Hetkedest Järvamaal, mis külmale ja kaunile talvisele ajale langenud valimiseelse aja jooksul südame soojaks on teinud ja loonud veendumuse, et käin õiget rada.
Minu maailmavaade ütleb, et inimese kohus on pidevalt juurde õppida, saada targemaks ja paremaks, et siis end ümbritsevat veel kogenumana osata paremaks teha. Eesti ei ole pelgalt Tallinn ja ehkki lõviosa oma töö ja pereelust pean veetma pealinnas on ka minu kohus kogu riigi eest Riigikogus seistes tunda Eestit paremini, suuremana, sisulisemana. Olen nii rõõmus, et leidsin julguse võtta vastu väljakutse ja tulla just siia inimeste usaldust paluma.
Noored on meie tulevik. See on fakt, mida ei väära ükski seadus ega riigi korraldus. See, kui targad, nutikad ja aktiivsed on meie noored määrab Eesti homse päeva, Eesti parema tuleviku. Eriti on mulle viimasest ajast meelde jäänud kolm üritust – Järvamaa noorte osaluskohvik, Türi põhikooli projektipäev ja päris hiljuti toimunud Koeru keskkooli juba kolmandat korda toimunud Õpime Professionaalidelt – kõiki neid üritusi nimetaks mina suurejooneliselt õppimisfestivalideks. Psühholoogid ütlevad ka, et õnnestumise ja õnnetunnet loovad tegevused, kus oleme ise algatajad ja elluviijad, tegevused, kus oleme tõeliselt kohal. Kõiki neid üritusi ühendaski see, et algatus pärines noortelt ja korraldajaks olid noored ise.
Türi projektipäeval kutsusid noored mind vedama väitlemise töötube. Sellest oli suur rõõm, sest arutelukultuuri olen püüdnud ka oma riigikogu aastate jooksul igakülgselt edendada. Kriitiline mõtlemine, analüüsioskus, argumentide ja ka nende puudumise, ehk tühja loba ja sisutu valju jutu ära tundmine on sotsiaalmeedia vohades üha olulisem oskus. Oli põnev kuulda, millised teemad noortele arutlemiseks huvi pakkusid ja kui kursis nad ühiskonna asjadega on. Argumente treisime näiteks laiemalt keskkonnahoiu teemadel, aga ka õpilasi otse puudutavates hariduse küsimustes – kas põhikooli eksamid tuleks kaotada, kas poisid ja tüdrukud peaksid mõlemad harjutama nii puutööd kui kokandust jms.
Noorte üks ja võibolla isegi põhilisem mure kooliga tundub mulle olevat, et nad sooviksid, et kool oleks elulisem, mitte omaette maailm. Koeru keskkooli korraldatud üritus Õpime professionaalidelt oli justnimelt päriselu koolis ja seda vägagi elaval ja ehtsal moel. Juba teist aastat kutsutakse kooli mitukümmend oma ala professionaali erinevatest elu valdkondadest. Sel aastal oli ka minul au oma karjäärivalikutest ja eluteest noortele rääkida. Kui kooli jõudsin ja isiklik saatja mind vastu võttis, tabas mind tunne, nagu oleksin jõudnud Rock Summerile. Muigasin, sest ilmselt need tublid noored, kes seda üritust korraldasid, polnud toonase suurürituse ajal veel sündinud. Ehk oleks Viljandi Folk või Arvamusfestival neile tuttavam võrdlus. Ürituse korraldus oli tõesti professionaalne – alates parkimiskorraldusest, esinejate rivist, saatjatest, toitlustusest, tundide teemadest kuni kujunduste, meediakajastuse ja meeneteni välja. Imetlusväärne! See oli tõeline positiivne kogemuste vahetamise festival.
Vägev, et Eestis on selliseid ettevõtlike noori, kes unistavad, julgevad, võtavad ette ja teevad ära ja nende kaaslased, kes teevad kaasa, õpetajad ja koolipered, kes toetavad.
Koju sõites oli ilm selginenud, päike säras üle karge, valge Eestimaa. Süda laulis, meeled täis positiivseid laenguid vestlustest ja erksast meeleolust noorte hulgas.
Üks küsimus võttis ka peaaegu pisara silma. Nimelt üks noormees küsis, et kas te peale 33 kolimist, nüüd kui olete 10 aastat paigal olnud, tunnete, et olete lõpuks oma õige kodutunde leidnud. Õnneks sain vastata positiivselt – jah. Arutlesime edasi ja tõdesime, et leida kodu, leida iseennast ongi vahel vaja teha päris pikk tiir maailmale pääle.
Jooga on minu igapäevaelus nii olulisel kohal, on mulle niipalju andnud ja soovin seda nüüd õpetajana jagada ka Eestimaa eri paikades. Algab ju maailma muutmine igaühel eelkõige iseendast, ükshaaval. Jooga on selleks fantastiline tööriist. Tegin Järvamaa messil Paides yin-jooga näidistunni ja huvi oli suur, kutsuti et tule veel, joogatame jälle. Peatselt leidsimegi armsa Türi Joogakeskuse, kus nüüd üle nädala koos käime. Minu elu seni vahvaim joogatund toimus aga hiljuti Paides. Jõudsin Paide Päevakeskuse suurde võimlasse ja minu üllatus oli siiras, kui tunniks oli end üles rivistanud üle 50 vahva daami. Kohmetusin hetkeks suurest joogahuviliste hulgast, aga asusin siis uhke võimlejate seltskonna keskele ja näitasin igat poosi igasse ilmakaarde järgemööda ette. Tegime naistega ägeda hatha jooga võimlemise tunni ja lõpus oli ikka väga mõnus soe tunne. Leppisime kokku, et järgmisel korral võtame ette ka ülakeha, mis kipub meil kõigil kangeks jääma, ja teeme hiina harjavarre ehk kepijoogat.
Kui meie noored on nii ettevõtlikud ja vanemad nii varmad liikuma ja tervise eest hoolt kandma, võime olla kindlad, et Eesti tulevik saab parem. Riigikogus on meie ülesanne ja vastutus luua selleks parimad võimalused ja keskkond.
