“Ma olen mures”, kirjutas mulle sõber, kes põgenes juba kevadel koroona eest saarele maamajja, ent jälgib ka seal ikka pingsalt eesti poliitika keerdkäike. Teine sõber muretseb sotsiaalmeedias: Iisraelis on tänaseks vaktsineeritud miljon inimest, Eestis vaid 2500. Kuhu on jäänud Eesti ambitsioon?
2020 oli kriiside aasta
Kliimakriis leegitses eelmise aasta lõpus Austraalia metsades, aasta alguses ÜRO kliimakonverentsil ja lükati siis järsult tahaplaanile maailma vallutava teise kriisi – koroonakriisi poolt. Kolmandaks väärtuskriis, mis on ehk tegelikult imporditud pseudo-kriis?
Viimase puhul tuleb igatahes küsida, millised on siis need väärtused, mis meil Eestis kriisis või sõjajalal on? Millised väärtused on eesti poliitikas hetkel olulisimad, otsustavad? Abielu väärtus kui vaid mehe ja naise vahelise liidu püsimina jäämine? Sidususe, heaolu ja arengu asemel võimul püsimine kui väärtus omaette? Põhiseaduse asemel koalitsioonilepe? Kas need on probleemid, väärtused, millega on mure ka eesti inimestel?
Muide, väärtus, mida peavad olulisemaks kõige suurem osa eesti inimesi uuringute kohaselt ehk see, mis meid rahvana kõige enam seob on hoopis loodus (vt siit). Kliimakriis ongi kolmest tegelikult fundamentaalseim ja ilmselt ka kaudselt koroonakriisi põhjuseks.
Enneolematu võlakoorem
Rohepööre ei ole pelgalt Euroopa Liidu järgmise perioodi suund, vaid kogu maailma olulisim reaalsus, mis peaks olema ka meie iga otsuse kaalukeel. Väärtuskriisi kaugemaid põhjuseid võib otsida ehk Eesti liig kiires arengus, ebavõrdsuses, suurtes üleilmsetes protsessideski.
See on teema, mida on lahanud ja lahkavad edasi minust targemad. Meie kontekstis on oluline aru saada, et imporditud abielureferendumi puhul on tegemist lubamatu asendustegevusega, juhtimaks tähelepanu kõrvale süvenevast majanduskriisist, mille põhjuseks üleilmselt koroonakriis ja Eesti siseselt nüüdseks juba aastaid enne ja nüüd koroonakriisi tähe all tehtud lubamatud ja arusaamatud rahanduspoliitilised otsused.
Maailma mastaabis võib majanduslangus koroona tõttu olla tõsisem kui teise maailmasõja eelne suur depressioon (BBC 09.04.2020). Meilgi on tagumine aeg võtta suund majanduse taastamisele ja kasvatamisele.
Turismi- ja teenindussektorit on saanud tõsise löögi. Turism on aga ka omamoodi eksport. Eelkõige ekspordist saab aga tulla suurem heaolu, paremad palgad ja suurem kindlustunne, et meie lapsed saavad ka edaspidi hakkama koormusega, mis neile tänaste riigilaenudega on pandud. Raha on Eesti riik kokku laenanud enneolematul hulgal, tehkem mis meie võimuses, et see saab investeeritud nutikalt ja roheliselt, sest majanduseski kasvab üha jõudsamalt see, mis roheline.
„Alender”
Isiklikus plaanis oli möödunud aasta suur õppimise aasta. Olen oma elus arenenud imelikku rada, ennatlikult pidin saama täiskasvanuks ja alles siis, kui mu oma lapsed olid nii öelda jalad alla saanud, kõik kooligi läinud, sain justkui tasa ja järgi teha sügavama arenguprotsessi, otsa vaadata ka elu tumedamale poolele ja sellele vaatamata olema avatud ja elu usaldamas. Mööduv koroona-aasta andis aega isa Urmase elu kui loomingu kaunilt kaantele vahele köita raamatuks “Alender”.
Kummardan kõigi ees kes moel või teisel aitasid. Sügisel kui hingasin kergendatult, et raamat lõpuks trükki läheb, tõusis minu jaoks isaga seonduv emotsionaalne torm aga hoopis teise, ootamatu nurga alt. Aastakümneid edasi lükatud leinaprotsess ilmus valusalt, ent ometi vääramatult, kui Estonia laevaõnnetuse uurimine uuesti päevakorda tõusis.
Enne kui võtan kokku aasta Eesti poliitikas, enne kui vaatan kaugemale tahangi öelda südamelt ära, et ehkki suurem kära ilmunud Estonia filmi ja uute asjaolude ümber vaibus, ei tohi see nii jääda.
Estonia hukk ei anna rahu
Estonia hukk on õnnetus, mis ei anna veel rahu. Ei vaibu ka vandenõuteooriad enne, kui on avalikustatud kõik sellega seonduvad dokumendid, uuritud nii senist protsessi kui uue info valguses ka vrakki igakülgselt ja dokumenteeritult. Riigikogu saalis oli minu jaoks üks eelmise aasta raskemaid istungeid Estonia arutelu, mille korraldas EKRE fraktsioon, kutsumata kohale ühtegi hetkel uurimise eest vastutavat isikut.
Siis asutas arutelu vedanud EKRE riigikogu liige Estonia toetusrühma ja kutsus sinna mindki. Ei suutnud sellega ühineda. Peale EKRE algatatud arutelu tundus mulle kahjuks, et tahetakse lihtsalt teha palju kära. Mis eesmärgil täpselt? Odav populaarsus?
Algatajaks ju valitsuserakonna liige, siseministergi samast parteist, koalitsioonil kõik võimalused ja volitused tegutseda. Uus dokfilm ja seal püstitatud küsimused lõid momentumi, mida ei tohi lasta mööda. Hetkel on valitsus vastutuse suunanud riigikantseleisse, suhteliselt anonüümse riigisekretäri õlule, ent ometi on kõigil tänastel otsustajatel vastutus informatsiooni jagada, meedial aga seda nõuda.
Eestil on riigisekretäri sõnul võimekus, juriidiline võimalus ja minu meelest ka moraalne kohustus see protsess professionaalselt lõpuni viia. Püüan tuua kolm punkti, millel peame tähelepanu uue Estonia õnnetuse uurimise eel ja ajal avalikult hoidma:
Esiteks: inimesed peavad aru saama, mis ja miks toimub, mis on selle eesmärk ja oodatav tulemus, ehk siis, mis on uurimise ülesandepüstitus. Küsimustele, mis on õhus olnud tuleb nüüd lõpuks leida vastused. Teist sellist momenti uueks uurimiseks, kui praegu kavandatav tehakse poolikult ei tule ilmselt enam selle põlvkonna eluajal. Ei piisa vaid uurimisest ja limiteeritud standardsetest tehnilistest vastustest. Riigi- ja omaksete esindajatel on vaja avalikult püstitada uurimisele selged küsimused, millele soovitakse vastuseid. Uurimine ei pea mitte ainult olema täiesti läbipaistev, vaid ka näima läbipaistev ja olema sellisena avalikult pidevalt jälgitav.
Teiseks: uus uurimine peab olema terviklik, iga samm eelnevalt uurimise eesmärgiga kooskõlastatud ja vastavalt eeldokumenteeritud. Uurimine peab olema rahvusvahelisel tasemel standardite ja tehnoloogia rakendamine tõe väljaselgitamiseks. Töid teostaval organisatsioonil peab olema rahvusvaheline professionaalne valdkondlik võimekus ja tunnustus. Samuti peab töö teostajal olema riigi, omaksete esindajate ja laiemalt rahva usaldus. Vastasel korral ei usuta ausat uurimist.
Kolmandaks: arvestades, et tegemist on rahvusvahelist laialdast tähelepanu pälviva sündmusega, mille tulemusel võivad laeva uppumise põhjused täieneda või selguda lisaasjaolusid, mis vajavad omakorda täiendavat uurimist on oluline kogu protsess algusest lõpuni dokumenteerida vastavalt kriminaalõiguslikule korrale.
See tähendab oluliselt kõrgemaid standardeid, kui tavapärane vraki uurimine. Selleks on vaja uurimist läbiviiva organisatsiooni võimekust rahvusvahelisel tasemel vastavaid protsesse läbi viia, et kogutud materjalid oleks vajadusel kasutatavad rahvusvaheliselt pädeva juriidilise dokumendina. See eeldab ka pädevat algdokumentatsiooni protsessi planeerimisel, läbiviimisel ja kokkuvõtte tegemisel. Ametlik dokumendihaldus tuleb kokku leppida enne uurimise algust.
Tunnen peaaegu, et pean vabandama, et möödunud aasta kokkuvõttes, uue aasta suunaseadmise poliitkolumnis laskusin Estonia uurimise teemal hetkeks ehk sobimatult detailidesse, aga mõni asi nõuab täpsust. Nüüd aga tagasi möödunud aasta kriiside juurde. Vaatan, nagu sõber Saaremaalgi murega, aga samas ikkagi ka lootusega uuele aastale. Lootuse annab julgus. Julgus aga meelekindluse toimetada oma südametunnistuse järgi.
Lahendame pärisprobleeme
Kliima- ja koroonakriis on tõepoolest üleilmsed ja nendega peame tegelema ka järgmisel aastal, ilmselt kogu meie põlvkonna tuleviku. Eesti võib olla väike, aga meie inimeste jaoks on siin toimuv olulisim. Ka väike võib olla eeskujuks, nagu olime omal ajal digipöördes, olime julged, avatud ja head, uskusime endasse. Niinimetatud väärtusriisi on üks koalitsioonierakond meile importinud mõttekaaslastelt idas. Olgu järgnev aeg kohalikum, tõesem, koosnegu kasvõi pisiasjadestki, aga olgu neis täpsust, sihitust, selget, käegakatsutavat püüet paremuse poole.
Lahendagem alustuseks ruttu päriselt mure vaktsineerimisega. Asugu nüüd meie mõjukad ka ise kiiresti kaamera ette süsti saama, sest vaktsiinide vajalikkus ja kasulikkus vajab ka kommunikatiivset tuge. Hetkel on meie seis vaktsineerimisega kehva, tõsist muret tekitav ja peab saama kiire lahenduse.
Oleme juba aasta jagu kriisis elanud, saanud võimaluse teha järeldusi, õppida, saada paremaks. Uuel aastal peame tegema kriisist järeldusi – mida oskame ja mida veel mitte hariduses, kas üldse oleme õpetanud seda kõige olulisemat, oskust õppida, olla iseseisev ja julge? Kes ja kus jääb kriisiajal üksi, kuidas see mõjub, kuidas aidata…
Eestil on alati olnud enesesse usku. Koroonakriisi lõpetamine olgu viimane võimalus sellele valitusele näidata, et Eesti ja meie inimeste käekäik on siiski ülim koalitsioonivalitsejate isiklikest ambitsioonidest. Saagu järgmine aasta eesti pärisprobleemide nägemise, ühiste lahenduste otsimise ja leidmise aastaks. Oleme uuel aastal avatud, julged ja head. Head uut aastat!
Lugu ilmus 02.01.2021 EPL/Delfi sarjas „Poliitkolumnist”.
Foto: Diana Unt
