Kristiina Genno
Naisteleht 7.01.2011
Urmas Alendri tütrele Yokole pole absoluutselt mingi probleem hakatakolme lapse kõrvalt restorani pidama. Ta veetis seepärast terve detsembri kogu perega uues söögikohas F-hoone. «Muidugi on raske, aga elus tulebki ette raskeid hetki,» lausub Yoko ning lisab, et kui sinu kõrval on õige inimene, siis saab kõigist raskustest üle.
See oli täpselt kaks aasta tagasi, kui Yoko Alender (32) ja tema abikaasa Priit Juurmann (39, muusikaringkondades tuntud kui DJ P. Julm) üheskoos otsustasid, et ühel ilusal päeval avavad nad Eestis oma restorani. «Olime siis parajasti Rootsis paastulaagris,» naerab Yoko. Paastumise ajal said laagrilised kuulata ka loengut naturaalsetest toorainetest ja toitumisest. «Vot seal meil esimest korda tekkiski see mõte, et Eestisse oleks kangesti ühte sellist värsket toorainet väärtustavat söögikohta vaja,» jutustab Yoko edasi.
Budismiusku pere ei seadnud eesmärgiks teha India või taimetoitlaste restorani. «Me ei ole ise ka taimetoitlased,» täpsustab Yoko. «Aga olen teatud eluperioodil selle ära proovinud.»
Yoko ja Priidu unistus oli luua koht, kus oleks maitsvad toidud ja mõnus atmosfäär, kuhu saaks tulla kogu perega ja kuhu mahuks palju rahvast. Möödunud aasta detsembris nende unistus täituski — Telliskivi Loomelinnakus avas uksed retrohõnguline F-hoone. «Mõtlesime tükk aega sellele nime. Ja siis ühel hetkel taipasime, et see on ju kogu aeg olemas olnud — kuna söögikoht asub Telliskivi Loomelinnaku F-hoones, siis sealt tuli ka nimi,» räägib Yoko, kuidas restorani kuus osanikku oma asutusele lõpuks nime leidsid.
Päev algab isa keedetud pudruga
Lõppenud aasta tõi Yoko ja Priidu ellu muutusi rohkemgi: pool aastat tagasi sündis pesamuna Uma Chantal. Ometi ei pannud suur pere — nende poeg Kaarel Bo on juba kaheksa-aastane ja vanem tütar Herta Inge kolmene — ja kuuekuune Uma Yokot hetkekski kahtlema, kas ta ikka jõuab-jaksab nende kõrvalt restorani asutamisega tegeleda. «Muidugi on päevi, kui mõtlen, et on ikka raske küll. Aga elus tulebki teinekord ette raskeid hetki,» räägib diplomeeritud arhitekt Yoko. «Ma ei mõelnud hetkekski, et ei võta seda asja ette.»
Siiski Yoko tunnistab, et viimase poole aasta jooksul pole ta ühelgi ööl saanud kaksteist tundi järjest magada. Väike tirts tahab ka öösel süüa. «Ma olen küll püüdnud omaalgatuslikult ette võtta kampaaniat rinnaga toitmise lõpetamiseks, kuid seni tulutult,» muigab Yoko Uma poole vaadates.
Hertaga, Uma vanema õega, õnnestus samateemaline «kampaania» siis, kui tüdrukuke oli üheksakuune. «Sõitsin siis kaheks nädalaks Indiasse,» paljastab Yoko oma toonase nipi. «Olin rinnaga toitmisest tõesti väsinud ja läksin patareisid laadima. Kui tagasi tulin, oli teema unustatud. Samas praegu pole mul mitte mingisugust tahtmist kuskile sõita,» välistab Yoko taolise võõrutusviisi Uma puhul. «Isegi Tartusse ei taha sõita, rääkimata mõnest kaugemast kohast,» naerab ta.
Yoko, kes on elu jooksul üsna palju ringi reisinud ja maailma näinud, on päris kindel, et tema süda kuulub Eestile. «Olen leidnud siin enda kõrvale selle teise poole, kes mind täiustab,» räägib Yoko oma abikaasast Priidust. «Kui su kõrval on õige inimene, siis saab elus kõigist raskustest üle.»
Nende pere argipäevad algavad ühise hommikusöögiga. «Muidu teen vist ikka mina rohkem süüa, aga hommikusöögi toob alati Priit lauale,» räägib Yoko. Tegelikult saab pereisa hakkama paljude roogade, mitte ainult pudru valmistamisega — asi pole üldse selles, et Yoko teda pliidi juurde ei usaldaks. «Teinekord teeme koos ja vahel teeb tema süüa … Aga minul on selleks enamasti kõige rohkem aega,» on Yoko selgitus lihtne.
Yoko ja Priit on uue restorani menüü usaldanud suuresti profikokkade hooleks, kuid killukese on ka oma kodustest retseptidest käiku lasknud. Näiteks võib F-hoones mekkida üht erilist idamaist suppi Yoko ja Priidu pere lemmikute seast. «See on hästi maitsev kookosesupp,» kiidab Yoko ja reklaamib, et vürtsikas lihaga supp sobib suurepäraselt meie külma talve.
Poeg tellis endale venna
Kuna pisike Uma on emme ja issiga alati restoranis kaasas, on Yoko märganud, kui tugev kliendimagnet väike preili on! Tirts naeratab südantsulatavalt igaühele, kes uksest sisse astub ja mitte keegi neist ei lahku vastu naeratamata. Ning kellega selline side juba loodud, see tuleb veel teine ja kolmaski kord «Uma juurde» sööma.
Mõeldes nii Umale ja Hertale kui ka klientidele, kes koos lastega restorani satuvad, on seal sisustatud vahva mängutuba. Vahel, kui vanematel on kibekiire, testib Uma seal mänguasju. «Ta on väga rahulik laps,» kiidab Yoko tütre põske musitades.
Aga ega siis ainult Uma F-hoones vanemate juures ole. «Detsember oli selles mõttes üks omamoodi kuu, et siis olime kõik kogu aeg siin. Kaarlil oli koolivaheaeg ning ka tema veetis meelsasti enamuse ajast meiega restoranis,» jutustab Yoko ja märgib kohe, et nii siiski öelda ei saa, et nende pere suurema osa ööpäevast F-hoones toimetabki. «Magamas käime ju ikka kodus!»
Kui pere on kodus, käib Yoko sõnul pidev võitlus selle nimel, kes saab väikest Umat hoida. «Suur vend hoiab oma mõlemat õde väga ja beebiga tahavad meil kõik tegeleda,» kinnitab ta.
Muuseas, Kaarel on vanematele juba südamele pannud, et kui perre peaks veel mõni beebi tulema, siis sedapuhku võiks ta olla ikka poiss.
«Me pole ühegi lapse sündi planeerinud. Ei teagi, kust see jutt tuli, et olen alati suurest perest unistanud,» kehitab Yoko meedias levinud lausejupi peale õlgu. «Aga ma olen väga õnnelik, et mul on suur pere. Sellised asjad juhtuvad elus siis, kui juhtuma peavad,» ei välista Yoko võimalust, et nende pere võiks tulevikus veelgi suureneda. Saatus on niigi olnud nende pere poolt, andes kolm vahvat last ja täitnud unistuse restoranist. Äkki on tal oma plaan ka Kaarli venna-tellimusega?
Kristiina Genno, Naisteleht
