Heast uudisest jäi puudu üks hääl

Yoko Alender

Foto: Jarek Jõepera

Yoko kui rahvasaadiku blogi/vlogi, ehk riigikogu liige kirjutab ja jagab videoformaadis valijatele mõtteid sellest, mis toimub Toompea saalides, Tallinnas, Eestimaa eri paigus ja tema mõtetes ning annab aru, kas ikka jagub aega ja tahtmist jõuda vahepeal ka Sisemise Rahu Väljakule.

Olete palutud edasistel korralistel ja erakorralistel sündmustel osalemiseks liituma uudiskirjaga:

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.

Heast uudisest jäi puudu üks hääl, ilmus ajalehes Postimees 06.12.2018

Sellega, et vajame ühtset ja eestikeelset haridussüsteemi, on nõus nii lapsevanemad, teadlased kui sõnades ka poliitikud, ent paraku jäi riigikogus heast otsusest puudu täpselt üks hääl, kirjutab Yoko Alender (riigikogu liige, Reformierakond).

Vajame Eestis häid uudiseid. Vajame visiooni ja sihti, algatust, mis näitaks Eesti inimestele, kõigile Eesti inimestele, et neid ootab parem tulevik. Vajame seda paremat tulevikku. Tahame ja vajame seda, et tunneksime: loome seda iga päev kõik koos. Lõhestumisest võidavad ainult need, kes meile halba soovivad. Soovitan muuseas kuulata president Toomas Hendrik Ilvese ööülikooli loengut teemal, mis meid ühiskonnana ohustab, moel nagu ei kunagi varem.

Riigikogus oli arutelu all Reformierakonna algatus vabariigi valitsusele alustada üleminekut ühtsele eestikeelsele haridusele. Algatus vajas 51 poolthäält, tuli 50. Minu hinnangul suur osa koalitsioonist tegelikult soovis toetada, seda võis ka kõnedest välja lugeda, aga valimiseelne kampaaniaseisukord ei lubanud suurimale opositsioonierakonnale sellist töövõitu. Kahjuks ei kehtinud siin Jüri Ratase lubadus, et kui vale mees teeb õige ettepaneku, siis tema koalitsiooni toeta see ei jää.

Miks siis haridussüsteemi ühtseks ja eestikeelseks muutmine on hea uudis, mida vajame, miks see on õige ettepanek? Riigikoguski kõlas mitmeid kordi: lõpuks ometi, miks alles nüüd, mida oleme 25 aastat oodanud? Miks jäi tegemata ühtse Eesti lasteaia ja kooli reform, selle üle võivad arutleda ajaloolased. Meie põlvkonnal on aeg panustada võrdväärselt nendega, kes tegid ära paljud suured reformid Eesti riigi rajamisel 1990ndatel ja eelmisel kümnendil. On aeg teha oluline samm sidusama Eesti poole.

Ühtne haridussüsteem on võrdsete võimaluste ja lõimumise teema. Seni kuni hoiame osa ühiskonnast teises keele- ja inforuumis, on lõimumine läbi kukkunud. Inimarengu aruanne nendib: «riik selekteerib lapsed 3-aastaselt paralleelmaailmadesse ja imestab, et lõimumine ei toimi». Nii taasloome lasteaiast alates ebavõrdsust, mis jätkub edasistes haridus-, elukoha- ja töökohavalikutes, isegi oodatavas elueas.

Eksperdid on inimarengu aruandes oma selged soovitused andnud, inimesed on väljendanud reformile toetust. Praxise lõimumismonitooring kinnitab, et umbes 70 protsenti (sh inimesed, kelle emakeel ei ole eesti keel) toetab eesti keele õppe algust alates lasteaiast. Praegu puudub üldine, lihtne ja loogiline võimalus, et kõik selleni jõuaksid.

Pidevalt on suurenenud eesti keelest erineva emakeelega laste osakaal eestikeelses koolis (8,4 protsenti) ja keelekümbluskoolides (20 protsenti). Uuringud on näidanud, et just parema sotsiaal-majandusliku taustaga venekeelsed pered, kes toetavad tugevamalt ka lapse õpimotivatsiooni ja haridusedukust, otsustavad panna lapse eestikeelsesse kooli. Kes seisab ülejäänud laste võrdsete võimaluste eest, vähema sotsiaal-majandusliku taustaga vene emakeelega laste eest?

Postimees kirjutas hiljuti taas kord venekeelsete koolide õpitulemuste mahajäämusest. Eesti keelevaldkonna arengukava tõdeb, et ligi 40 protsendi eesti keelest erineva emakeelega põhikooli lõpetajate eesti keele oskuse tase ei võimalda neil sujuvalt haridusteed jätkata ega tööle minna. Inimarengu aruanne kinnitab, et kehvemast keeleoskusest tulenevat ebavõrdsust aitaks leevendada ühtne eestikeelne lasteaed ja kool, mis valmistaks õpilasi võrdselt ette edasisteks õpinguteks või töötamiseks.

Kas on olnud piisavalt arutelu? Kas ühiskond on selleks muutuseks valmis? Spetsialistid on uurinud keele põhjal segregeeritud hariduse probleeme juba aastaid. 2015. aastal viidi läbi Praxise suur lõimumismonitooring, kus võibolla esimest korda sai kinnitatud ja suurt tähelepanu ka venekeelsete perede endi toetus varasele eesti keeles õppimisele.

Inimarengu aruanne sõnastas 2017. aastal selgelt vajaduse üle minna ühtsele haridussüsteemile. Arutlesime riigikogu saalis, meedias, avalikkuses. Sama aasta kohalike valimiste eel tegi Reformierakond ettepaneku alustada Tallinnas eestikeelse alusharidusega, koos õppimisega juba lasteaiast. Esialgu olid teised erakonnad segaduses, aga mida enam oli kuulda spetsialistide ja avalikkuse toetust ideele, seda enam tuldi kaasa. Kahjuks ei ole pealinnas reaalseid tegusid järgnenud, pigem on koondatud venekeelset haridust veel enam ühe-kahe piirkonna eraldatusse. Küll aga on jätkunud elav arutelu.

Ka sellesuvisel arvamusfestivalil toimus sel teemal mitmeid arutelusid. «Statistika näitab, et varajane keeleõpe on tulemuslik ja sellepärast on üha rohkeim vene vanemaid otsustanud panna oma lapse lasteaias keelekümblusrühma või eestikeelsesse lasteaeda. See on olnud ka minu valik ja olen sellega rahul,» kinnitas haridusministeeriumi analüüsiosakonna asejuhataja Tatjana Kiilo.

Üks muredest on olnud muu emakeelega laste emakeeleoskus ja oma rahvuskultuuri tundmine. Riigikogus teemat arutledes kinnitati üle, et kindlasti tuleb ka ühtse eestikeelse hariduse puhul võimaldada vene emakeelega lastele emakeele- ja kultuuri tunde valikainetena. Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Irene Käosaar nentis arvamusfestivalil, et lapse kasvatamine on sümbioos kooli ja perekonna vahel. President Kersti Kaljulaid toonitas, et ükski laps ei kasva ilma perekonna ja kogukonnata. «Peame pakkuma julgustust peredele ja kogukondadele. Tundma rõõmsat huvi nende kommete ja traditsioonide vastu,» leidis president.

Riigikogu on sel aastal koos laia ringi teadlaste ja spetsialistidega koostanud rahvastikupoliitika alusdokumenti. Ka selles erakondadeülest konsensust otsivas dokumendis rõhutatakse vajadust alustada üleminekut ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile. Tegemist on nii sotsiaalse kui majandusliku, rahvastikku puudutava küsimusega. Eesti vajab igaüht. Peame riigina võimaldama igal meie inimesel rakendada oma potentsiaali parimal moel.

Riigikogu arutelul nenditi, et olulisim pudelikael on hetkel poliitiline otsus – hakkame peale, teeme ära. Üleminek saab toimuda järk-järgult, koos spetsialistide, lapsevanemate ning lasteaia- ja koolipidajatega koos lahendusi kujundades. Samuti toonitati, et lahendused saavad piirkonniti olema erinevad, see, mis toimib Lasnamäel, ei toimi Paides või Valgas. Oluline on vene koolide õpetajaskonna ümberõpe ja motiveerimine, samuti koostöö lapsevanematega.

See on reform, mis tõesti võimaldab alustada suurt muutust, mis teeb Eesti tuleviku võrdsemaid võimalusi pakkuvaks, sidusamaks, paremaks. Kui see riigikogu koosseis ei jõua otsust kampaaniaõhustikust tingituna langetada, küsib Reformierakond valijatelt veel kord reformile toetust, sest oleme veendunud, et sidusana ja võrdseid võimalusi pakkudes on Eestil parem tulevik.