Nii oli sõnastatud üks 23st küsimusest, millele peaksid vastama kõik tuhatkond riigikokku kandideerijat. Valida sai vastusevariantide vahel: “ei”, “pigem ei”, “pigem jah”, “jah” ja “see pole oluline küsimus”.
Kandidaatide vastuste põhjal koostab Postimees valijakompassi. Eksnäis milline see välja kukub. Kuidas Sina sellele küsimusele vastaksid? Mina olin kõigepealt hämmingus ja tegelikult lausa häiritud sellest küsimuse püstitusest, sest sellest järeldub justkui, et üks välistab teist. Naine kel on pere on pere, kel karjäär, sel karjäär. Mina oma eluga olen justkui püüdnud käia vastupidist teed, otsides tasakaalu töö, pere ja oma hobide vahel. Järele mõeldes otsustasin, et ainus võimalik vastus on vastata “see pole oluline küsimus” viidates sellele, et Riigikogu liige kui “riigi” esindaja ei peaks tõepoolest naise valikutesse sekkuma. Muide, kahjuks ei üllata, et küsimustikus ei olnud sama küsimust meeste kohta, aga mõttes võiksime korra küsida.
Tegelikult on see oluline küsimus küll. Nii vääraka küsimusepüstituse pärast, kui üldisemalt ühiskonna hoiakute näitajana isiklike valikute suhtes. Istub kuskil üks mees ja koostab küsimustiku enamalt jaolt teistele meestele vastata, (sest kandidaatide hulgas ju ka mehed ülekaalus) ja asutakse otsustama, kas naine peaks valima pere või karjääri ja kas tema valik on ikka õige. Aastal 2019. Päriselt ka. Nädal enne on arvukates arvamusartiklites ja väljaütlemistest hurjutatud naisi, et “mis te marsite, ei ole teil mingeid õigusi puudu”. Aga lõpetan nüüd kohe selle paljude meelest “feministliku virisemise” ja räägin “päriselust” ja natuke “poliitikast” ka.
Mina sain oma esimese lapse kui käisin ülikoolis, olin 22 aastane. Nädal enne kolmanda lapse sündi sain magistrikraadi ja ajaks, mil mu neljas laps sai kolmeseks oli minust saanud linnavolikogu ja seejärel Riigikogu liige. Eelnevat küsimusepüstitust tõsiselt võttes võiks nüüd tõdeda, et nii – “tema eelistas laste kasvatamisele ja perekonna eest hoolitsemisele karjääri”. Või kui tulla tagasi pärismaailma – ütleksid paljud – “tema on erandlik, tal on erakordne mees”, jne, misiganes. Ja “erand kinnitab ju reeglit”. “Ega ikka need lapsed tegelikult korraliku hoolt ei tunne”. See küsimusepüstatus tõi jälle selle vana teema lauale – ikka on Eestis neid, kes arvavad, et ainult nii ongi – pere ja karjäär välistavad teineteist. (Ja muidugi on naine see, kes peab valima. Mehe käest ei küsi keegi üldse midagi, tema teenigu, “toogu raha lauale ja kui pere juurest ära ei jookse on kõik super”. Vabandan ette emotsionaalsete kirjanduslike liialduste pärast, aga just selliseid mõtteid see küsimustik tekitas.)
Aga ma olen tavaline. Minu mees on ka tavaline. Lapsed ka. Armastust on meil palju, vaeva näeme palju, väsinud oleme vahel ka, aga kes ei oleks. Niisamuti kasvab enamus eesti lapsi tavalistes peredes, kus vanemad käivad tööl, nii emad kui isad. Palju on ka üksikvanemad, kes ka käivad tööl ja saavad hakkama. Ja ei armasta ega hooli seetõttu oma lastest vähem. See, kas oleme valmis lapsevanemaks olema, kui keeruline on uut elu hoida, armastada ja arendada on omaette teema. Eriti aga on aktuaalne teema, kas oskame hoida ennast, teha elus teadlike valikuid nii karjääri, pere, elukaaslase kui laste osas. Ja kas meil on vabadust neid valikuid teha? Riigi ülesanne ongi seda vabadust ja valikuvõimalusi luua, andes haridust ja luues kindlustunnet, mitte valikuid ette dikteerida või hukka mõista.
Lisaks arvan isiklikikult, et selline negatiivne sildistamine naistele ja seeläbi ka meestele tema valikute ette kirjutamine ja õigeks või vääraks lugemine on kahjulik Eesti rahvastikupoliitikale ja iibele, mida selliste küsimuste püstitajad ise sageli nii oluliseks peavad. Miks ja kuidas? Mina arvan, et lapse saamine olgu pere enda teadlik otsus. Mida teadlikum on otsus, seda parem ettevalmistus, hool, armastus ja võimalus selles kõiges areneda, seda suurem võimalus selleks, et perel läheb hästi. Lisaks – kui kirjutame riigina ette, et naine eelistagu üht või teist, pere või karjääri, ja naine ettekirjutusi tõesti järgiks, jääks riigil puudu kas ühest või teisest – puudu jääks tarkust ja töökäsi või lapsi ja peresid. Kas peres, kus naine on pidanud loobuma karjäärist, kus mees on sunnitud seda suuremat palka teenima, saab olla tasakaalukas suhe? Mõnedes peredes kindlasti, kui see on nende endi teadlik valik, aga mitte siis, kui see on peale surutud riigi või kaaskodanike hoiakutest tulenevalt.
Oma elus olen pooldanud tasakaalukat arengut. Minu pere on minu jaoks kõige tähtsam, aga isikliku arengu ja ka pere ühise ülalpidamise seisukohast soovin panustada ka töö kaudu, oma kutsumuste kaudu. Soovin inimesena areneda terviklikult, jagada oma armastust perega, oskusi ja teadmisi ühiskonnaga. Ja sama teeb mu mees. Ma ei tahaks, et ta tunneks endal kurnavat vastutust üksi meie kuueliikmelist pere ülal pidada. Samuti ei taha mina tunda, et ei saa olla temale kindel kui ma vahel tahan õhtuti või nädalavahetusel tööl olla või näiteks jooga-koolitusel käia. Tean, et oleme koos, oleme pere, see on meie tugevus, võimalus areneda inimestena, meie pere kui armastuse vili ja kuue inimese kasvulava. See on meie teadlik valik ja ma ei mõista hukka teistsuguseid valikuid ega taha neid riigikogu liikmena ette kirjutada.
Mis siis on perepoliitikas riigi roll? Esiteks tagada peresõbralik elukeskkond – teenused lastega peredele, lasteaiakoht, hea kodulähedane põhikool, valikuterohke kutse- ja gümnaasiumiharidus, motiveeritud õpetajad. Siin same poliitikuna arvamust avaldada – jah, õpetajate palga tõus 2000€ ni on meie prioriteet. Kui ülikool on riigis tasuta on jabur, et vanemad lasteaiakoha eest maksma peavad – muide selles Reformierakonna lubaduses sisaldub tegelikult soov toetada valikut, et mõlemad lapsevanemad saaksid tööle naasta. Samuti saab riik aidata kõige õrnemas eas, siis kui lapsel tõesti on vaja, et ema oleks suurema aja temaga ja isagi saaks vahepeal koju jääda. Selleks on vanemahüvitis, mis oli Reformierakonna sündivuspoliitika alustala juba aastaid tagasi ja andis ka noortele peredele kindlustunnet ja iibeski tulemust. Edasi – loogiline, et enam kui kahe, kolme lapsega pere kulud kasvavad – lasterikka pere 200€ne toetus, mis oli meie lubadus eelmistel valimistel aitas tõsta kolmandate laste arvu peredes. Siin ei saa aga jääda pidama, sest hinnad tõusevad pidevalt seega tuleb lastetoetusi pidevalt ümber vaadata ja eriti suurte perede toetusi ajas tõsta. Niipalju poliitikast.
Lõpetuseks – oma isikliku eeskujuga püüan olla sõbralik, mitte hinnata inimesi eelarvamuste põhjal, ennast pidevalt arendada ja harida, tunda ja jagada armastust. Nii saab meil Eestis kõigil parem olla. Kui teil on küsimusi minule kui taaskord Riigikogusse kandideerijale – kirjutage julgelt otse, ärge igat valijakompassi usaldage. Lisaks soovitan lugeda Reformierakonna Parema tuleviku plaani, sest vabadustel ja peresõbralikul Eestil on selles oluline osa.
Foto: Annika Metsla, Õhus on Kalamaja
