Miks on minu unistuste linn “pehme linn”?

Yoko Alender

Miks on minu unistuste linn “pehme linn”?

Linnaplaneerimisest, mis loob heaolu. Toetudes Šoti arhitekti David Simi peatselt eesti keeles ilmuvale raamatule “Pehme linn”.

Mulle meeldib väga käia maal. Nagu enamus eestlastele vist. Mis on need asjad, mis meile seal meeldivad?
Kõige enam meeldib mulle võimalus veeta suur osa päevast õues, või vähemasti toas lahtiste akende all. Meeldib see kuidas kogu krunt ja tegelikult avalik osa külast, metsast ja mereäärestki on justkui meie mänguväli. Suvel toimuvad siin kontserdid ja kohvikute päevad. Aga ka tavalisel nädalavahetusel astub mõni naaber ikka läbi ja vaatab tea kas me ka sel nädalavahetusel maal oleme ja mis me teeme. Alati jalutame, teeme tiiru metsa, võibolla kohalikku poodi või pitsarestorani ja kindlasti mereäärde. Siin on ka alati väga erinevatest valdkondadest tuttavaid, kellega külateel kohtudes ikka paar sõna vesta, mis sest, et meid seob ehk vaid see kohalik, küla identiteet. Ühe naabri käest saab porgandeid, teisele viin lehe, et ta saaks minu asemel ristsõnad ära teha, sest pean ju homme tagasi linna minema ja seal mul ju selleks aega pole. Maal justkui alati on.

 

Mulle meeldib tegelikult veel enam linnaelu. Säärane külaelu on ka linnas võimalik – sest heas, pehmes linnas on kõik need samad elemendid olemas, neid on lihtsalt niipalju tihedamas kontsentratsioonis ja lähemal.

Pehme linna valem ongi: tihedus x mitmekesisus = lähedus.

Ka pehmes linnas on olemas need elemendid, mis meid maamaja juures võlusid – võimalus olla tihedas kontaktis õue-eluga, liikuda, kohtuda naabritega, kohtuda teistsugusega. Meie maamajal on sageli mitu väljapääsu, krundi oleme muutnud osaks elutoast. Just selline võib olla ka hea pehme linna elamine.Eestlaste jaoks on linnakultuur, urbanistlik, linnalik eluviis suhteliselt uus. Mina elan Põhja-Tallinnas küll juba 130 aastases palkmajas, ent umbes nii üürike see meie laiem linnakultuurgi on. Ja eks okupatsioon oma plaanimajanduse, võõra peale pressimise ja tohutu nõukogude mõõtkava ja mikrorajoonidega tekitas ka linnakultuuri arengusse teatava suurema katkestuse. Lääne-Euroopaski hävitas modernistlik linnaplaneerimine (loe: pealesunnitud Lasnamäe tornmajad ja automagistraalid) palju linnaosi, näiteks rajati läbi Stockholmi vanalinna kiirtee. Ometi öeldi juba keskaajal saksa keeli, et linnaõhk teeb vabaks: linnas liikusid (ja liiguvad endiselt) ideed, inimesed, võimalused, elu.

 

1990ndate meie õuele saabunud uuskapitalism, kiire autostumine ja püha eraomand viisid skaala teise äärmusesse. Viimasel aastakümnel on aga ka meie linnades toimunud teatav nihe inimkeskse linna suunas: turvalise, kogukondliku ja elamisväärse linnaelu poole. Kasvanud on nii nõudlus kui ka pakkumine. Pakkujad on kõik, kes elukeskkonda kujundavad:, kodanikud, arendajad, arhitektid, planeerijad. Kohaliku tasandi poliitikutel on lausa kohustus seda pakkumist mõista ja ellu viia.Enam pole täpne ega asjakohane pisendada säärast Euroopas võidukäiku juba teinud liikumist “hipsterite” pärusmaaks. Ma arvan, et soov liikuda omal jalal, hingata värsket õhku, suhelda naabritega või võõrastegagi, soov elada elamisväärset elu igal argipäeval on midagi universaalset. Ja eestisuguse arengutasemega riigis, võiks öelda, et on juba ka õigus nõuda, et seda saaks teha.

 

Muide, mis on vahe elatustasemel ja elukvaliteedil – kui esimene puudutab eelkõige raha, siis teine aega, esimene kvantiteeti, teine kvaliteeti. Aega on meil kõigil 24h ööpäevas. Meie otsustada on kuidas seda sisustame ja linnaplaneerimine mõjutab meie kõigi ajakasutust.äärav tähtsus on keskkonnal, mis soosib üht- või teistsuguseid otsuseid, kuidas kujundada linna ning kuidas see omakorda mõjutab meie igapäeva.

 

David Simi, Šoti arhitekti raamat “Pehme linn” võtab põhjalikult ja peensusteni kokku, mis see pehme linn on ja miks meil seda vaja luua on. Pehme linn on inimkeskne elamisväärne keskkond, mis kutsub ehk mis on kujundatud nii, et see aitab meil suhestuda ümbritsevaga, kohtuma, liikuma, suhtlema. Kui meie argisestel teekondadel on ärimajadel uksi iga 10 meetri ja mitte 100 m järel, kui seal on poode, ärisid, inimesi, pargipinke, rohelust, turvalised ja mugavad võimalused jalgsi või rattaga liikuda – kõik need lõputud pisiasjad määravad meie elukvaliteeti, sest nad pakuvad meile võimalusi ja saadavad selge signaali, kuidas see ruum majade vahel meid käituma kutsub.

 

Kvaliteetsem paikne elu on koroonaajal näidanud ja laiemalt ressurssitõhusama elu jaoks planeedil maa ülioluline. Ülerahvastatud planeet, tihenev, linnastuv, segregeeruv maailm, sellest kõigest johtuv aga ka samas juba käesolev kliima muutus suurendab seda vajadust veelgi. Meie oma nurga peal siin oleme teatud mõttes eelistatud seisus, ekstreemne kliima mõjutab meid ehk esialgu vähem kui mujal. Teisalt on meie loomuomane kliima suure osa ajast pime, tuuline, külm ja argielu ohtralt väljakutseid pakkuv. Seda argielu raskust ja tüütust saabki õige planeerimisega leevendada. Linnaellu saab tuua ka näiteks neid väikesi kvaliteete, mida me maale minnes naudime, olgu selleks lihtne võimalus juua hommikukohvi oma ukse ees tuule eest kaitstud sügiseses päikselaigus, või hea suhtlemine naabritega. Pehme linn on midagi, millel on pistmist väikesega, paiksega, paindlikuga, võimega reageerida, säilenõtkusega.

 

Tutvusin David Simiga aastate eest, kui avaldasin tema toonase partneri taani urbanisti, linnaguru Jan Gehli “piibli” “Linnad inimestele” eesti keeles. Käisin neil Kopenhaageni kontoris külas ja Šoti päritolu Davidiga haakisime kohe. Midagi meie mõtlemises ja tunnetuses linna kohta oli väga sarnast. Ehk on see osalt ka seetõttu, et lisaks haridusele on meil sarnane põhjarahva taust ja lisaks elukogemus Rootsist.

 

Ta rääkis juba toona, et kirjutab raamatut pehmest linnast. Asusin huviga ootama, aga ütlesin kohe ette, et ka selle peame eesti linnasõpradeni tooma. Sel kevadel oli mu rõõm suur, kui David saatis raamatu ingliskeelse ja taani keelse variandi ja ütles, et asugu ma eestikeelse kallal tööle. Peatselt ongi raamat trükis, olen sellega kevadest saadik toimetanud ja veendun iga päevaga, et tegemist on üliolulise raamatuga.

 

Paljusid neist põhimõtteist uurisin ma ise kümne aasta eest ja püüdsin rakendada oma magistritöös 2010 Eesti Kunstiakadeemias, milles kavandasin Kopli Kaubajaama asemele mitmekesise linnaruumi ja maastikuga lineaarpargi Kopli Kilomeeter. Nähes selle korra kohalike valimiste debatte ja tõdedes, et lõpuks ometi on inimmõõtmeline, ka ja eelkõige jalakäijana ja jalgratturina ja ühistranspordikasutajana, inimesega arvestav elamisväärne linnaruum saanud valimiste peateemaks usun, et lugejad on ka selle raamatu jaoks igati valmis.

 

David Sim võtab kokku kõik, mis kaasajal on linnaehituses oluline. Külmal Šotimaal üles kasvanud ning Skandinaavias aastakümneid töötanud David teab, et hea linnaruum kutsub ilmast sõltumata kohtuma, olema, elama, liikuma. Meeldiva ja praktilise ühendamine on see, kus linnaplaneerimise teravik just praegu asub:  et linn oleks ehitatud inimkesksel, säästlikul, jätkusuutlikul viisil ja oleks säilenõtke – muutustega hästi kohanev.

 

On rõõm tõdeda, et selliseid kohti, algeid, on ka meil Eestis, pealinnaski päris tajutavalt, mõtlen siin eelkõige oma kodukandile, Põhja-Tallinnale. Aga palju on veel ja paremini teha. Ehitada uut ehitamise pärast on lihtsalt ressursi raiskamine. Planeerida ja eriti ehitada, ka asfalti või värvi tänavale valada on mõtet vaid siis, kui suudame lisatavaga inimeste elukvaliteeti parandada. See, et linn looks heaolu, oleks pehme ja seeläbi muutustele vastupidav – säilenõtke eeldab teatud eeltingimusi. Üheksa tingimust elamisväärseks linnaliseks tiheduseks võtab David Sim kokku nii: ehitatud keskkonna mitmekesisus, väliruumi mitmekesisus, paindlikkus, inimmõõtmelisus, jalgsi käidavus, kontrolli ja identiteedi tunne, meeldiv mikrokliima, väiksem mõju planeedile ja suurem elurikkus.

 

Raamatu väljaandmist saab toetada Hooandja keskkonnas www.hooandja.ee

 

David Sim on sõltumatu linnaekspert. David õppis arhitektuuri Šotimaal ja Skandinaavias ja juhendas tudengeid Lundi Ülikoolis. 10 aastat oli David Gehli Arhitektide loovjuhiks vedades linnaplaneerimise ja linnadisaini projekte, viies ellu suurtes Jan Gehli teooriaid suurtes projektides üle kogu maailma. Davidi raamatut Pehme linn – tihedus, mitmekesisus ja lähedus on ilmunud üle kahekümnes keeles üle maailma.

 

Veel lugemist jätkusuutlike linnade teemal: “This report, cowritten with C40 Cities Climate Leadership /…/ identifies a starting list of 15 high-potential actions that can work for many types of cities.”

https://www.mckinsey.com/business-functions/sustainability/our-insights/how-cities-can-adapt-to-climate-change