Yoko kui rahvasaadiku blogi/vlogi, ehk riigikogu liige kirjutab ja jagab videoformaadis valijatele mõtteid sellest, mis toimub Toompea saalides, Tallinnas, Eestimaa eri paigus ja tema mõtetes ning annab aru, kas ikka jagub aega ja tahtmist jõuda vahepeal ka Sisemise Rahu Väljakule.
Olete palutud edasistel korralistel ja erakorralistel sündmustel osalemiseks liituma uudiskirjaga:
12. mai. Istung. Keskfraktsiooni “Koolitoidu eelnõu”. Muidugi tahaksid kõik, et koolitoit oleks tasuta ja veel kvaliteetsem, aga täna ei ole sellist summat riigieelarves ja üksiku eelnõu kaupa 8 miljonit maksvat kulutust plaanida ei ole võimalik. Esimene korralik poliitetendus. Opositsiooni saadikud, kes komisjonis kordagi sõna pole palunud süüdistavad komisjoni esimeest diskussiooni tapmises. Ja nii edasi. Stalnuhhin tahab esitada eelnõud KOVide tulubaasi suurendamiseks, küll nemad siis juba Narvas jagaks kõike tasuta, ütleb ta. “Äkki siis juba eelnõu SKT suurendamiseks”, kommenteerib Eerik-Niiles hiljem kohvikus. Vabaerakond kommenteerib, et eelnev on hea näide sellest, kui laastavalt võib mõjuda arutelule mõne teema ülepolitiseeritus. Mõtlen pärast tükk aega oma toas demokraatia võludele, valudele. BNS palub mailitsi kommentaari Reformierakonna siseelu osas. BNSi uue juhi (Anvar Samost) poliitika jätkub. Annan selle kommentaari hea meelega, aga siin oma blogis, kus pean seda põhjendatumaks.
Mina olen oma aja jooksul Reformierakonnas saanud kaasa rääkida neis teemades, kus olen soovinud, iga kord kui olen suu lahti teinud. Olen püüdnud osaleda ka kõigil koosolekutel, kuulanud arutelusid, põhjendusi, seletusi. Seletanud laua taga, koridorides, formaalsetel ja mitteformaalsetel koosviibimistel oma senises elus saadud kogemusi, toonud oma vaadet ja teadmisi kuulajate ja vestluskaaslasteni. Ja on kuulatud. Kommunikatsiooni roll on nii nii oluline maailmas, kus osade inimeste jaoks (erakonnast ja töökohast sõltumata) on olulisem kuidas asjad näivad, kui see, kuidas asjad on. Tegeledes teatud küsimustega süvitsi, neid samal ajal teiste teemade, valikutega kõrvutades, tekib päris hea pilt ja arusaam maailma pooltoonidest. Olen veendunud korduvalt, et ajame õiget asja ja see innustab. Sõbrad küsivad, et kes aitab kui ise aru ei saa, et kuidas hääletada ühes või teises küsimuses. Olen vastanud, et tegelikult ei ole ju riigipidamine tuumafüüsika. Saab aru küll, kui on piisavalt töövõimet, tahet, püsivust end osapoolte arvamustega kurssi viia ja oma otsuseid näha nii üksikküsimuse, kui suure pildi osana. Olen imetlenud pea- ja haridusministri südikust, rahu, tasakaalukust ja võimet pidevalt silmas pidada pikka vaadet. See on üks põhjustest miks ma üldse poliitikasse kunagi läksin, sest toona tundus mulle eemalt vaadates, et seda pikka vaadet ei olnud. Üks minu toonase koduerakonna juhtfiguure ütles oma kõnes: “Peame silmas pidama pikka vaadet – vähemalt kaks aastat!”. Selline oli seis toona ja seal. Täna oleme vaatamata maailmavaateliselt keerulisele koalitsioonile suutnud hoida pikka vaadet, viime maksukoormuse tööjõumaksudelt tasapisi kahjulike harjumuste maksustamisele. Aktsiisitõusud ei ole minu hinnangul pelgalt katteallikad, vaid ka konkreetsed meetmed, mis võiks luua eelduse teatud käitumise muutusele. Üha enam määrab riigi konkurentsivõime inimeste tervis ja heaolu, elukeskkonna kvaliteet. See on mulle piisavalt oluline teema, et pidasin vajalikuks koos selle ala teadjatega esitada ka selleteemaline projekt Arengufondi ideekonkursile, lugege ja toetage https://www.arenguidee.ee/ideas/289-liigutav-eesti.
Hotellide käibemaksuerisuse järkjärguline kaotamine on minu hinnangul olulistele sotsiaalmeetmetele aktsepteeritav katteallikas – olgem ausad – turistid ei tule Eestisse mitte hotellide, vaid kultuuri-, loodus-, toidu- ja muude elamuste tõttu. Samuti maksavad hotellihinna mõne-eurose tõusu kinni eelkõige jõukamasse kümnendisse kuuluvad inimesed. Hea, et koos osapooltega leiti kompromiss ja loodame, et tegijad taotlevad EASi kaudu ka headele algatusetele lubatud tuge, et pakkuda nii kodumaistele, kui väliskülalistele veel paremaid ja kvaliteetsemaid elamusi.
Aga mis ma siis veel selle kuuga teha jõudsin? Lapsed ja noored on üha selgemalt saamas minu prioriteediks. Kohtume fraktsioonis noorte teemade arutamiseks ka Eesti Noorteühenduste Liiduga. Kultuurikomisjonis, kus 90% teemadest puudutavad haridusküsimusi on neil teemadel kaasa rääkimiseks võimalusi pidevalt, konkreetsetest asjadest edaspidi. Esimestel nädalatel tutvustavad oma plaane komisjonile nii Kultuuri-, kui Haridus- ja Teadusministeerium, külastame ERRi ja Teaduste Akadeemiat. Minu esimene tõsine eelnõu, mille poolt sain olla, muutis põhiseadust – nimelt said kohalikel valimistel hääletamisõiguse alates 16. aastased noored. See tegi rõõmu. Saan aru, et õigus neid automaatselt ühiskonnaellu ei kaasa, küll aga annab võimaluse. Olen sellest ka eelnevalt kirjutanud. Olen endale lubanud, et ei ignoreeri ühtegi kutset suhtlema noortega. Ja neid kutseid tuleb. Vahel, peale pikka päeva, järjekordsele kohtumisele suundudes, tikub ligi väsimus, aga tegelikult teevad need kutsed meeletult rõõmu ja kui kui jälle noorte keskel seisad, tuleb kogu kulunud energia ka kordades tagasi.
Sel korral viis mind noorte juurde Alkoholisõltumatuse nädalal, mida veab Terve Eesti SA koostöös Tagasi kooli programmiga. Kõigepealt koolitati meid vabatahtlikke osalejaid põhjalikult ja seejärel suundusime edasi noorte juurde. Sõnum ei olnud mitte nulltolerants, vaid eelkõige selgitus sellest, milline on alkoholi mõju eas, kus aju ei ole veel välja arenenud, ehk siis millised riskid kaasnevad liiga varase tarbimisega. PREFRONTAALNE KORTEKS 🙂 – etteaste võlusõna, ehk aju osa, mis areneb eas 15-24 ning kus asuvad kõik kõige magusamad 21.sajandi, ehk tegevjuhi oskused. Esimene kohtumine oli mul Kurtna kooli 7.-9. klassidega ja selle kohta saan öelda vaid ülivõrdelisi sõnu. Äge, äge, äge! Noored kuulasid, küsisisd, jutustasid, tundus, et neid veenis ka minu suhteliselt isiklik lähenemine. Aga mida ma muud ikka teha saan, kui mitte rääkida enda kogemustest. Ja kui suutsin neid inspireerida ja mõtlema panna ja mulle tundus, et suutsin, tänu teadmistele, mida koolitus meile ette andis, oli minu päev tehtud. Ootan huviga kohtumisi järgmisel nädalal, sel korral juba Saaremaal, Eesti teises otsas. 🙂 Kas see oli töö, poliitika, kohustus, võimalus? Elamus igatahes.
Kodanikuühiskonna toetusrühmaga käisime tutvumas Kodanikuühiskonna Sihtkapitali (KÜSK) tegemistega. KÜSK vahendab riigi ja EL tuge kodanikeühendustele ja töötab kodanikuühiskonna arengu heaks. Selles vallas on vabaühendused koos Siseministeeriumiga teinud tublit tööd aastaid, määratletud on selged rahastuspõhimõtted ja arengusuunad. Organisatsioon koos oma programmide, projektide ja geniaalse arhiiviga näis tõepoolest töötavat hästi. Olen avaldanud soovi ja erakond on kinnitanud, et kui meile saab kuuluma KÜSKi nõukogu koht, siis asun seal andma oma panust kodanikühiskonna arenguks.
Vahepeal käisin Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu kutsel tutvumas Austria ja Schweizi puitarhitektuuri ja passiivmajadega. Koht, kus meil – oleme Euroopa suurim puitmajade eksportöör, on arenguruumi ka kodumaal. Esiteks puitarhitektuuri nutikamaks muutes ja disaini läbi kõrgemat lisandväärtust tootma pannes. Teiseks uurides ja muutes seda, mis täna takistab meid kasutamast kohalikku, taastuvat ehitusmaterjali ka suuremates hoonetes, samuti riigihangetes, kus saaks seada kriteeriume CO2 emissioonist lähtuvalt.
Lisaks olen kohtunud Soome, Taani ja UK saadikutega. Kõik kohtumised on olnud siiralt sisukad, oleme rääkinud konkreetsetest valdkondadest, kus saame edenedada koostööd ja õppida teineteise kogemustest.
Pean tunnistama, et järjekordse kolmenädalase istungjärgu lõpuks olen üsna kutu. Teemasid, infot, ettevõtmisi ja kohtumisi on olnud palju. Tean, et peatselt harjun ja leian oma tempo nagu seni igas uues olukorras olen teinud. Tahtsin kirjutada ka avatusest, suhtluskultuurist ja riigijuhtidest ja saadikutest kui rahva süljekausist, aga see tundus lõpuks mõtetu. Tegelikult olen jätkuvalt veendunud, et keskendumine sisule ja postiiivsele on ainus, mis viib edasi. Nii et lõpetuseks hoopis üks minu jaoks ilus ja kosutav pildike “yokode maailmast” (nagu üks mu eelmise koduerakonna tippudest ikka armastas öelda). Esmaspäeva õhtupoolik koduhoovis: ilm, isegi tuul oli soe – lõpuks ometi. Abikaasa tuli tagasi lasteaiatretilt, ratta järelkärus istumas Dag (2) ja Uma (4). Lapsed kilkasid hoovi jõudes vaimustusest. Eneli tuli Linnad Inimestele raamatute järgi, mille annetasin tänukingiks Teeme Ära koordinaatoritele, temagi tuli rattaga, tagaistmel aastane Juku. Kõigil põsed mõnusalt leemendamas. Armas!
Kirjutage ikka kui midagi mõttes ja toetage meie arenguideed!
Armastusega,
Yoko
