“Ära taha kohe kõike ja korraga, anna endale aega sisse elada, anna endale vähemalt kolm kuud,” ütles mulle hea sõber, kui valitsuse vahetusega sain ülesande juhtida riigikogu keskkonnakomisjoni.
Kolmest kaks on tänaseks läbi, mis on tehtud, mis on ees?
Keskkonnateemades on Eesti riigil arenguruumi ja seljataga tegemata tööd. Lahendamata probleemipuntraid, rahulolematust jõuab minuni igapäevaselt, kohati tundub info hulk ja ülesanne hoomamatu. Sellest ka vajadus sõnastada endale selge eesmärk.
Temaatiliselt on avalikkuse tähelepanu all viimasel ajal kõige teravamalt ehk metsandus ja jäätmemajandus. Mõlemas teemas on hulgaliselt osapooli, kellest osa esindab avalikku sektorit, osa erasektorit, lisaks on teadlased ja eksperdid, kes näevad ka asju omavahel tihti erinevast vaatenurgast, on kodanikuühendused, kellel on oma kompetents, soov ja õigus kaasa rääkida, õhin tegutseda. Igaüks kisub justkui tekinurka pisut enda poole.
On selge, et huve, mis keskkonnahoiu eesmärkide saavutamist aeglustavad või lausa takistavad on hulgaliselt, aga keskkonnakomisjoni eesmärk on seista selle eest, et keskkonnahuvi ja -kaitse oleks sisuline ja kaalukausil võrdväärne. Kirjutan seekord, kuna temaatiline eelnõugi Riigikogus järgmisel nädalal arutelu all kõigepealt jäätmemajandusest, järgmisel korral metsandusest.
Usaldus kadus kolinal
Jäätmemajanduses kadus inimeste usaldus hiljuti kolinal, kui ajakirjandus paljastas liigiti kogutud prügi tegeliku teekonna mitte uueks materjaliks, vaid põletusahju. Paljud tundsid end petetult, mõned lubasid lausa seni hoolega tehtud liigiti kogumise lõpetada, ent sama palju kostis hääli, mis siiski lubasid jätkata. Ise kuulun viimaste hulka.
Kes täpselt vigases süsteemis, võimalikes pettustes süüdi on, kus, mis tegemata? Ei saagi oodata, et lehelugeja kõiki peensusi hoomaks, usaldus on aga selgelt kõikuma löönud. Seda olulisem on, et asudes süsteemi parandama, räägime täpselt ja jälgime kullipilguga, et lahendused oleksid sisulised, struktuursed ja läbipaistvad, sest meie ees on ülesanne taastada inimeste usaldus ringmajandusse.
Mõned kohalike omavalitsuste poliitikud, kes ühtlasi kuuluvad omavalitsuste omandis olevate prügilate nõukogudesse on meedia vahendusel üha jõulisemalt asunud nõudma, et riik peaks kohalike omavalitsusi rohkem usaldama. Räägitakse vajadusest kehtestada jäätmekäitluses “omavalitsuskeskne mudel”.
Müstiline sõnapaar
Mida see müstiline sõnapaar tähendab ja kuidas see sisulist kvaliteedihüpet ringmajanduses kaasa tooks? Nimelt soovitakse hangete ja turupõhise hinna asemel poliitikute määratud prügihinda, võimalust elanike käest “jäätmemajanduse arendamise” kulusid prügimaksu kaudu kohalikule omavalitsusele koos prügiveo kuludega elanikelt välja nõuda. Lisaks võimalust teha tehinguid omavalitsuse enda omandis olevate ettevõtetega.
See, et prügilate nõukoguliikmed seisavad enda juhitud ettevõtete huvide eest, soovides kehtestada prügimaks, millest katta investeeringute ootel munitsipaalprügilate vajadusi, ei ole kuidagi taunitav, see on arusaadav, ent täidab just seda eesmärki. Seost prügimaksu kehtestamisel tõhusama liigiti kogumise, suurema motivatsiooni ja ringlussevõtu võimekuse vahel mina ei näe. Näen hoopis kasvavat korruptsiooniriski, aga mitte inimeste usalduse, motivatsiooni või ringlussevõtu võimekuse suurenemist.
Saastaja maksab
Eestis kehtib “saastaja maksab” põhimõte. Tootjad maksavad pakendit turule tuues aktsiisi, inimesed olmejäätmete eest nende äraandmisel. Omavalitsused korraldavad, nii nagu avatud ühiskonnas kombeks, hangete kaudu jäätmevedu. Hanke kaudu määratakse kuidas, millise hinnaga, mitut liiki jäätmeid tekkekohal koguda ja seda kuidas tagada kohalik järelevalve. Võimalik on seada väga täpsed tingimused, näiteks selle kohta, et vedaja võib elanikelt, kes valet tüüpi jäätmetega konteinerit reostavad ka kõrgemat teenustasu nõuda.
Eestis on hulk eesrindlike omavalitsusi, kus on aastaid tehtud head tööd. Saaremaa, Hiiumaa, Keila, Saku ja paljud teised tõestavad, et seadusandlus ei takista, vaid vastupidi motiveerib kohalike omavalitsusi hangete kaudu just liigiti ja kohtkogumist arendama ja see on viis jäätmed muuta ressursiks.
Riik võiks arenguhüppe soosimiseks sihtfinantseerida nii elanike koolitamist, sortimise ja ringlussevõtu võimekuse edendamist nii erasektori jäätmekäitluses kui kohalikele omavalitsustele kuuluvates prügilates. Selleks pole mingit põhjust luua kohalikku prügimaksu, mis ei motiveeriks ju kuidagi kohalike omavalitsusi paremaid hankeid tegema või inimesi liigiti jäätmeid koguma ning mille eesmärgipärase kasutuse kontrollimine oleks täiendav väljakutse.
Pigem riigi tasandil
Kui me ei soovi maksumaksjatena tasuda Euroopa Liidule trahve, sest ei suuda täita ringlussevõtu eesmärke, peame võibolla leppima sellega, et lepime riigi tasandil kokku ühtse süsteemi ja igas kohalikus omavalitsuses seda ka rakendame. Selle taga ei ole riigi usaldamatust omavalitsuse suhtes, vaid praktiline vajadus teha üheskoos ja üsna kiiresti arenguhüpe.
Praegu on 78-s omavalitsuses käibel üle 50 erineva jäätmeveosüsteemi, kusjuures osades kogutakse vaatamata sellele, et liigiti kogumise nõue hakkas kehtima aastast 2008 ainult segaolmejäätmetele. Usun, et inimesi motiveeriks sorteerima just ühtne, arusaadav ning kodu juures liigiti kogutud jäätmete ära andmise võimalus.
Oluline on ka hinnastusmudel, kus sorteerimata jäätmete ära andmine on tuntavalt kulukam, puhtad liigiti kogutud pakendid peaks aga saama lausa tasuta ära anda. Täna kehtivat riikliku hangete juhendit võiks arendada edasi riiklikus jäätmekavas. Piisaks ehk eristusest tihe- ja hajaastustus, eramu ja kortermaja.
Ühel või teisel viisil tuleb meil kõigil süsteemi ajakohastamise kulud ühiselt kanda – olgu see maksumaksjatena läbi trahvi Euroopa liidule, iga poest ostsetud pakendi sendi võrra kallima hinna või segaolmejäätmete veo kõrgema hinna kaudu. Üht või teist viisi eelistades, tuleks silmas pidada, et muutus oleks süsteemne ja efektiivne.
Märksõnadeks olgu selge vastutus, tõhus järelevalve, kohtkogumise ja ringlussevõtu võimekuse finantsiline motiveerimine. Kohalike omavalitusi peaks toetama läbi juhendi, koolituste korraldama efektiivseid hankeid. Kaaluda võiks ka avalike andmete põhjal ringlussevõtu määraga seotud motiveerivat toetust neile omavalitsustele, kel asi hästi korraldatud ja tulemuslik, et tekiks positiivne motiveeriv konkurents.
Mis turule tuleb?
Omaette teema, mis vajab sekkumist on nõudlus teise ringi materjali järele, materjalide sertifitseerimine ja kasutuse soosimine nt avaliku sektori hangete kaudu.
Kuna suurima osa olmejäätmetest moodustavad pakendid, on ringmajanduse võti ka tootjate käes. Kui palju ja milliseid pakendeid turule tuleb sõltub tootjatest. Kuidas motiveerida tootjaid laskma turule paremini ringlusse võetavaid pakendeid ja aktiivsemalt osalema ringlussevõtu võimekuse edendamises?
Täna saavad tootjad vastutuse ringlussevõtu eest tootjavastutusorganisatsioonidele üle anda. Sellisel kujul ei ole “vahemeeste” süsteem tootjavastutusorganisatsioonide kaudu oma eesmärki veel täitnud, sest väidetavalt osalevad tootjad organisatsioonide töös vaid teenustasu maksmise kaudu, vähem aga sisuliselt.
Samuti tuleb lahendada probleemid tootjavastutusorganisatsioonide niinimetatud avaliku võrgu, ehk suurte pakendikonteineritega, mille üle on raske teha järelevalvet ja kogutud materjal enamasti ringlussevõtukssobimatu, ringlussevõtu määrad täidetakse tööstuse- ja veopakenditega, kodumajapidamiste ehk müügipakendi ringlussevõtt ei huvita eriti kedagi.
Digitaliseeritud järelevalve
Tõhusam riiklik järelevalve peab algama juba pakendite turule toomise korrektsest fikseerimisest kuni ringlussevõtu jälgimiseni. See saab toimida vaid täielikult digitaliseeritud süsteemi kaudu, mis oleks reaalajas kontrollitav. Hiljuti tõestas ka riigikontrolli audit, et tänane “tõendite” süsteem ei ole usaldusväärne.
Jäätmemajanduses (ja ka metsanduses) peame müüdiloome ja süüdistamise asemel rääkima avatult ja konkreetselt sisust – tegelikest probleemidest ja sisulistest lahendustest, otsides ühisosa ja vähemasti selle piires muudatused ellu viima.
Esimese sammuna liigume koalitsiooni kokkuleppe kohaselt edasi parlamendis pikalt seisnud biojäätmete liigiti kogumist edendava eelnõuga, laiendame tootjavastutust ja pandipakendi süsteemi, keelustame liigiti kogutud jäätmeteladustamise ja põletamise. Sealt edasi, avatult, kaasates arvukaid osapooli jätkame sisulist arutelu, et leida üheskoos lahendused, mis süsteemselt parandaksid jäätmekäitlust, seades eesmärgiks tulemus, kus täidame võetud kohustused ringlussevõtu määrades, aga veel enam, taastame inimestes usalduse ringmajandusse.
Ilmus 10.04 EPL/Delfi sarjas Poliitkolumnist, kus võtavad laupäeviti sõna naispoliitikud.
