Metsanduse arengukava 2030 (MAK) väljatöötamisega on aastaid ja aastaid tegelenud sajad, kui mitte tuhanded inimesed. Kõigi nende ühise pingutuse tulemusena sai see arengukava nüüd lõpuks totuse valitsuselt ja jõudis Riigikogusse. Erakond Isamaa ootamatu käik see arengukava viimasel hetkel prügikasti saata on solvang kõigile, kes aastaid on metsanduse käekäigu pärast muretsenud ja teinud tööd selle nimel, et rääkida läbi mõisted, analüüsida metsa tänast olukorda ja kavandada paremat tulevikku. Inimesed on selle nimel vaeva näinud nii tööajast kui oma isikliku aja arvelt.
Kusjuures mingit sisulist põhjendust Isamaa oma käitumisele ei too. Valedel põhinev ja asjassepuutumatu põhjendus Riigimetsa majandamise keskuse (RMK) arengukavast (mis pole hetkel koostatudki, rääkimata kinnitamisest) ja selle vastuolust MAKiga solvab kõiki, kes metsa käekäigust hoolivad.
RMK arengukava ei saa MAKi kuidagi muuta, metsanduse arenugkava seab ikka suure suuna ja RMK järgib oma plaane tehes just seda. Teiseks ei ole RMK oma uut arengukava puudutavaid otsuseid teinud, kindlasti ei sisalda ka ükski arengukava versioon Metsoja mainitud punkte ja töö arengukava koostamisega on organisatsiooni sees alles alguses, mitte ühtegi otsust pole tehtud. Seda peaks hästi teadma ka Isamaa, kellel on oma liige RMK nõukogus. Seega saab tegemist olla mõne metsatööstuse esindaja alusetu hirmuga, mis Isamaale näiteks mingi kuulujuttu põhjal edastatud võimalik, et koos nõudmisega Metsanduse Arengukava põhja lasta. Eks ettevõtja peabki enda eest seisma kui midagi ei meeldi. Poliitikutel aga on kohustus olla paremini informeeritud ja teha otsuseid, mis korrektsel teadmisel põhinevad. Kahjuks valis Isamaa mitte metsa, vaid ilmselt lootuse, et äkki tuleb otsustamata jättes, suvaliselt asjassepuutumatu RMK teemal hämades, mõni hääl kuskilt nii juurde. Kurb. Tahaks küsida, mis sellisest parteist, isegi kui ta on ainus, Eestil tolku on?
Olen veendunud, et oleksime metsanduse arengukava tasakaaluka kompromissina järgmiseks seitsmeks aastaks võinud heaks kiita, koos suure tänuga nendele kõigile: teadlastest, tööstuse esindajaist, looduskaitsjatest, analüütikutest metsas matkajateni ja kõigini, kes sinna vahele mahuvad, tänuga kõigile, kes panustasid, et leida tasakaalukas kompromiss.
Eesti mets on nähtus, millele on palju erinevaid ootusi. Osade jaoks on mets pühakoda, seda on lausa teadlased kinnitanud, et sellist sidet just tunnevadki mõned inimesed metsaga. Teiste jaoks on ta töökoht, võib-olla isegi tootmisliin. Seda tuleb arvesse võtta ja nende huvide vahel muuhulgas ka kaaluti. Teadlaste soovitusel pakuti metsanduse arengukavas välja niinimetatud ühtlase kasutuse mudel, mis oleks kliimale jõukohane aga tagaks ka vajaliku materjali, säilitaks juurdekasvu. Samas kattis arengukava nii palju enamaid aspekte, looduskaitse, turism, väärindamine, metsa hoidmine. Üliolulise teema ja väljakutsena metsa vastupanuvõime ja tervis kliimamuutuses. Mul on väga hea meel, et arengukavasse lisati tegevused, mis on väga vajalikud selleks, et meie mets tõesti meie kõigi lootustele oskaks ja suudaks ka vastata. Kliimamuutus on metsas juba kohal. Kui te olete vaadanud mõnda kändu, vaadanud lähemalt aastaringe, millised need olid 100 aastat tagasi, millised need on täna – puit kasvab oluliselt kiiremini, aga ta on ka oluliselt pehmem. Ja ta on oluliselt kaitsetum näiteks üraskite eest, mis on samamoodi ka kliimamuutusest tingitud, aga ka näiteks suurte tormide eest. Nii et ma arvan, et see on tegelikult see järgmine väga tõsine teema, millega tuleb tegeleda. Millised liigid üldse selles muutunud kliimas ellu jäävad?
Me soovime puitarhitektuuri. Puit on isegi lausa Eesti märk teatud mõttes. Ja puit asendab väga paljusid oluliselt suurema keskkonnajalajäljega tooteid, olgu selleks betoon, plastmass, teras. Kindlasti on pikaajaline süsiniku sidumine näiteks puitarhitektuuri Eesti jaoks ülioluline, samuti see lisandväärtus, selle kasv. Sellega oleme kõik nõus ja see eesmärk on saanud samuti arengukavasse kirja.
Reformirakonna vaates oli Riigikogusse jõudnud arengukava tõesti kompromiss. Võib-olla ta ei meeldinud ideaalselt kellelegi, aga ma arvan, et juhtkomisjon on teinud head tööd, minister on teinud head tööd ja tulemus sai rahuldav – ja see, nagu ütleks tark koolilaps, on positiivne hinne.
Kui me oleksime arengukava vastu võtnud, oleksime andnud kindluse kõigile, kel metsaga puutumus. Eesti metsade majandamine, nende hoidmine peab olema kestlik ja selle osa on ka elurikkuse kriisiga tegelemine. Kindlasti oli prügikasti visatud arengukavas seatud suund puidu kõrgemale väärindamisele, pikaajalisematesse toodetesse õige, väiksem süsinikujalajälg õige, ka toetusmeetmed nendele tegevustele visati Isamaa poolt prügikasti.
Mis nüüd edasi saab? Seitse aastat metsas, head kolleegid, on väga lühike aeg. Oleme raisanud jälle hulga seda aega. Mina usun, et järgmine Riigikogu koosseis peab arengukava prügikastist välja võtma ja siiski vastu võtma. Loodan, et uues parlamendis on esindatud jõud, kellega on võimalik arengukavas sõnastatud ambitsioone tõsta, et saaksime oma lastele pärandada parimas korras Eesti metsa, mis arvamusküsitluste järgi on valijate seas selge prioriteet. 5. märtsil oma otsust tehes soovitan toetada neid jõude, kes meie metsa päriselt oluliseks peavad.
