Kas oleme oma Nokiat suurte sõnade saatel solgiämbrisse heitmas?

Yoko Alender
  • Eesti tõuseb Euroopa Liidu suurima struktuurse defitsiidiga riigiks
  • Riigikogule esitatud eelarve kulud on ajaloo suurimad
  • Laenukoormus tõuseb ajaloo suurimaks – 6,6 miljardit
  • Lõpetada tuleb raha jagamine omadele jämedate ja jämedamate vorstiviiludena

Eesti inimeste rikkus on olnud haritus ja töökus. Kindel siht ja veendumus, et oma lastele loome paremad tingimused, kui olid meie vanematel või meil endil. Vanavanemad ja vanemad käisid mitme koha peal tööl, et meid toita ja katta, ka siis, kui oleme juba täisealised ja käisime ülikoolis.

Vabast ajast ja säästudest ehitati suvila ümber aasta ringi elamiseks, et vanemad saaksid kolida sinna ning pärandada meile korteri, maja või vähemasti aidata meil teha oma eluaseme soetamiseks esimene suurem sissemakse. Ikka selleks, et lastel oleks elu alustades teatav turvatunne ja samas ka vabadus ise targalt edasi pürgida.

See on paljude Eesti perede lugu. Loomulik lugu, mis räägib tõepoolest pereväärtustest, kokkuhoidmisest ja parema poole püüdmisest.

Nüüd on meil valitsus, mis sõnades räägib abielu ja pereväärtuste kaitsest, aga samal ajal võtab meie kõigi laste nimele üüratu laenu ja sokutab selle kes teab kuhu. Variserlik peale-meid-tulgu-või-veeuputus-valitsus.

Nüüd, kus meie kunagise tervemõistusliku rahanduspoliitika säästud on laiaks löödud, tsementeerib järgmise aasta riigieelarve vastutustundetu eelarvepoliitika ja tõstab Eesti Euroopa Liidu suurima struktuurse defitsiidiga riigiks.

Kulusid kärpimata või makse tõstmata on Eesti laenukoormus 15 aasta pärast sada protsenti SKPst. Pere eelarve kontekstis tähendaks see, et võtan täna laenu, mille pärandan lastele, kes peavad 15 aasta pärast kogu oma sissetuleku kulutama selle tagasimaksmisele.

Võiks ju väita, et olemegi koroonapandeemia tõttu erilises olukorras ja peame kriisist väljuma. Tõepoolest peame ja kui valitusel oleks selleks hea plaan, mis sisaldaks ka teatud laenukoormuse tõusu, siis toetaks seda ka opositsioon – see pole maailmavaate küsimus. Kahjuks ei ole valitsusel seda plaani sisus ega ka eelarves. 2021. aasta kahemiljardilisest puudujäägist läheb kriisi mõjude leevenduseks vaid ligikaudu 300 miljonit eurot, otseselt koroonakriisi lahenduseks on vaid paarkümmend miljonit isolatsioonipalatite ja meditsiinivarude tarvis.

Riigikogule esitatud eelarve kulud on ajaloo suurimad – pea 13 miljardit eurot. Eelarve lastakse ka ajaloo suurimasse puudujääki, võlakoormus kolmekordistub. Laenukoormus tõuseb ajaloo suurimaks – 6,6 miljardit. See on 5100 eurot iga Eesti inimese kohta imikust raugani. Valitsus on lubanud suurendada võlakoormat 8000 euroni iga inimese kohta.

Eesti riigieelarve puudujääk suureneb 2021. aastal võrdluses teiste Euroopa Liidu riikidega enim. Kui teistes riikides prognoositakse eelarvetasakaalu parenemist 2020. aastaga võrreldes, siis Eestis hoopiski eelarvepuudujäägi kasvu.

Sellisest kulutamispeost peaks sündima suur hüpe, tohutu investeering tuleviku heaolusse. Ometi selgub eelarvest, et tegelikult puudub plaan kriisist väljumiseks rääkimata heaolu suurendamisest. Laenurahast suurendatakse hoopis jooksvaid kulusid, reforme ei tehta ja investeeringud tulevad vaid tavapärastest Euroopa Liidu toetustest, millest paljud pole veel projektidenagi tõsiseltvõetavad.

Konkreetsetest asjadest rääkides ei saa jätta mainimata õpetajate palgatõusu külmutamist järgmiseks neljaks aastaks. Teades, et Eesti hariduse võtmeküsimus on õpetajate järelkasv, on see otsus lausa vastutustundetu. Riigi enda kulusid samas kärbitud ei ole.

Lõpetuseks tuleb meelde tuletada tõsiasja, et ükski riigieelarve ei saa anda inimestele raha, mida nende endi taskust enne pole kokku korjatud. Keskmine pension tõuseb, tundub positiivne. Ometi tähendab see, et pea kõik pensionärid hakkavad maksma tulumaksu. Kui keskmine pension on 544 eurot, nagu lubab Jüri Ratas, siis sellest tuleb tulumaksuks iga kuu ära maksta 8,80 eurot. Pensionite tulumaksuvabastust sõnades toetatakse, kuid praktikas mitte – Reformierakonna sellesisuline eelnõu seisab rahanduskomisjoni «riiulis».

Reformierakonna muudatusettepanekud riigieelarvesse lähtuvad põhimõttest, et tulevastel põlvkondadel peab säilima vabadus ja võimalus oma heaolu suurendada. Me ei tohi elada nende arvel, olgu see Eesti, planeedi Maa või maksumaksja ressurse kasutades.

Valitsus eirab ka võimalusi, mida pakub ülemaailmne rohepööre, ega ole järginud spetsialistide nõuannet laenates investeerida tulevikulahendustesse roheliste võlakirjade kaudu.

Eesti senine edu põhines haritusel, töökusel ja edasipüüdlikkusel. Vastutustundel. Riigi rahanduse seis tuleb korda teha, kui võtta laenu, siis targalt ja selle eest ainult jõukust kasvatavaid investeeringuid tehes. Lõpetada tuleb raha jagamine omadele jämedate ja jämedamate vorstiviiludena, riigi raha on inimeste ühine hüvang ning selle kasutus peab olema aus ja läbipaistev.

Eelarvet vaadates saab selgeks, miks on vaja nii kõva häälega ja ühiskonda lõhestades keskenduda teemadele, mis Eesti inimeste heaolu kuidagi ei suurenda, küll aga kulutab pool miljonit pereväärtuste kampaaniale (?) kui ka miljoneid rahvaküsitlusele endale.

Nimelt selleks, et juhtida tähelepanu kõrvale tegelikkusest: meie ühise vara – ühise kapitali seis riigieelarve ja riigirahanduse kujul on halb ja sellel valitsusel puudub plaan, vastutustunne ja sihikindlus Eestit siit enda tekitatud august välja juhtida. Meie kohustus on jääda endale kindlaks, et vaatamata valitsuse püüdlustele jääb alles meie tegelik rikkus: haritus, töökus ja nutikus, vabadus käsikäes vastutusega.

Ilmus Järva Teatajas 24. novembril 2020