Tekst: YOKO ALENDER
Ilmunud ajakirjas IDEE (2/2015)
Elamisväärse linna elukvaliteet ei ole seotud riigi või linna suurusega
õned asjad, tõed ja lahendused elus on nii lihtsad ja iseenesestmõistetavad, et kui keegi need mingil hetkel sõnastab ja kirja paneb, tundub võimatu mõista, miks me nende järgi ei käitu. Arhitektuur on inimese loodud, kujundatud keskkond, mis seab prioriteediks inimmõõtme – sellesse kategooriasse kuuluvad inimese psühholoogia ja käitumismustrid.
Millegipärast jõudsid paljud linnad, sealhulgas mitu Eesti linna, olukorrani, kus keskkonna kujunemises mängisid suurt osa autodest lähtuv liikluse planeerimine ja teehooldusspetsiifika. See aga on viinud arenguni, mida me ei taha. Laienevate teede ja liiklussõlmedega tühjenevad linnakeskused ei edenda ei majandust ega inimese õnnetunnet. Soovime põgeneda näiteks suvilasse või kalli raha eest Veneetsiasse. Suvilas on õhk puhas, liikumine vaba ning võimalus nautida hetkes olemist, näiteks sise- ja välisruumi magusas kokkupuutepunktis – mõnusal ja turvalisel seinaäärsel terrassil. Veneetsia kultuuri, tänavaelu, melu, kohalike keskustelu ja kogukonda tajub ka turist.
Kõik asjad, mida eelkirjeldatud viisil otsime ja naudime, võivad olla hea, inimkeskse, elava linnakeskkonna loomulikud osad. Kuidas selleni jõuda? Jan Gehl on asja uurinud Kopenhaagenis 1960. aastatest alates ja tema teooriate järgi on Gehl Arhitektid kujundanud inimkeskset linnaruumi üle maailma – Melbourne, New York, London ja Moskva on vaid mõned näited. Gehli teooriate algtõed on kirjas raamatus „Linnad inimestele”, mis peale uue eestikeelse tõlke on ilmunud veel 25 keeles, sealhulgas vene, hiina, inglise ja saksa keeles.
Vanameister on juba 79aastane, ent võttis siiski vastu kutse ja esines Tallinnas raamatuesitlusel reipa ja liigutava ettekandega. Pärast avanes võimalus küsida temalt küsimusi ka ajakirja IDEE jaoks. Toon saadud vastused rõõmuga teieni – koos saame juba teadlikumana liikuda parema elukeskkonna poole ka Eestis.
MILLEST RÄÄGIB SINU RAAMAT „LINNAD INIMESTELE”?
See räägib väikestest igapäevategevustest, mis linnades aset leiavad. Ühiskond ja meedia küll vaimustuvad alati erilistest ja kummalistest sündmustest, kuid hool igapäevatoimetuste eest loob raamistiku kõrge elukvaliteedi jaoks.
Mul on väga hea meel, et „Linnad inimestele” on nüüd olemas ka eesti keeles. Eesmärk on anda lugejale võimalus olla linnakeskkonna potentsiaalist teadlik, nõudmaks linnaruumi inimmõõdet aktiivsemalt. Eesti ei ole nii rikas (isegi Norra ei ole) ega nii suur (isegi Hiina
ei ole), et jätta tähelepanuta järgmine fakt: me vajame õnnelikke inimesi ja elavaid linnu, et riigi ja rahvusena püsima jääda.
Elamisväärsed linnad ja kõrge elukvaliteet ei ole seotud majandusedu või riigi ja linna suurusega. Inimeste eest hoolitsemine on linnaplaneerimise aspektist kõige odavam asi. Infrastruktuur jalakäijate, ratturite ja teiste avalikus ruumis liiklejate jaoks nõuab
muudest liiklusinvesteeringutest tunduvalt vähem raha. Heade tingimustega avalik ruum loob elamisväärse ja turvalise elukeskkonna, lisaks kujuneb tähtsaks sotsiaalse kaasatuse ja demokraatia vaatenurgast. (Diktatuuri korral keelatakse esimese asjana kodanike kogunemine avalikus ruumis.)
MIS VIIS SIND OTSIMA VASTUSEID RUUMILISTELE KÜSIMUSTELE PSÜHHOLOOGIAST JA ANTROPOLOOGIAST?
Inimeste jaoks elamisväärsete linnade ehitamine ei saa olla ainult füüsiliste, ruumiliste struktuuride loomine, vaid peab sisaldama sügavat huvi „kliendi” vastu. Inimkäitumist on psühholoogias, sotsioloogias, antropoloogias ja teistes sotsiaalteadustes palju uuritud ning kogutud teadmisi saab kasutada füüsilise ehk ruumilise kvaliteedi loomisel. Ka Homo sapiens’i bioloogiline areng annab hea linnaruumi jaoks tarvilikku infot. Tuleb mõista, et inimene ongi arenenud n-ö kõndivaks loomaks. Sellel eesmärgil on välja arenenud kõik liigutused ja meeled.
KAS SINU JAOKS ON ARHITEKTIKUNSTNIKU (PUHTA ESTEETIKA) JA ARHITEKTI-HUMANISTI (INIMKESKSE MAAILMAPARANDAJA) VAHEL VASTUOLU? KUI JAH, SIIS KUST SEE PÄRINEB? KAS ISIKSUSEST, KOOLIST VÕI MOEST?
Kõnealune segadus on arhitektiametiga alati kaasas käinud, sest teatud praktilisi nõudeid tuleb ju täita, kuid samal ajal peab lõpptulemus olema esteetiliselt ja kunstiliselt veenev. Hea arhitektuur peab tegelema mõlema teemaga. Kahjuks näeme üha enam neid
arhitekte, kes võistlevad tähelepanu eest visuaalsete trikkide abil.
Külastades selliseid kohti nagu Dubai tuleb huulile mõiste „parfüümipudeli arhitektuur” – välimus on A ja O, konteksti ja sisu pärast on muretsetud vähem. Minu silmis ei ole see hea arhitektuur.
KES ON SINU LEMMIKARHITEKT?
Rootsi-inglise arhitekt Ralph Erskine (1914–2005). Ta oli tõeline meister, kes hoolitses inimeste eest ning samas kujundas kauneid maju ja elamualasid.
MILLISED ON SINU LEMMIKLINNAD?
Loomulikult Kopenhaagen, aga ka Melbourne, Veneetsia, Barcelona ja Pariis.
KAS IGA LINN ON VÕIMELINE LÄBI TEGEMA MUUTUSE PAREMA LINNALISE LIIKUVUSE JA INIMVÄÄRSUSE SUUNAS NAGU KOPENHAAGEN?
Absoluutselt. See ei ole raketiteadus, vaid pidev, aastaid kestev töö. Kopenhaagenis sai määravaks varajane uurimissuund, kus alates 1968. aastast hakati linnaelu mõõtma ja dokumenteerima. Teine tähtis areng toimus 2009. aasta linnastrateegiaga „Saame maailma parimaks linnaks”. Muutusteni viis teadmine inimeste käitumisest ning poliitiline strateegia, mis seadis eelduseks inimeste eest hoolitsemise.
Need etapid on olnud minu arvates määrava tähtsusega ning viinud Kopenhaageni korduvalt ajakirja Monocle koostatud elamisväärsete linnade edetabeli tippu.
Yoko Alenderi (Yoko Oma OÜ) algatusel ja koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga ilmus taani urbanisti Jan Gehli raamat „Linnad inimestele”. Yoko selgitab projekti tagamaid ning uurib ka vanameistrilt endalt, mis teda elus ja töös tõdedeni on viinud ning kui helgena näeb ta linnade tulevikku.
Liitu uudiskirjaga:
