Yoko Alender
Eesti Päevaleht, 10.oktoober 2014
Eesti ühiskond on viimastel aegadel hakanud kahtluse alla seadma mitmeid meie ideniteeti loovaid kategooriaid – liberaalsus, konservatiivsus, väljakujunenud poliitiline maailmavaade, sallivus jne. Olen saanud aru, et need sõnad on sisutühjad kui me samal ajal ei suuda hoomata meie killustunud ühiskonna hetkeseisu ja kavandatavate protsesside pikaajalist mõju. Ilma selleta ei ole võimalik ajada Eesti asja!
Käes on valikute aeg. 1990tel oli Eestis lühike intensiivne uuenduste aeg, ehitasime demokraatiat ja turumajandust. Eesti keskmine netopalk ei küündi veel 1000 euronigi. Et teha uus hüpe on vaja uusi tõsiseid reforme. Kõige tundlikemaks nende hulgas on reformid, mis suurendavad ühiskonnas sidusust. Ilma nendeta ei saa järgneda uut heaolu kasvu.
IRLi madalapalgaliste tulumaksuvabastus täidab täpselt seda eesmärki majandusliku toimetuleku osas. See on suur ja vajalik asi. Loodan, et selle vajalikkusest saavad aru kõik tulevased parlamendierakonnad. Aga see ei ole kõik. Lisaks majanduslikele lõhedele leidub Eestis veel mitmeid: sugudevaheline, regionaalne, rahvuspõhine jne jne. Oleme heal juhul poolel teel. Positiivne on, et suudame juba killustatud ühiskonna probleemi tajuda ja teataval määral selle mõjusid ette näha. Nüüd on vaja valida parim – kestlik ja ühendav, mitte pelgalt valimistel hääli toov lahendus edasiminekuks.
Ajame Eesti Asja. Mis asi on Eesti rahvusriik? Millest see koosneb, millistel eeldustel toimib ja areneb? Mis on tema tulevikulootus kui minevikust rääkimine on osadele nii haavav, et selleks et edasi minna tuleb ehk eestlaste traumade kõrval tegeleda ka eestivenelaste traumadega. Nende perede lood pole tegelikult oluliselt erinevad eesti perede lugudest. Hiljutine kooseluseaduse arutelu tõestas, et kui minnakse emotsionaalsele tasemele kaob igasugune lootus avanemiseks ja tegelikuks aruteluks. Budistid ütlevad, kui oled vihane – ole nagu puutükk.
Eesti on tilluke maa. See ongi nagu ime, pisike maailma-nurgake, just sellisena selgete piiridega, kus on oma keel ja kultuur. Jäägem eestlasteks, kuid saagem eurooplasteks, ütles Gustav Suits juba 1905 ja 1990tel tsiteeris teda ajakohaselt president Meri. Teatud aja olime sunniviisiliselt suurema mitte-euroopaliku üksuse osa. Nüüd oleme oma vabal tahtel otsustanud olla eurooplased ja otsustanud olla osa euroopast. Selle fundamentaalseks eelduseks oli, et Euroopa oli valmis meid omaks tunnistama ja omaks võtma.
Kasvav osa eestlastest ei ole enam eestimaalased, on hoopis eesti diasporaa, need kes on valinud oma elukohaks teise maa. Eestis valitseb juba tööjõupuudus. Räägitakse vajadusest suurendada siia elama asuvate töökäte hulka. Kaugel ei ole aeg, kui oleme sellisel heaolu tasemel, et saame uus-immigrantidele valikuvõimaluseks ja sihtmaaks. Suur osa eestimaalastest aga ei identifitseeri end eestimaalastena. Kas sellepärast, et nende rahvus on teine? Ometi on füüsiline fakt see, et nad on eestimaalased. On suureks psühholoogiliseks ja vaimseks – suisa eksistentsiaalseks küsimuseks kas nad on eestimaalased ka vaimselt ? Osad on, teame seda. Need kes ei ole, nad võiksid selleks saada. Selle fundamentaalseks eelduseks on, et meie oleme valmis ja soovime neid omaks tunnistada ja omaks võtta. Kui emotsioonist lähtuvalt paljud meist ei soovi – siis ometi saame aru, et teisiti edasi minna ei saa. Täna valitseb olukord, kus vene kodanike hulk eestimaalaste hulgas kasvab kiiremini kui eesti kodanike hulk ja seda ilma sisserändeta. Lõhesid suurendades loome ise oma julgeolekuriski.
Täna peab halli passi omanikust lapsevanem taotlema oma lapsele eesti kodakondsuse. Täitma avalduse. Öeldakse, et kodakondusus on valik, tuleb esitada tahteavaldus, seda valikut ei saa langetada lapsevanemate eest, tekib ju riigile lojaalsuse kohustus kasvõi ajateenistuse näol. Võib nõustuda, aga võib ka mitte. Ja sama hästi võiks lapsevanem esitada ka avalduse, et ta ei soovi oma lapsele eesti kodakondust. Väike, aga printsipiaalselt oluline muutus. Siin ongi otsustamise koht. Me ei saa sundida aga me saame võtta hoiaku, et laps on oodatud saama eestimaalaseks. Tänaseni tunneb suur osa venekeelsest elanikkonnast, et eestlased käsitlevad neid tsiviilokupantidena. Kas oleme valmis sellest mõttest lahti laskma? Mina olen. Anname neile lastele võimaluse jääda venelasteks, lätlasteks, ukrainlasteks, aga saada eestimaalasteks. Ilma, et nende vanemad peaksid selleks täitma ühtegi avaldust. Edasi peame mõtlema, kuidas toetada nende laste eestimaalaseks kasvamist, kelle üks vanem on muu kodakondsususega.
Võibolla on mul lihtsam neid asju käsitleda kuna olen elanud kümme aastat Rootsis. Õppisin ära sealse keele – ja kasvasin sealse kultuuri osaks. Olin rootsimaalane, kaotamata oma eesti rahvust. Samas nägin seal kui problemaatiline on osade uus-immigrantide lõimumine, kes tõesti tulevad teiste väärtustega, teisest kultuurist, ilma omapoolse valmisolekuta ja ilma kohalike valmisolekuta nende toodut tervitada. Ma olen kindel, et kui uusimmigrandid peaksid ühel päeval suuremal hulgal saabuma, muutuvad meie venelased meile väga palju armsamaks.
Kuskil sügavas sisimas on eestlastes hirm ja reaktsioon – “nad” ju ei tule meie eest võitlema, kui olukord seda nõuab. Aga kas iga eestlane tuleb? Täna taasloome olukorda, kus osa kodakondsuseta eestimaalastest tunneb end nii halvasti, et ohu korral asuks võitluses hoopis vastaspoolele. Ei, me ei kiusa neid kuidagi, ütleme, et nad ju saavad sooritada eksami, taotleda kodakondust, võrdsed võimalused kõigil, lapsevanem peab vaid avalduse esitama jne. Aga killustunud kultuuriruum räägib teist keelt. Vene propaganda võimendab seda lõhet iga päevaga. Meil on viimane aeg saada üle minevikust. Tuleviku nimel.
Lühiajaliselt võib tunduda hirmuäratav, et inimesed, kelle väärtused ja kultuur ei ole veel eesti omad hakkavad siis varsti valimas käima. Ilma selle sammuta, reaalselt artikuleeritud sõnumita ei ole lootust, et tulevasi eestimaalasi tõesti hakkaksid ühendama ühised väärtused. Peame liikuma rahvuspõhisest lõimumisest kultuuri- ja väärtuspõhisesse. Parem – tulemuslikum on võidelda hea eest, kui halva vastu. On aeg seda tegema hakata! Päriselt.
Rahvusriik koosneb nagu sõna ütleb rahvusest ja riigist. Minu jaoks on rahvus sünnipäraselt määratletud isiklik kategooria. Mõni on eestlane, mõni on ema poolt eestlane, isa poolt lätlane jne. Ehk siis – kategooria mille osas inimene ise justkui valikuid langetada ei saa.
Riigi alustalaks on kodakondsus. Kodakondsuse kategooria põhineb isiklikul valikul, tegudel, kohustustel, hüvedel, lojaalsusel. Kui vastutust anda, siis see sageli ka võetakse. Kõigepealt aga vajab laps, arenev inimene teadmist ja tunnet, et ta on ok, sellisena nagu ta on. See on igasuguse kasvamise, ka muutuste eelduseks. Kõik muu on sund, hirm, viha, mis tekitavad vaid juurde eristumist, vihkamist, vastasseisu.
Identiteet koosneb nii rahvusest kui kodakondsusest – ehk ühiskondlikust panusest – enesemääratlusest. Paljuski seob need üheks keel, mis toetab ka kultuurilist kuuluvust. Peame panustama palju rohkem sellele, et luua võimalused eesti keele omandamiseks. Eestikeelse koolihariduse andmine on õige samm, aga keeleõpe peab algama juba lasteaiast.
Ka väljarände “ravi” ei ole suletus, keelamine vaid vastupidi suurem avatus, paremad ühendused ja mis peamine – Eesti omapära, eeliste teadvustamine ja arendamine. Hea elukeskkond, looduslähedane ent kultuuriliselt rikas elu, avatud, bürokraatiavaba ühiskonnakorraldus, ettevõtlust soosiv, paindlik majanduskeskkond – need on meie tugevused, mis saavad ühendada kõiki eestimaalasi. Teades ja taasluues meie ühisosa ei pea me enam ka kartma erinevusi rahvuskultuuri ja mineviku pinnal, sest me kumbki ei taju enam ohtu, et teine seda meil loovutama sunnib.
Kasvamine ongi raske ja nõuab julgust. Inimese põhiline ürgne soov on olla õnnelik, tunda end vajaliku ja väärtuslikuna. Mis liidaks rohkem kui ühine eesmärk, päriselt ajada Eesti asja? Tänase ja homse Eesti asja? Kas vene rahvusest eestimaalane, kes kogu noorukiea võidelnud jalkaplatsil seljas EESTI särk läheks sõdima vastaspoolele? Peame jõudma olukorda, kus rahvuselt nii eestlane kui venelane võivad olla Eesti patrioodid sellepärast, mis meil on, mida ühiselt loome. Seda saame olla ainult siis, kui anname kõigile võimaluse võtta vastutus. Kas oleme selleks valmis, või liigume edasi mineviku varjude, suletuse ja suuremate lõhede suunas?
