Artikkel ilmus Eesti Päevalehes
16. detsembril 2015
Jalakäijad saavad tihti liikluses viga. Nende ohutuse tagab neile prioriteedi andmine ja sellest lähtudes kujundatud linnaruum.
Üle päeva tuleb uudiseid hukkunud või viga saanud jalakäijatest. Laps läheb rohelise tulega üle tee ja veok sõidab talle otsa. Selle peale räägitakse päevi, et vanurid ja lapsed on liikluses tihti hajameelsed, ja uuritakse, mida saaksid jalakäijad (!) teha, et oma ohutust parandada. Politseijuht manitseb lapsevanemaid oma võsukesi juhendama, kesklinna kooli juht keelab lapsevanematel lapsi tõukerattaga kooli saata.
Samal ajal ahastame, kui palju aega veedavad lapsed siseruumides, arvutis, telefonis, milline on nende kehaline areng ja tervis, eesti rahva liikumisharjumused, tervelt elatud aastate arv jne.
Kui veel mõned kuud tagasi arvasid lapsevanemad, et foor on laste jaoks ainus viis üldse üle tee saada, siis nüüd on ka see illusioon purunenud. Kuidas edasi? Kas keelame lastel tänavatel viibimise?
Sellise kiivas olukorrani oleme jõudnud, sest linna planeeritakse endiselt autoliiklust eelistades. Seni, kuni inimene kui jala käiv olend prioriteediks ei muutu, ei hakka midagi muutuma. Inimesed ei ela linnades, et „transporteeruda”. Inimesed elavad linnades, et töötada, teha äri, nautida kultuuri ja elu, süüa, juua, olla – transport on vahend, mitte eesmärk.
Elukeskkonna parandamise baastõde
On baastõde, et autodele ruumi juurde andmine kiirendab autostumist, vähendab jalakäjate ja ratturite arvu linnas, vähendab nende turvalisust, muudab elu- ja ettevõtluskeskkonna linnas ebameeldivaks. Selline linn ei meelita turiste, ajab kohalikud linnaäärsetesse kaubanduskeskustesse, suretab välja kesklinna elu.
Milline on Tallinna plaan ja suund? Positiivne on, et kavandatakse euroopalikku peatänavat, mis valmib Eesti Vabariigi juubeliks. Veel kiiremini valmib nn Põhjaväila uus lõik – Reidi tee –, mille ehitamist tahetakse alustada tuleval aastal. See peaks suunama sadamast tuleva (eelkõige kaubavedude) liikumise kesklinnast mööda maanteedele.
Reidi tee on kindlasti vajalik, kuid sellega ei tohi teha samu vigu nagu Põhjaväila juba rajatud osaga, mis laiub Mere puiesteelt põhja poole ja Ahtri tänaval moodustab ebameeldiva liikluskoridori, takistades äride edu, inimeste liikumist ja linna avanemist merele. Enne Reidi tee rajamist tuleb vastata ka küsimusele: kas tahame anda veel enam ruumi Viimsi ja Lasnamäe poolt tulevatele autodele või eelistame alternatiivseid liikumisviise? Russalka ristmiku läbilaskevõimet võib ju laiendada Kadrioru lossini välja, aga Tallinna kesklinn kui linna kõige kitsam punkt ei võimalda sellise transiitliikluse arendamist. Ka ei vii see meid lähemale elavale, kutsuvale linnasüdamele, vaid toob ummikud Pirita teelt ja Lasnamäe veerelt otse keskusesse.
Tallinn on pikka aega vales suunas liikunud: oleme oma linnaruumi planeerinud ja kujundanud autode ja teehoolduse nõuetest lähtudes. See peab muutuma! Näiteid parematest tavadest leiab lihtsa vaevaga lähedalt ja kaugelt, idast ja läänest, sellistest linnadest nagu Kopenhaagen, Ljubljana, Oslo, Hamburg, México, Pariis, Madrid. Tegemist on nii inimeste tervise, heaolu, kui ka kogu riigi konkurentsivõime küsimusega. Edukad linnad on sellest ammu aru saanud ja seal panustatakse ela(ta)va linna arendamisse. Ka Tallinna jaoks on nüüd otsustamise koht: kas jätkata senist ohtlikku suunda või muuta linn päriselt paremaks ja inimlikumaks?
Tallinn on oma linnaruumi planeerinud ja kujundanud autode ja teehoolduse nõuetest lähtudes.
Minu ettepanek Tallinnale on sama, mis kaks aastat tagasi linnavolikogus: Tallinn vajab prioriteetide täpset sõnastamist, parimate lahenduste kaardistamist liikuvuskavas ja seejärel ka plaanide elluviimist valitud teelt kõrvale kaldumata. Jalakäijate ohutuse tagab ainult neile prioriteedi andmine ja sellest lähtudes kujundatud linnaruum.
Kesklinnas tuleb piirkiirus alandada 30 km/h. Suurendada tuleb reguleerimata, ent valgustatud ülekäiguradade arvu. Viimase aja õnnetused tõestavad, et õigus on spetsialistidel, kes ütlevad, et reguleerimata ristmikud on ohutumad, sest seal säilib nii juhtide kui ka jalakäijate tähelepanu. Need muudatused tagavad ohutuse ja muudavad ka liikluse sujuvamaks.
Jalakäijate eelistamise õigsust tõendab Soo tänav Põhja-Tallinnas. Pärast kõnnitee laiendamist, ühe sõiduraja kaotamist ja kiiruse piiramist 30 km/h suurenes tänava läbilaskevõime 800 autolt 1200-le. Samuti on see üks väheseid Tallinna tänavaid, kus näeb kohalikke jalgsi käimist nautimas. Avatakse uusi kohvikuid ja poode, ollakse tänaval. Mõnuga.
Liitu uudiskirjaga:
