Fit for 55 – muutuda, et kesta. Euroopa Liidu kliimapaketist
Mäletate, tiigrihüpe oli nii loomulik. Kas võiksime sama kartmatult tervitada ka rohetiigrit?
1990date värvikas ja värske stiil on taas moes – soengutes hundilõige (wolf-cut) ehk lõvilakk, laiad kivipesu teksad ja mustriga nööpidega särgid. Ka taasiseseisvunud Eesti riigi jaoks oli üheksakümnendates julget pealehakkamist. Tiigrihüpe ehk digipööre – arvutitele ja infotehnoloogiale üleminek 1990tel algas riigisektori, erasektori ja iga kasutaja koostöös. Ehk oli osa edust sellest, et Eestis ei olnud sel hetkel segavaid väljakujunenud asjaajamise tavasid? Tulid uued riigijuhid, uued ettevõtted, ja inimesed, kes olid ju ikka needsamad tervitasid julgelt muutusi. Meil oli ühine eesmärk – luua taas oma vaba riik, luua heaolu endale ja oma lähedastele, kasutades selleks kõiki kõige uuemaid võimalusi, et ehitada üles oma vaba maa. Nii see tiigrihüpe loomulikult toimuski – peatselt kasutasime kõik juba panganduses ja muus asjaajamises ja hariduseski juba e-lahendusi. Meil ei olnud vana, millesse kinnistuda, muutusi nähti positiivsetena, võimalustena – ja selleks need tõepoolest kujunesid. Suutsime üheskoos luua Eestile tugeva konkurentsieelise. Tänaseks on infotehnoloogia sektori loodud lisandväärtus suurem kui põllumajandus, riigi e-lahendustega säästame sama palju, kui meil kulub riigi kaitsmisele, ehk ligi 2% SKTst. Eesti tiigrihüpe on üle maailma kuulus edulugu, mis loomulikult vajab pidevat edasi arendamist, sest see ei olegi eesmärk omaette, vaid vahend – tööriistakast heaolu suurendamiseks. Nüüd oleme sisenenud ajastusse, mil toimub järgmine sama suur ülemaailmne pööre – rohepööre. Kas meis on ka nüüd, kolmkümmend aastat hiljem piisavalt südikust ületada hirm, et meie senine elustiil on löögi all? Meie võimalus on tajuda muutusi ja kõndida julgelt eestvedajate hulgas. Kas rohepööre võiks tuua kaasa tähendusrikkama, kohalikuma ja ehk ka lihtsama ja õnnelikuma elu?
Iga kord kui kirjutan rohepöördest, mõtlen, et tasuks alustuseks üle korrata mis olukorras me tegelikult oleme. Sel suvel, mil osa planeedist põleb, teine osa on üle ujutatud ja meilgi on troopiline suvi tundub see võibolla üleliigne, ent vaadakem siiski korraks suurt pilti. Maa kliima on tööstusrevolutsiooni järel soojenenud keskmiselt umbes kraadi võrra, Eestis lausa kahe kraadi võrra. Aastal 2018 ilmus IPCC ehk rahvusvahelise kliimateadlaste paneeli raport. Teame, et 1.5 kraadine soojenemine on käes tõenäoliselt juba järgmisel kümnendil. 3 kraadine soojenemine toob kaasa pöördumatud muutused, inimtsivilisatsioon hakkab kokku varisema 4 kraadisest soojenemisest. Raport võrdleb 1.5 kraadise soojenemise mõju 2 kraadise soojenemise mõjuga, mis on samuti väga tõenäoline. Poolekraadine vahe väljendub oluliselt madalamas majanduskasvus nii rikastes kui vaestes riikides, 10 sentimeetrit enam kerkinud mereveetasemes – soolvesi mürgitab põllumaad, põua ja kuumalainetes, tugevalt kasvavas kliimarändes. Ja nii edasi. Inimkond ei sure 2 kraadi soojenemise juures veel välja. Ent ometi on oluline vahe, kuivõrd suudame soojenemise peatada, kuivõrd kiiresti suudame kliimamuutustega kohaneda.
Võrdluseks võib ehk tuua inimese enda keha – mõelge, kuidas end tunnete, kui kehatemperatuur kahe, või lausa kolme kraadi võrra tõuseb? See ei ole parteipoliitika ega religioon. See on valik elu ja surma, heaolu ja katastroofide vahel.
Euroopa Liit on demokraatliku ja jõuka piirkonnana kindlasti kliimamuutuste vastu võitlemisel eelistatud seisuses. Pariisi kliimakokkuleppega otsustas viis aastat tagasi 195 riiki, et kliimasoojenemine tuleb peatada enne kriitilist piiri. Seekordse Glasgow kliimakonverentsi teema on – “sõnadest tegudeks”. Kokkulepped on sõlmitud, aeg on tegutseda. Euroopa Liidu jaoks seisneb tegutsemine hiljuti tutvustatud Fit for 55 seadusandlikus raamistikus, mille kohta liikmesriigid veel selle aasta jooksul peavad kujundama seisukoha. Nii ka meie. Minu seisukoht on, et algatus on mitte ainult tervitatav, vaid möödapääsmatu. Riigina seisukohti kujundades võiksime meenutada julgust, innovatiivsust ja ainult parimale orienteeritust, mis meie hoiakutes 1990te tiigrihüppe ajal valdav oli. Eesti on kliimamuutuste suhtes looduslikult üsna vastupidav paik, meie loodus toidab ja kaitseb meid, saame olema kogu maailma kannatava rahva jaoks ihaldusväärne paik. Meie suhtumisest, julgusest ja avatusest sõltub otseselt ka Eesti püsimine maailmamajanduse konkurentsis. Kui soovime säilitada tänast heaolu, tasakaalu planeedil maa ka oma lastele ja lastelastele tuleb meil olla julged, nutikad ja koostööle orienteeritud.
Energeetikas olime võrdlusaastal 1990 põlevkivisektori ulatuslike heitmetega tipus ja oleme tänaseks käinud läbi pika muutuste teekonna. Ent vähemalt sama palju on veel minna, et liikuda taastuva energeetika ja kliimaneutraalsuse suunas. Suur potentsiaal on ka energiatarbe kasvu peatamises, hoonete soojapidavuse tõstmises, energiasüsteemide nutikuses. Aeg saab ümber kõigi fossiilsete kütuste jaoks, seda nii energeetikas kui transpordis. Investeerida fossiilsetesse kütustesse ei ole tänaste teadmiste ja turu tingimustes lihtsalt mõistlik ega mõeldav. Punkt.
Transpordis, tarbimises ja jäätmemajanduses on ka vaja teha läbi mõtteviisi muudatus – nimelt omamisest laenamisele. Planeediga on ju sama lugu, me ei oma seda, vaid laename, oma lastelt ja nemad oma lastelt. See tähendab sisuliselt seda, et kogu transport saab tulevikus olema ühistransport, osa sellest lihtsalt isiklikum ja nõudepõhine ja kindlasti on suund elektritranspordile. Eesti autopark on praegu suhteliselt aegunud ja mis veel murettekitavam üha paisuv. Eraauto neelab täna veerandi pere eelarvest, seisab 94% ajast niisama, raisates väärtuslikku ressurssi. Kahjuks ei ole meie senine transpordi planeerimine olnud suunatud kliima- ja inimeste tervisele vaenuliku arengu peatamiseks, nüüd on aeg muutuseks. Kasutajad muudavad teatavasti oma harjumusi alles siis, kui eraauto alternatiivid on piisavalt mugavad, kaasaegsed ja ligipääsetavad. Hea näide sellest on Elroni rongid, mille kasutus tõusis uute rongide ja kiiruse tõstmisega märgatavalt. Edasi ei tasuks nüüd aga ka jalgrattureid rongidest eemale peletada, vaid leida mõistlik viis ka neile ruumi luua – meenutagem, et iga rattur võtab ummikust ühe auto! Oluline on ka Rail Baltic, mis aitab osa maanteetranspordist säästlikuma rongi peale. Haja-asustusega Eestis ja kindlasti ka pealinnas on vaja teha tõsist ja läbivat tööd, et muuta inimeste liikumine mugavaks, sidusaks, turvaliseks ja jätkusuutlikuks. Kui ühistranspordi, jalgsi- ja jalgratta kasutamise osakaalu suurendame, saame boonusena kaasa parema tervise ja rahulolu – see on hea näide sellest, et muutuv maailm, muutuv elustiil saab oskuslikul planeerimisel tuua kaasa ka suuremat heaolu.
Metsandusesektor moodustab Eesti majandusest pea kümnendiku, ei ole eestlast, kellele mets korda ei läheks. Siin on tuleviku märksõnaks rohkem metsa, sealhulgas ka seda metsa, mis pakub liigirikkust, väärtuslike elupaiku ja vajalikku puhvrit loodusele. Kui me ei suuda pöörata liigirikkuse kadu taastumisele, ei suuda loodus meie planeedil inimese tekitatud kliimamuutustele vastu seista. Majandusmetsast ootab enamus aga kõrgemat lisandväärtust, vähem põletamist. Metsal on süsiniku sidujana ja liigirikkuse hoidjana asendamatu roll. Põletusse peaks jõudma ainult puidutööstuse jääk ja kohalikud metsamajanduse jäägid, millele pole muud kasutust. Mida pikemaks ajaks jääb puit põletamata kujul maa peale, olgu siis maja, mööbli või kanga näol, seda enam süsinikku see seob. Teadaolevalt oleme mehhaanilise töötlemise poolelt Eestis lisandväärtuse maksimumi saavutanud ja kiikame järgmise sammu – keemilise väärindamise suunas. Kindlasti vajab hindamist loodava tehase keskkonnamõju, ent suures pildis on Ida-Virumaale plaanitav tehas ja katsetused puidukeemiaga Imaveres kindlasti tervitatav algatus. Metsanduse ja puidu puhul tuleb arvesse võtta, et kliimamuutuste seisukohast tuleb teha otsuseid, mis aitaksid pidurdada soojenemist just järgmistel kriitilistel kümnenditel. Seda arvestavad ka Fit for 55 metsasektorit puudutavad suunised.
Miks ma sellest 1990te moest alguses kirjutasin? Need noored, kes täna selle moe järgi riietuvad, selles värskuses end otsivad ja avastavad, kasvavad üles kliimamuutuste reaalsuses, mis on juba tajutavad. Kliimamuutuste peatamine ja nendega kohanemine on nende jaoks loomulik, möödapääsmatu. Meie põlvkond – kes me sündisime 1970tel, 80tel, meie võtsime nii 1990tel nii loomulikult omaks tehnoloogia. Rohepöörde suhtes tunnetame ehk, et see heaolu, mida oleme ehitanud on justkui ohus. Meie senine eluviis on ohus. Nii nagu ei kadunud raamatud ja kohvikud, kui saabus infotehnoloogia, ei kao ka heaolu. Küll aga peame leidma jätkusuutlikuma eluviisi, senisel moel jätkates kuluks nimelt 1.6planeedi ressurssi, aga seda meil pole. Mida tähendab kommentaar “Eesti peab enda eest seisma” EL kliimapaketi kohta? Ehk seda, et peame seisma heaolu eest? Põlevkivi, diisel või bensiin, isegi mitte auto kui sellise omamine ei ole ju tegelikult heaolu. Tegelik heaolu on kestmine. Tähendusrikas ja kindel töö on heaolu. Innovatsioon kui inimese loomingu väljendus on heaolu. Võimalus liikuda, vabalt valitud ajal ja kohta turvaliselt on heaolu. Vabadus elada ja teostada end konkurentsivõimeliselt omal maal on heaolu. Need on asjad, mille nimel võidelda, elada, mille nimel jaatada maailma muutumist, olles ise südikas ja julge eestvedaja selles muutumises.
Ilms 22. juulil Metsamajandusuudistes, 24. juulil EPL/Delfis
