga linnavalitsus algatab detailplaneeringu Sikupilli ja Rocca aal Mare kaubanduskeskuste mahu kahekordistamiseks. Miks? Olen vist ise ka lasknud end pisut pikast ja pimedast linnasügisest morjenduda. Siiski – Tallinn areneb vaatamata linnavalitsuse püüdlustele. Ja kuna kohalikud valimisedki ei ole enam mägede taga, hakkan oma visiooni Tallinna arenguks peale kosutavaid pühi vargsi kirja panama. Kui soovid kaasa rääkida – anna teada. Tallinn väärib paremat homset!
Täpselt aasta tagasi olin rabas. Saates Looduslik valik. See oli mu kahe aasta jooksul läbitud kolme valimiskampaania kõige olulisem osa. Ma ei tea kas valijate jaoks, vaevalt, aga minu jaoks küll. Julgen öelda, et elumuutev kogemus. Neli aasta kõige pimedamat ööpäeva metsas rabas. Kaamerasilma all. Üksi, konkurentidega. Jälgimise all. Tähtede ja tuule meelevallas. Kohati külmas, näljas, väsinud. Ja samal ajal täis olemise, hakkama saamise, edasi minemise, ajast ja linnast väljas olemise, lõkkesse vaatamise, paigal olemise ja pideva liikumise jõudu. Lisaks endast rõõmsamale ja tugevamale minale sain sealt metsast veel palju sõpru – seltskonna, keda koondab ettevõtmine nimega Estlander, ellujäämiskoolitajad. Tänu kogemustele nendega koos ootab mind peatselt kaitseliit. Eksnäis, mis sellest koorub. Ja teine veel põnevam ettevõtmine – Eesti ellujäämiskooli rajamine Saunamäele. Kui te tahaksite seda ettevõtmist toetada, kas töö või muude vahenditega kirjutage mulle. Nähes ja kogedes iga päev, kui palju tegemist ja teadmist ja arendamisrt vajaks meie pisike pealinn, tunnen justkui tasakaaluks, milline jõud on meile siin põhjamaal antud kaasa metsadega, nii vähe ootab ta meilt ja annab nii palju. Et meil siis ikka jaguks tarkust minna ja vastu võtta. Jõuluööl pidi tulema täiskuu, lumega oleks kaunis, aga küllap on ilmagi, minna ja sammuda üks vaikne metsakäik, võibolla läita väike lõkegi. Päike ei ole talvel kadunud, ta lihtsalt on peidus sealsamas lõkkes, proovige, soojendab! Ilusat rahulikku aega! Uuel aastal jälle puhtamana, puhanuna, uue hooga, valguse poole.
