Kuidas käia tõejärgses maailmas sirge seljaga
Kui inimene teab, millised on tema väärtused, saab ta elada nendega kooskõlas, olla seeläbi efektiivne ja õnnelik. Ehk aitaks sisemine väärtuste revisjon meid igaüht kirevas ja ohtraid valikuid pakkuvas maailmas käia ka sirgema seljaga ja olla tiba õnnelikum. Ilmselt peegelduks see lõpuks ka sotsiaalmeedias, ajakirjanduses ja poliitikas, mida nii sageli kirutakse. Maailma muutmine algab iseendast.
Üks võimalus „tõejärgset“ maailma mõista on pöörduda tagasi juurte juurde. Vaimses mõttes on meie juurteks väärtused, just need annavad meile selgroo ja otsustuskindluse.
Mina tegin eelmisel aastal tänu tööalasele ja isiklikule läbipõlemisele, kriisisituatsioonile kui soovite, läbi tõsise revideerimise oma väärtusmaailmas. Huvitav ja kasulik sõltumata ametist, poliitikule vältimatu, kui tahan teha valikuid ja otsuseid, mis on kooskõlas minu väärtuste ja sisemise sihiga. Esindusdemokraatia põhineb ju usaldusel ja saan ju paluda teiste usaldust vaid siis, kui tean, kes ma olen, kui ennast usaldan. Tõden täna, et minu põhiväärtused ei muutunud, küll aga pudenes minu kestalt maha väärtusi, mida olin vajanud senises elus edasi jõudmiseks, kuid mis mind enam ei teeninud. Maha pudenesid väärtused, mis polnud enam mina. Astusin sammu enesele lähemale, ehk sain just enne 40. sünnipäeva lõpuks täiskasvanuks. Koduse köögilaua alla, kuhu läbipõlemise füüsilises kõrghetkes varisesin, jäi maha alati tugev sõjakomandör, sooritusele orienteeritud, negatiivset alla suruv, eirav, üle-püüdlik, paljaste kätega kurjuse madu tappa püüdev tubli tüdruk, kelle põhiline elureegel oli MA PEAN ALATI. Välja puhastusid väärtused, mis lasevad mul ehk enesesõbralikumalt, aga ka sisuliselt efektiivsemalt, ausamalt edasi elada ja tööd teha. Võiksin öelda, et nende kuudega muutus või puhastus välja ka minu tõde.
Mida teha kui ühiskonnakorraldus ja poliitika tundub olevat kriisiolukorras? Kuidas langetada otsuseid kui näib, et tõde ei kehti enam, on vaid palju erinevaid arvamusi, millest paljud lähemal vaatlusel osutuvad hoopis emotsioonideks?
Kuidas teada, mida usaldada, mida valida, kelle poole hoida, mida jätta, mida võtta? Tiina Kaukvere kirjutab, et infoülekülluses, teadmiste ja arvamuste vabal demokraatlikul turul on valuutaks ükskikisiku emotsioonid ja loodab, et just teadlikkusega suudab inimene „tõsta enese hinda“. Infoturul – meie tänases argipäevas – püütakse pidevalt meie tähelepanu, olgu püüdjaks pealkiri Delfis, poliitiku järjekordne ülevõimendatud räuskamine, selle kevade moevärv, või trend lastekasvatuses. See, mida „väljast“ jahitakse on meie tähelepanu. Küsimus on kas me seda „sisemiselt“ teadvustame, oma tähelepanu kontrollime ja juhime? (Just seda harjutame muide Riigikogus mindfulnessi ehk tähelepanujuhtimise koolitusel.) Seega on tegelik valuuta tõesti üksikisiku teadlikkus ja võime oma tähelepanu ise juhtida, kooskõla iseendaga. Vabadus kui võimalus toimetada oma südametunnistuse järgi. Võtmeküsimus on, kas ja kuidas teame milline meie südametunnistus on – milline on meie sirge selgroog – millised on väärtused, millele oma valikutes toetume.
Teadlaste sõnul kujunevad inimeste väärtused välja noores eas sotsialiseerumise käigus ning jäävad edasises elus püsivateks seni, kuni ei kogeta traumeerivaid üleelamisi. Väärtused on justkui meie vaimne vererõhk, mis on alati kohal ja mõjutab meie käitumist, aga teadvustame seda reeglina alles siis, kui midagi tundub olevat paigast ära, kui oleme kriisiolukorras. Nii nagu kaasaegne meditsiin rõhub teadlikkusele tervisenäitajatest, tervisliku elustiili järgimisele ja jälgimisele nõuab tänane vaimne keskkond, et teadlikult tegeleme oma tähelepanuvõime ja isiklike väärtustega. Ainult nii saame mõista seda vahel hullumeelsena näivat paljususe maailma.
Kaardistades oma väärtusi loetlesin neid algul terve trobikonna: headus, ausus, areng, vastutus, südikus, püsivus, julgus, rahu, uudishimu, avatus, lootus, usaldus, tasakaalukus, tervis, pere, loodus, armastus, liikumine, turvalisus. Märkasin selles loetelus alguses isegi teatavaid vastuolusid. Pikemal kaalumisel, tunnetamisel ja analüüsimisel puhastusid siiski välja kolm põhiväärtust, mis sisaldavad minu jaoks kõike eelnevat, mis hetkel mind elus kannavad – AVATUS, JULGUS ja HEADUS.
Väärtusi kujundavad pere, kodu, kool, sõbrad – kujuneb maailmavaade, mille osaks mõnedel religioon, vaimsus niikuinii. Poliitikas panustades koondume selguse mõttes just väärtuste põhjal ka erakondadesse. Reformierakonna väärtustega saab tutvuda põhikirjas tegevuse põhimõte kirjelduses. Iga inimese ja organisatsiooni suhtes on eelduseks, et organisatsiooni ja isiklikud väärtused liialt ei lahkne – vastasel juhul lahkub inimene tavaliselt varem või hiljem organisatsioonist. Nii tuli ka minul kunagi vahetada erakonda.
JULGUS on minu jaoks meelekindlus talitada oma südametunnistuse järgi, AVATUS on valmidus enda ja maailmaga kontaktis olla, sisemist ja ümbritsevat kuulata, avastada ja mõista püüda sellisena nagu ta oma paljususes on. Lõpuks jääb aga HEADUS – see on justkui tõdemus, et oleme kõik seotud, kõik üks, Sinu heaolu sõltub minu omast ja vastupidi, meie tegudel tagajärg ja meie kõigi vahel seos.
Püüan tõlkida oma isiklikud väärtused nüüd „poliitika keelde“ ehk paari näitega kirjeldada, kuidas väärtused minu kui rahvasaadiku valikuid mõjutavad. Ehkki olen reformierakondlasena maailmavaatelt liberaal, olen avatult valmis uurima, mida „vabu valikuid pakkuv“ pensionireform tegelikult endaga kaasa toob. Milline on inimene tegelikult, kui ta saab võimaluse oma säästud tulevikuks laiaks lüüa? Kas reform suurendab edaspidi eesti inimeste võimalusi väärikaks vanaduspõlveks või teeb tegelikult rikkaid rikkamaks ja vaeseid vaesemaks? Teise näitena meie valikud kliimapoliitikas. Väärtustele tuginedes tõden julgelt ja avatult, et kliimapoliitika sisaldab vajadust taltsutada tarbimise ja majanduskasvu lõpmatut ringi, mõista targalt oma tegude tagajärgi, teadlikult keskkonda ja harjumusi kujundada. Nii kujuneb arvamus ja otsus mitte ehitada üle Eesti neljarealisi maanteid, ehkki mõne poliitiku sõnul olla see „hügieeni küsimus“. Minu püüan lähtuda avatult päriselust, tegelikest vajadustest. Teadlased ütlevad, et 2+1 rida tagab sama ohutu, ent keskkonnale ja ressurssidele oluliselt säästlikum lahendus. Avatult ja julgelt püüan võtta arvesse oma otsuste mõju, tagajärgi nii inimeste tervisele kui planeedi tervisele ja lõppude lõpuks oleme seotud maailmaga laste kaudu ka üle aja – oleme head ka pikka perspektiivi ja oma laste tulevikku silmas pidades.
Tiina Kaukvere tõdeb lõpetuseks ajakirjanduse (kriisi)olukorda lahates, et ajakirjandusjuhtidel puudub visioon. Visiooni saab sõnastada, kui on selgelt ära tuntud ja elatakse oma väärtusi. Visioon ehk tulevikupildi ideaali kirjeldus ja missioon ehk teekaart kuidas sinna jõuda vormub väärtuste baasil. Nõustun Tiina Kaukverega, et kui visioon puudub võib tegutsemine kujuneda lahmimiseks. Isiklik visioon ja missioon oma rollis on abiks igaühele, aga kohustuslik kõigile, kes soovivad tegutseda otsustaja ja juhina. Visioon annab ette sihtmärgi ja suuna, missioon on teekaart, mis ütleb, kustkaudu läheb kõige otsem tee sihini.
Kui ma poliitikuna alustasin, kirjutasin oma visiooni lahti kujustades oma laste tulevikku aastal 2050. Nüüd uuesti oma visiooni ja missiooni sõnastades tõdesin, et jätkan samal teel. Oma väärtustele truuks jäädes on minu missiooniks kanda endas ja anda edasi avatust, julgust ja headust. Tahan julgustada inimesi, nii noori kui vanu uurima, kuulama, mõistma ja ikka püüdlema tasakaalu poole. Minu visioon on näha Eesti inimesi usaldamas elu, tasakaalukatena oma valikutes, julgelt, avatult ja pidevalt edasi arenemas, loomas heaolu endale, oma lähedastele ja kogukonnale.
