Tegemist on monumentaalse teosega, mis 536-leheküljelise kunstiteosena toob justkui asjana iseeneses lugejate ette eesti rokk-muusika varalahkunud suurkuju Urmas Alenderi elu kui loomingu. Raamat keskendub kronoloogiana Urmas Alenderi kogu loomeajale aastatel 1968-94, ehk siis viieteistkümnendast eluaastast kuni lahkumiseni neljakümneselt. Raamatu koostasin mina, meenutusi aitas koguda Neeme Raud, mõtete ja peegeldustega aitasid veel paljud, vormi valas armas kujundaja Jan Tomson. Siiski võib raamatu autoriks eksimata pidada ikkagi Urmas Alenderit. Olen tänulik, et isa nii pedantselt hoolitses selle eest, et ta läbi loomingu ja arhiivi elaks edasi meie kõigi jaoks.
Urmas Alender (UA, nagu ta ise sageli kirjutades ennast tituleeris) arhiveeris pidevalt enda loomingut, koostas laulude ja luuletuste kogumikke, loetelusid jms. Arhiivi põhjal on UA loomingut avaldatud ja avaldatakse edasi ka pärast tema surma. Võib eksimata öelda, et ka selle raamatu autor on UA ise.
Tema hääle kõla tunneme ilmeksimatult. Ent kuidas on tegelikult tema loominguga, sellega, mis ta läbi ja lõhki oli – elas, et anda? UA kirjutas 504 luuletust ja 303 laulu. Seda alates 15. eluaastast, vahel mitu tükki päevas, sest tal oli kiire. Eluaastaid sai lõpuks 40, täpselt nagu tema eeskujul John Lennonil. UA loominguks on enam kui laulud ja luuletused. On ka ansamblite lugu, kohati tunnitäpsusega ülestähendatud Ruja story 1971-88, algusest lõpuni. Fotoalbumid ja isiklikud kalendermärkmikud. Luuletused kaustades koondatud temaatiliste kavade kaupa, juures omakäelised illustratsioonid. Ühelt Eestimaa suvila pööningult ilmuvad välja UA diapositiivid, jällegi – pedantselt sorteeritud, kuupäevade ja asjaosaliste nimedega arhiveeritud. Kõik selleks, et see raamat saaks sünidida on ette valmistatud. Mina olen neid asju ju näinud ammu, olen nendega koos kasvanud. Ometi tekkis alles siis, kui sain isast vanemaks see vajalik distants, mis lasi mul näha tervikut – UA elu kui loomingut. Siin ei ole mingit tagantjärele tarkust ja suurustavat analüüsi, vaid üks intensiivne elu, elu kui looming. Sõna saab Urmas Alender.
Raamatus on ligi viiskümmend meenutust kaasaegsetelt ja hilisemtelt austajatelt, rohkesti seniilmumata fotomaterjali nii arhiividest kui erakogudest, UA laulutekste, luuletusi, joonistusi, isiklike kalendermärkmike väljavõtteid ja ammendav UA laulude, luuletuste ja ilmunud loomingu loetelu.
Urmas Alender kirjeldab ise oma lapsepõlve ning seda, kuidas ta Ruja läbi aegade ainsa püsiliikmena kirjeldab eesti kuulsaima ansambli Ruja teekonna algust (1, 2) ja seda, milline oli tema arvates Ruja surm.
„ Olen sündinud 22. novembril 1953, Stalini surma-aastal. Horoskoopide harrastajad leiavad, et olen Skorpion, aga kuna olen Küti[1] piiri peal, siis arvan, et mõned selle tähtkuju omadused on mul ka. Üldiselt pean horoskoopi päris õigeks, leian, et mõned asjad langevad tõesti kokku. Eriti need, mis mulle kasulikud on.
Väga auahne. Aga noh, kunstnikule on see vajalik. Edev. Labiilne, muutlik. Elu kulgeb tõusude ja mõõnadega. Olen alati olnud maksimalist, püüdnud parima poole, tahtnud olla parim. Vahel võib mind vallata pime raev. Kui mulle haiget tehakse, võin vahel niivõrd kättemaksuhimuliseks muutuda, et minuga on paha tegemist teha. Ometi võib Skorpion, kui suurem eesmärk silme ees, üllatavalt vaoshoitult käituda. Eesmärgi saavutamiseks on kõik vahendid head. Arvan siiski, et ma ei ole väga tige inimene. Üks tähtsamaid märksõnu on minu jaoks olnud armastus. Olen tähele pannud, et neid, keda olen kunagi armastanud, armastan praegugi.
Esimesed kaheksa aastat oma elust elasin vanas puumajas Odra tänavas, autoinspektsiooni lähedal. Mängukaaslasi mul eriti polnud, pea ainus minuvanune ümbruskonnas oli minu õde. Ehkki isa oli meremees ja ka ema käis tööl, ei käinud ma lasteaias, mängisin üksinda. Kord istusin päev otsa toas ja püüdlesin selle poole, et sulepeale võimalikult kiiresti ots peale lükata. Võib-olla üksioleku tõttu kujunesingi hiljem individualistiks või egoistiks. Ma tean oma varasest lapsepõlvest mingeid pilte, mis mu vanaema on maalinud. Ma olin imelaps: kaheaastaselt tundsin kõiki tähti ja kolmeaastaselt lugesin soravalt. Esimene täht, mida ma teadsin, oli “õ” – selle õppisin Õhtulehest. Aabitsat mul ei olnud, lugema õppisingi Õhtulehe abil. Vanaema oli mul Kurtna lastekodus vist kasvataja. Mulle räägiti sellist pilti: seisan kaheaastasena keset mudatiiki, nutan, pardid prääksuvad ümberringi. Ma olin osanud sinna sisse minna, aga ei osanud välja tulla. Teine mälupilt: olen liivakastis ja teen liivale tähti, memmed kogunevad ümber: “Kuule, kas sa tunned tähti siis või?”. Nad tõid raamatu ja ütlesid: “Loe.” Ja ma lugesin neile. Ma olin siis kaks ja pool. Kui ma kooli läksin, oli mul sari “Seiklusjutte maalt ja merelt” läbi loetud. Kool oli 16. keskkool Sikupillis, kus olen veetnud kogu elu esimese poole, 35 aastat, ülejäänud 35 on üks teine koht. Mind on see sari õudselt mõjutanud. Ma olen seiklusjanune natuur. Leian, et kogu aeg peab midagi toimuma. Kui on igav, siis on kõige halvem. Mao on kunagi öelnud, et mida s … m, seda parem. Mul on umbes sama: kui elu on probleemivaba, siis on midagi halvasti. Midagi ei juhtu, midagi ei toimu.
Edasi kolisime Lasnamäele, Eesti Merelaevandus ehitas sinna maja. Seal tekkisid esimesed konfliktsituatsioonid, mis olid üsna banaalsed – õue peal oli palju venelasi ja nendega suheldi enamasti kivide abil. Mäletan hästi ka esimesi peksasaamisi rahvuse pinnal. Ilmselt on seegi minu mõttemaailma mõjutanud. Aga sellele vaatamata ma ei ütleks, et oleksin vägivalda eriti armastanud. Meil olid omamoodi luuramised garaažide vahel. Keda täpselt mängisime, ei mäleta, igatahes mitte neid, keda mängisid venelased, viisnurk otsa ees. Umbes samal ajal hakkasin ebaesteetilisuse ja lagunemise keskelt välja ihkama. Püüdsin näiteks kodus hästi palju koristada. Ma ei ole vist päris esteet, aga tahaksin kangesti, et kõik näeks ilus välja ning oleks harmooniline ja korrastatud. Mul oli päris huvitavaid mänguasju, mida isa reisidelt kaasa tõi, näiteks püstoleid. Alati, kui isa sõitu läks, palusin, et ta tooks püstoli ja hästi paljude taskutega teksased. Midagi eriliselt õnnelikku minu lapsepõlves polnud, midagi õnnetut samas ka mitte – sõnaga, täiesti tavaline lapsepõlv.“
2) 
„Ruja suri 1988. aastal pärast Tartu muusikapäevi. Esinesin seal sirp ja vasar tagumiku peal ning pärast seda saadeti mulle filharmooniast tööraamat koju. Tegelik hääbumine algas juba kontsertreisidega Venemaal, mis meie ansamblile ei sobinud. Teisalt oli see ainus võimalus sellist muusikat edasi teha, sest juba tollal hakkas siinse publiku huvi eesti muusika vastu kahanema. Samuti tekkis ühel reisil ansamblisisene arusaamatus, mille tagajärjel lahkus Jaanus Nõgisto.
Tartu päevadele, perestroika oli siis alles lapsekingades, valmistasin ette punkaktsiooni. Ma ei teadnud siis Mattiiseni laule, ma ei teadnud olukorda Eestis, kuna olime Venemaal ringi rännanud. Mul oli vähe aega tegelda Eesti asjaga ja ma ei teadnud, et Mattiisenil olid valminud need imearmsad lood. Ma võtan Ivo Linna ees kümme mütsi maha, need on nii ilusti lauldud ja Mattiisenil kirjutatud, kõik on läbi mõeldud, iga takt on paigas. Muidugi jäi minu punkarivärk selle kõrval täiesti nulliks. Ma lasin Veljo Vingissaarel trükkida oma katkiste teksapükste p…e peale hästi suure sirbi ja vasara ning terve hulga kärbseid. Ma olin kirjutanud laulu, millega tahtsin öelda, et ainus asi, mis Vene riigis s…t ei ole, on kusi. Kõik ülejäänu oli ju s…t, isegi inimesed olid seest ussitanud, andke andeks. Mina kaasa arvatud. Rujast olin ainult mina jäänud, siis mängis ju seal Nevil Blumberg, nii et mina kirjutasin kõik tekstid. Sisult natsionalistlikud, vormilt fašistlikud – kuigi ma ei taha seda sõna pärast Hitlerit nimetada. Oli vabanemise ja pääsemise aeg. Ma läksin lavale ja laulsin oma laulud enda arvates geniaalselt ära ja tegin lõpuks iseenda välja mõeldud nalja – keerasin oma selja rahva poole ja küsisin: vabandage, sõbrad, kas ma teie arvates olen s..a sisse istunud või ei? Raske oli sellest naljast üle üheksanda rea istujatel aru saada. Nad ei saanud aru. Sirp ja vasar ei olnud neile näha, küsimuse varjatud mõte läks kaduma. Nad ei saanud aru, mis see punane plekk on. Nad ei saanud aru, et kui vähegi võimalik, saatsin ma Nõukogude võimu nii p…e. See oli minu arveteklaarimine võimuga, kes oli mind hoidnud 35 aastat silmaklapid peas ja kõrvaklapid kõrvas ja käed kinni seotud. Kuigi me oma arvates kõndisime Rujaga ikka mööda maailma ka – Poola ja Ungari, IdaSaksamaa ja Rumeenia.„
Ruja on kindlasti Uurmas Alenderi tuntuim ansambel, ent oma lühikeseks jäänud karjääri jooksul jõudis ta laulda veel ka ansamblites Varjud, Andromeeda, Teravik, Propeller ja Kaseke. Lisaks õppis Urmas Alender Lavakunstikateedris näitlejaks ja töötas aastaid Nukuteatris. Rujaga tehti kaasa ka mitmes Noorsooteatri lavastuses. Loe kuidas ta kirjeldab koostööd ansambliga Andromeeda (3) ja otsust lavakasse minna (4).
3)
4) 
Raamatus on seiku ka UA isiklikest kalendermärkmikest, kust näiteks leiab viite ka pulmadele a. 1976. (5)
Üheks põhiliseks mureks oli Urmas Alenderil läbi aastatetegeliku kodu puudumine. Seda pidas hiljuti ka UA sober ja bändikaaslane Jaanus Nõgisto ETV sates Alenderi raamatust rääkides sõbra suurimaks tragöödiaks. Selline oli UA taotlus Nukuteatri administratsioonile, et pääseda asutuse korterijärjekorda (6).
Lisaks on raamatus ca 50 meenutust UA kaasaegsetelt ja austajatelt. Nii kirjeldab kohtumist Urmas Alendriga laulja Kärt Tomingas:
„Aasta on 1985. On ilus kevadine päev. Mul lõppevad koolitunnid. Olen keskkoolitüdruk ja jalutan, raamatud süles, suure tüüpkoolimaja uksest välja ning maja ees parkimisplatsil seisab säravvalge Žiguli. Seisatan hetkeks, ainult korraks, ja siis sammun iseenesestmõistetava hooletusega auto poole. Reisijapoolse ukse avab mulle naljakas ruudulises vihmamantlis ja säravalt naeratav Urmas Alender. Istun autosse ja uks pahvab kinni. Läbi autoakna näen tuhandepealise kooli kõigi nelja korruse akendele kogunenud silmapaare, kes vaatavad toimuvat kui filmi. Ruja ja Urmas Alender on superstaarid. Sõidame. Ilus päikesepaisteline päev. Kusagil saluveerel peatume, Alender võtab “kitarre” vutlarist välja, istub kännule ja hakkab laulma. Olen päris näljane, aga Alender muudkui laulab. Hingest. Siis laulame koos ka. Alender leiab, et neid paari kooslaulu võiks kohe õhtusel kontserdil esitada ja ongi nii. Sõidame, ja maakoha kultuurimajas Urmas Alenderi kontserdil laulan ka mina pisut. Kohtumisõhtu kujuneb pikaks ja artist naudib seda täiel rinnal, viskab nalja ja laulab veel ja veel. Mõtlen, kui palju on järgmiseks päevaks õppida ja et puudusin näidendiproovist ning et ka kodus ei teata, kus nii kaua olen. Meil pole telefoni. Aga see on justkui mingi teine maailm, mingi looritagune asi. Õhtul sõidutab Alender mu koju ja lubab varsti tuua kassette Yesi, Genesise, Led Zeppelini ja teiste muusikaga. Lubab ka mu kassettmaki ära parandada – sain sünnipäevaks igatsetud Vesna, mis linti puntrasse kerib. Ma vist ei usu, et ta seda teeb. Lahkudes veel ütleb nõudlikul toonil, aga pisukese irooniasähvakuga silmis: ”Vaata, missuke peab olema!“. Näitab enda peale. “Nihuke peab olema! Teksapüksid peavad jalas olema! Pane omale teksapüksid jalga!” Lehvitab. Ronin viiendale korrusele, koju. Magama. Nälg jäi kuhugi. Nädala või kuu pärast on Alender tagasi ja toobki portsu kassette ja parandab ära mu maki. Suur osa minu muusikaharidusest tekkiski tänu Urmas Alenderile, ta võttis endale justkui kohustuse panna mind kuulama maailmamuusikat ja kuuldu on jäänud püsimällu, poodiumile. Urmas ise on ikka kohal ja meie dialoog kestab.“
Lisaks on raamatus hulgaliselt artikleid ja intervjuusid UAga (7), hulk laulutekste ja luuletusi (8). Nii kirjeldab Jürgen Rooste UA luuletajateed.
(7)
8)
Alenderi lend läbi ajastu poeesiasudu
Jürgen Rooste (ilmus esmakordselt UA luulekogus „Truu nailonkuu“ 2007. aastal)
See siin on Urmas Alenderi esimene raamat, esimene ta enda raamat, mis meil on. Ja arvatavasti ka viimane. Dead men tell no tales, ütleb üks röövlivärss. Tõtt-öelda pidanuks see raamat ilmuma kuskil kolmkümmend aastat tagasi, siis olnuks ta hoopis teistsugune ja me räägiksime täna neist asjust siin hoopis teisiti. Aga kõigega, mis võinuks olla, pole meil paraku midagi peale hakata, ikka ainult sellega, mis oli.
Tänase Eesti tuntud rokkbändide laulutekstid ja nende maine/positsioon ühiskonnas on kahjuks säärased, et me enam peaaegu ei mäletagi, et rock’n’roll võis kunagi poeetiline revolutsioon olla. Ja rokkarid poeedid. 1960ndail olid Lääne kodanikuliikumised teinud tõsise läbimurde ühiskonna väärtushinnanguis (või seda kohe-kohe saavutamas). Rock’n’roll aga andis omaltpoolt mitmed uued poeedid, ühiskonna hääletorud, eesrindemehed ja -naised, kes vastandusid mõnevõrra kivinenud “akadeemilisele”, juba krestomatiseeritud luulele, mis oli võrsunud erinevate -ismide tulvast 20. sajandi esimesel poolel. Paljutki, mis luules köitis ja meeli ülendas, pesitses Dylani, (rohkem „teise perioodi“) biitlite, Rolling Stones’i, Morrisoni, Hendrixi, Joplini, Coheni ja teiste hipiliikumise folklaulikute (nagu Joni Mitchell, Joan Baez), The Who jpt lauludes.
Kui ent vaadata imagoloogiliselt, (mitte muusika ja sõnumi osas) Ruja ja Alenderi (meenutagem ka ta osalust Propelleris) tähendust võrreldes Lääne rokiga, siis langes nende tegutsemisaeg enam-vähem kokku ühe briti bändi omaga, millele rujalased oma lugudes ei vihja/viita (see polnud päris nende muusika, ei ole keegi neist teadaolevalt ka toda rohkem kuulanud või kiitnud).[1] Jutt käib Queen’ist, ning neid kaht ühendab see, et läbi paari aastakümne saab nende põhjal jälgida roki voolude muutumist ja vaheldumist ühes levimuusikaruumis, nende näpp oli ajastu pulsil ja nina püsis tuultes. Pea kameeleonlikult, aga samas iseendaks jäädes ning ka trende luues liiguvad nad eklektikaradadel. Ning see pole muide vähetähtis faktor Alenderi luulest kõneldes.
Kui otsida roki jälgi ta tekstest, siis on kohal sotsiaalne, samas ülilüüriline poeet Lennon, kes asus end 1970ndate hakul (mil algab Alenderi poeetiline teekond) alles tõsisemalt/egotsentrilisemalt/kaunimalt manifesteerima. Pidulauas istub külalisena kindlasti ka geenius Morrison, kelle luuleraamatuis ja lauludes on õhus samasugune absurd, fragmentaarsus ja püüdmatus, autorimina hajutamine (kõneleja hääl ei anna end nii kergesti kätte), mis on omane varasemale Alenderile. Veel on siin Zeppelini sünka hõngu, säärast müstitsismi ja hermeetilist salapära, mida õhkub meile näiteks ka dokfilmi „The Song Remains the Same“ filmikeelest; tumedaid tunge ja ohu aimdust (nt „Teravik on suunatud alla“). Hiljem oli Alenderi jaoks tähtis ka The Police, Stingi teravad sõnavõtud ühiskonna- ja inimsuhete kohta. Kas ma pean siin rõhutama, et need jooned ta luules pole kindlasti otsesed viited või stiililaenud, vaid pigem too ajastu vaim, hõng ja lehk, millele tundlik natuur vastu heliseb?
Kui tulla lähemale, tollasesse Nõukogude Eestisse, siis siin oli alanud sula-aja lõpp, 1960ndate näiline loomisvabadus hakkas taas enam asenduma tsensuuri- ja piiramisõhustikuga. Samas oli vabadust ja mässu maitsnud boheemide nahaalsus muidugi kasvanud, võtkem või tandem Unt-Vahing. Muide, miskit undilikku, kui lugeda ta luuletusi Vahingu kokku pandud “Noorest Undist”, Alenderi tollases poeesias on, aga see on ilmselt juhuslikku laadi kokkulangevus eksperimenteerimissuundades.
Olulisem poeetiline laeng 1970ndatesse süstiti nelja mehe kogumikuga “Närvitrükk” (Joel Sang, (NB!) Jüri Üdi, Toomas Liiv ja Johnny B Isotamm. Loomingu Raamatukogu 17/1971). Nende iroonia ja kvaliteet, teksti tihedus ja individuaalne vägi on hoopis erinev kassetlastest. Kassetipõlvkondlaste eelkäimisest, kaasagsusest innustatuna, olid nad oma kirjutuses vihasemad ja vabamad. Ning ütleks, et eelkäijate poolt kõrgele seatud lati tõttu debüteerijate kohta ka esteetiliselt meisterlikumad, läbimõeldumad ja raputavamad.
Sellest seltskonnast kõneldes puudutab meid Urmas Alenderi poeesiast kõneldes enam muidugi Jüri Üdi/Juhan Viidingu isiksus. Rein Rannap kõneles “Roostevaba raamatu” (HyperElwood, 1999) tarvis: “Enne Rujat ei lauldud ju rocki eesti keeles. Just eestikeelse rock-laulmise maneeri väljatöötamise loeks ma Urmase ja enda ühiseks teeneks. /—/ Mul olid hullumeelsed ideed ja ettekujutused, ning julgus eesti keelt nii väänama hakata, seda aktiivselt ja agressiivselt hääldada. Üdi tekstid muidugi andsid sellele hoogu juurde.” Seega oli Üdi otseselt me rokkmuusika hälli juures, tema sõnade ja sõnumiga kujundati tolle nägu. Rannap jätkab: “Ilma Viidinguta poleks Ruja rock olnud võimalik. Me oleksime jäänud lüüriliste laulude juurde. Mujal maailmas kirjutasid rokkarid ise endale koos viisiga ka sõnad, siin polnud see võimalik. Et rääkida sellest, millest me tahtsime, pidid tekstid olema kodeeritud. Viiding oli meister. Ta kirjutas välja kõik, mis minu sees kääris ja mäsles, aga nii aristokraatselt, et tsensor e saanud pihta.” Üks esimesi Ruja laule oli ju Üdi sõnadele kirjutatud “Zeppelini triumf”, väga oluline on ka Alenderi esitatud ekspressiivne lauluversioon luuletusest “Sel poisil oli raske veretõbi” ja tegelikult pea kõik Üdi/Viidingu tekstidega laulud, kus Alenderi isiklik panus ja puudutus Viidingu kirjutatu uude ruumi toob. Nõnda kasvasid nad eesti rokis kokku, nii et mis puutub sesse valda, võime rääkida Viidingu-Alenderi kaksikisiksusest, müstilisest rokiolendist, ülipoeedist. Kuigi on üldiselt teada, et Viiding suhtus Rujasse pigem külmalt.
Nõnda, nagu kogu eesti luule polnud peale Jüri Üdi tulekut enam sama, mis ta olnud oli, imbusid need tekstid ka Alenderisse. Mõelda, kui palju on ta Viidingut laulnud, luuletustesse sisse elanud nagu näitleja, nagu rokenrolli tuhatnelja kihutav ratsanik või prohvet, sõnumi vahendaja. Viidingu laadi mõju on otse märgata paljudes siinse raamatu tekstes: luulemäng, jant, iroonia, paigast ära olek, rollide otsimine jne. Alenderil on ehk vähem sotsiaalset/ühiskondlist münti, irooniat, võib-olla ka vormitunnetust. Ent ta astub Viidinguga ka otse dialoogi. Vahel läbi huumori:
U.A. on minu lemmikluuletaja
Ta on väga hea luuletaja.
Tema luuletused on palju paremad
kui näiteks J.V. omad
ja sootuks paremad kui V.L. omad
Teisal, üdiliku luuletuse („Your birthday“, 1976) remargina välja paisates miski kummalise solvumuse või tögamisiha, sulgudesse seatud:
Jüri Üdi – mine perse!
Muidugi ei ole kahe looja elukäik täiesti paralleelne ning Alenderi luules leidub palju muudki: brodskylikku resignatsiooni, üksilduse- ja surmakujundeid, flirti sürrealismiga (Nt Hüpnotiseeritud lapsed kaerajaani tantsivad / Kolmsada väsinud luike nende kohal tiirlevad luuletuses “Ahtumine”). Alenderil on oma nägu olemas: alul on selleks lisaks viidinglikele mängudele enam heitunud vabavärss, mille kujundlikkus on hoopis teiselaadne kui näiteks eesti kujundliku poeesia kuningal 1960ndaist – Rummol. Tema assotsiatsioonid, metafoorid, paradoksid keevituvad rahutumates tekstides kokku pigem laadis, mis hakkas kinnistuma ehk 1980ndail, Max Harnooni (Hasso Krulli) tulekuga. Liiga dekadentlik ENSV luules, olnukski teda raske tollal avaldada: võtke kasvõi suhtsüütu luuletus “Eraldatus” (peldikus filosofeerimisest). Seetõttu teda ses ajas poeedina teiste poeetide kõrval ei teatagi. Ning see muidugi oli takistuseks luuletaja arengule, muutis enese leidmise pikaldasemaks ja vaevarikkamaks. Nagu juba öeldud, siinne raamat ilmub vähemasti kolmkümmend aastat liiga hilja. Avaldamine aidanuks Alenderil enam oma keelt leida, end kriitika taustal ning üldises luulepildis määratleda ning nõnda oleksime ehk tänaseks mõnegi väärt raamatu võrra rikkamad. Aga meil on vaid too üks siin, ning sellegi üle saame vaid rõõmustada!
Hilisem Alender kirjutab pigem mõtteluulet, kaalub mõnd olulist küsimust, ideed või muret. Võiks öelda, et Jüri Üdi surma ja poeet Juhan Viidingu sünniga („Ma olin Jüri Üdi“) suri miskit ka Alenderi poeesias, pärast seda ju Rujagi enam eriti Viidingu tekste ei pruukinud. Alenderi loomingus, mõttekäigus tekib sarnane katke, enese otsimise vajadus:
on tulnud kahte saatust
mul kanda eluteel
üht neist küll enam pole
ja teist ei ole veel
Mis edasi? Tema üksikuis siin ilmuvais Rootsis kirjutet luuletusis valitseb juba hoopis teine hoiak, meeleolu, toon – nagu väliseesti poeedid aegu enne teda, vaeb Alender kujundeis Eesti võimalikku saatust. Seda kahjuks mitte enam osalisena otsestes sündmustes, kuigi ta oli jõudnud päris kaua olla üks vabaduse ja mässu kehastumusi me kultuuriareenil.
Siin kaante vahel ei ilmu mõnedki Alenderi laulutekstid, nt kasvõi Propelleriga lauldud „Peniluubi bluus“, eks neid peab siis plaatidelt kuulama – paljud laulutekstid on esmalt ikkagi laulutekstid; mitte silma vaid kõrvaga lugemiseks. Toda printsiipi on koostajagi jälginud.
Kui ma esimest korda nägin Alenderist valminud Liia Sakkose dokumentaalfilmi „Teisel pool vett“, olin fännina kuidagi pettunud; usutavasti on Rujast veel rullide viisi ülesvõtteid tallel, mida peaks inimestele näitama; see kõik tundus mulle liiga lühike ja ülelibisev. Alles hiljem, näiteks teise dokfilmi „Elvis by the Presleys“ taustal mõistsin ma, et sellisena kõneles too film Alenderist palju ausamalt kui enamus „staaridokke“. Mul kummitab siiani mõnikord, kuidas ta sääl kõneles, et Rootsis lähevad inimesed nädalavahetusel lokaali, et trubaduuri kuulata.
Ja tema siis ongi see trubaduur…
Tegelikult ju tõeline trubaduur (ehk küll mitte vast sääl Rootsi lokaales istunuile). Üks mu lemmikalbumeid eesti muusikas tänini on Alenderi “Hingelind“, kus ta laulab Virve Osila üsna lihtsakoelised tekstid sedavõrd elusaks, avab nendes poeetika, mis paberi tuimuses jääb peitu.
Ma mõtlen, millest Alender siin raamatus räägib, ja see teeb mind rahutuks. Mõelge: aastal 2000 maeti viimane jumala loodud inimolend robotite poolt. Kust me teame, et see päriselt nii polnud? Mõtlen, metafoorselt. Ajuti on mul küll tunne, et sinna oleme me triivimas/-nud. Ja teine: Maailma saatus on lollide käes. Jah, meil pole siin suurt midagi teha, jääb vaid luuletusi lugeda ja rokki kuulata, need võivad meid veel päästa (Marie Under palus Tuglasel oma kirjades mõnda kohta lugeda n.ö irooniamärgiga ning kahjatses, et eesti keeli sellist kirjavahemärki pole – nii minagi siin). Väga palju on ses raamatus ajatut, mis kõneleb meile üle aegade, ja õnneks on siin ka väga palju ajalist. Ajatus on luules sageli ülekiidetud kvaliteet; ajastu pitser, hõng, isegi sõnavara ja olme on sageli see, mis lisab tekstile väärtust, jumet, mis viib meid kontakti olnud maailmade ja inimestega.
Alenderi ja Viidingu teekonnad päädisid ajas, kus maailma saatus (ja ka Eesti saatus) oli taas suuresti lollide kätes, kuigi kõik teed olnuks valla ka parimatele lahendustele. “Roostevaba raamat” ütleb lakooniliselt, aga tähenduslikult: “1994. “Estonia” katastroof. Alender on sel õhtul esimest korda laeval esinemas.”
Mõned elavad teiste eest, nõnda, nagu teised ehk ei julge, aga tahaksid elada – elavad oma ainsat (vähemasti niipalju, kui meie teame) elu nii intensiivselt, et sellest jääb maha jälg, puudutus, kõrvetav jutt. Ma usun, et selle raamatuga on Alenderile antud veel üks võimalus öelda meile midagi, mida ta varem ei saanud.
Raamatu saad soetada raamatupoodidest Rahva Raamat, Apollo, Muusa, Puänt jt. Samuti nende e-poodidest ja ka näiteks Vaiguviiuli e-poest .
Kui on soov soetada raamat soodsa hinnaga ja/või pühendusega kirjuta mulle siit kodulehe kaudu või yoko.alender@gmail.com
[1] See tähemärk on rohkem tuntud Amburina
