Dagmar Reinolt
Ajakiri Naised 9.09.2010
Arhitekt Yoko Alender (31) sai paar kuud tagasi taas emaks, lisaks lõpetas ta ülikooli ja kasvatab nüüd kodus kolme last, kellest vanim läks nädal tagasi esimesse klassi. Hoolimata noorusest ei kujuta Yoko ette, et tema elus poleks lapsi, sest ta on alati unistanud suurest ja ühtehoidvast perest.
Kõrvalt vaadates tundub lausa ime, et temasarnasel noorel ja säraval naisel on kodus juba kolm last, kellest vanem poeg Kaarel käib koolis, teine tütar Herta lasteaias ja kolmas väike tüdruk Uma on alles beebi. Yoko ütleb naerdes, et uute harjumustega kohanemine võtab ehk veidi aega, aga oma peret ei vahetaks ta sellest hoolimata ealeski millegi vastu. “Kuna olen leidnud enda kõrvale sellise inimese, kes minust ja lastest hoolib, ei kujuta ma elu teisiti ette.”
Lapsi olgu rohkem kui üks
“Meil on jah nüüd justkui uus elu, Kaarel läks esimesse klassi ja kõik on ilusasti sujunud, sest tegelikult käis poiss eelmisel aastal juba pikapäeva-eelkooli rühmas, seega olid esimeses klassis juba samad sõbrad ees. See suurem hirm oli meil ka eelmisel aastal, kui eelkoolis esimene september oli.” Yoko naerab, et mitme lapsega on üks kindel: tegevust tuleb kodus kogu aeg juurde. “Pisike magab praegu enamiku ajast. Ta on kaks kuud vana, teine tüdruk on kolmene ja siis on Kaarel, kes käib nüüd koolis.” Yoko ütleb, et uute rutiinidega harjumine on väsitav, aga kui nüüd nädalarutiini selgeks saab, on kõik väga lahe, sest palju on trenne ja muid kooliväliseid tegemisi, kuhu on vaja jõuda. Yoko ja Priit Juurmann võtsid Kaarlile ühe aasta koolipikendust, sest said aru, et poiss pole kooliminekuks veel päris valmis. “Iga asi omal ajal, oluline on aru saada, et kui laps on kooliminekuks valmis, siis oled sa ka ise valmis.”
Yoko, kes on paljude arvates üsna noor, et olla juba kolme lapse ema, ei arva, et lapsed peaksid olema suure vanusevahega või tulema mingis kindlas eas. “Ma ei tea, minu arvates on see hea, et nad on kõik enam-vähem korraga. Ma ei tahaks 45aastaselt vist nii palju lapsi, samas pole sel ilmselt mingit vahet.” Yoko sõnul on hea, et lapsi on rohkem, mitte ainult üks. “See poleks üldse lahe, kui oleks vaid üks laps ja see läheks esimesse klassi – siis koonduks kogu stress ühele väikesele inimesele ja vanemad saaksid palju rohkem paanitseda.” Yoko usub, et iga uue lapsega võtab ta olukorda aina vabamalt. Kõik lapsed on erinevad ja eks ole tõsi ka see, et nad ei ole ju nii järjest ka tulnud. “Eks lapsed ole ka harjumuse asi, peagi saad aru, et lõhki end kiskuda ei saa, jõuad nii palju kui jõuad ja seda, mida ei jaksa, teed homme.”
Lapsi ei planeerita
“Mina ei kujutaks ette, et ma üksi lapsi kasvataksin,” tunnistab Yoko. “Ma ei tea, kuidas see üldse võimalik on. Mina tahan mehega koos olla, mida rohkem, seda parem. Minu mees peaks ikka minu kõrval olema, see on suurepärane ühtekuuluvuse tunne.” Yoko mehel, DJ P Julma kunstnikunime all töötaval Priidul on väga reisiv töö ja Yoko selgitab, et nad on üha enam aru saanud, et see ei ole ikka üldse see, mida nad mõlemad tahavad. “See kolme lapsega üksi olemine ei ole hea, see kurnab nii ära.”
Yoko räägib, et oli lastega kaks nädalat üksi, misjärel ta jäi haigeks ja seejärel haigestus ka keskmine tüdruk. See oli väga keeruline.
Kui räägime sellest, mitu last võiks Priidu ja Yoko peres veel olla, ütleb ta naerdes, et praegu nendest lastest piisab. “Rohkem ma praegu lapsi ei taha, kuigi see pole nüüd ultimaatum, kindlasti võiks kunagi veel mõne lapse saada, aga hetkel peab laskma endal ka olla ja ennekõike peab suutma neid kolme kasvatada,” selgitab Yoko, kes ei ole ühtegi kolmest lapsest planeerinud. Yoko arvab, et see pole võimalik. “Loomulikult võib ju pere planeerimist proovida, aga iga asi tuleb tegelikult omal ajal ja seda ei anna muuta, sest kõik on määratud. Seda on ka enne juhtunud, et inimesed on soovinud aastaid lapsi saada, aga ei saa. Lapsed sünnivad siis, kui seda õppetundi on vaja kõigile asjasse pühendunutele.”
Ma ei kujuta ette, et lapsi poleks
Yoko, kes on kuuendast eluaastast saadik üksi kasvanud, räägib, et on alati unistanud suurest perest ja sellest, et ümberringi oleks palju inimesi. Ta isegi ei tea, miks. “Ma olen ise olnud üksik laps ja üksi kasvanud, kuigi mul oli vend, aga tema oli kaugemal. Võib-olla ma selle üksi olemise pärast suuremat peret tahangi.” Yokole meeldib pereelu ja kõik sellega kaasnev. “Kui lapsed on ära, siis mõistan, kui hirmus oleks, kui neid ei oleks, kuigi ma tean, et ilmselt teeksin ma siis omi asju. Aga mulle lapsed istuvad.” Yoko lisab, et eriti hea on see, et tal on selline teinepool, kellega asi igal tasandil klapib. “Kõige selle peale ütlen, et see on ju vaid kingitus, et lapsi on.”
Yoko räägib, kui hea vanem vend on Kaarel. “Tal on nüüd kolm õde, tema enda isal on uue perega 2,5aastane tütar ja kodus on kaks väikest õde, ta on nendega nii südamlik. Poiss on ikka eriti tubli, hoolitseb pärast pisiplika sündi keskmise õe eest. Kaarel on nagu väike lapsevanem, muudkui manitseb ja õpetab.”
Yoko naerab, et Kaarel ütles siiski, et Uma on viimane plika, kelle ta välja kannatab. “Kaarel teatas, et aitab küll, nüüd võiks mõni poiss ka tulla!”
Paljudel peredel on mure, kuidas juba ees olevatele lastele selgeks teha, et sünnib veel üks pereliige. “See on tegelikult nii, et uus inimene tuleb meile kõigile – me kõik koos hoolitseme tema eest. Meie peres on see loomulikult läinud, pole olnud muresid ega probleeme, sest see väike inimene on nii armas ja kuigi teised tahavad ehk rohkem tähelepanu saada, leiame me lahenduse.” Yoko naerab, et keskmine tüdruk räägib aeg-ajalt, et tema tahaks ka beebi olla, sest beebi on ikka nii tore olla ja ta mäletab seda. “Eks need ole uitmõtted, mis neil on, aga on oluline, et nad kõik hoiavad väga üksteist ja siis pole ka seda selgitamist väga vaja olnud.” Yoko arvates on vanemad need, kes oma käitumisega eeskuju annavad. “Mina kaasan neid beebi kantseldamisse ja selgitan, et uus pereliige tuleb kõigile rõõmuks.”
Diplom taskus sünnitama
Yoko ainus saavutus pole kolm last ja mõnus pere, samal ajal laste soetamisega suutis ta lõpetada ka ülikooli. “Enda tegemistega on hetkel ehk keeruline jah, olen otsustanud, et olen nüüd mõnda aega ainult ema. Enne sünnitamist sain ma arhitektidiplomi kätte, kümme aastat ülikooli sai lõpuks läbi.”
Praegu ongi Yoko jaoks selline aeg, kui Uma kasvab. Kui ta peaks hakkama lasteaeda minema, saab naine jälle oma töist rida ajama hakata. “Ma tahan küll, et mu lapsed kasvaksid oma turvalises maailmas, see ongi väga vahva. Samas on meil elus ju ka paralleelmaailmad ja hea oleks, kui nad ka sellega kokku puutuks.” Yoko jaoks on see oluline ja sellepärast arvab ta, et ei tohi lapsi väga ära hellitada. “Kõike tuleb püüda vaadata lapse vaatenurgast, näiteks poistel on oluline just enesehinnangu teema, tüdrukud on teatud mõttes tugevamad, reageerivad kriisisituatsioonis hoopis teisiti kui poised. Mehi tuleb ikka kiita!”
Yoko meenutab enese lapsepõlve ja ütleb, et laste iseseisvus on väga erinev. “Mulle meenus emaga rääkides, kuidas ma ise nelja-aastaselt sõitsin ükskord üksi rongiga lasteaiast Järvele, aga praegu ei oleks see ehk mõeldav, sest ajad on teised.”