Repliik ilmus lehel Postimees Arvamus
6. novembril 2015
Leian, et kahel inimesel on olenemata soost õigus elada koos ja olla seaduse poolt kaitstud, saades reguleerida oma suhteid teineteise, kolmandate isikute ja riigiga. Seetõttu oli mul iseäranis hea meel, kui aasta eest võeti eelmises riigikogu koosseisus vastu kooseluseadus. Olin ka selle seaduse rakendussättete, ehk siis vajalike teiste seaduste muudatuste eelnõu algatajaks.
Kui seadus jõustub, tekib põhiseaduse kohaselt igal kodanikul õigustatud ootus, et see ka rakendatakse. Riigikogu liikmena, seadusandja rollis olles on seega minu kohus rakendusaktid välja töötada ja jõustada. Vandeadvokaat Risto Agur väidab Postimehe arvamusküljel, et minu väited on valed. Mis seal ikka, püüan siis kinnitada vastupidist. Rahulikult, emotsioonideta.
Seadus jõustub
Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus on kinnitanud, et kooseluseadus jõustub 1. jaanuaril ja rakendusaktidest olenemata on sellest päevast alates võimalik kooselulepingut sõlmida. Ta möönis siiski, et rakendusakti puudumine tooks kaasa «mõningaid õiguslikke ja tehnilisi küsimusi» suhetes riigi ja kolmandate osapooltega, näiteks registrikannete tegemisel.
Tartu Ülikooli õigusteaduskonna haldusõiguse lektor Ene Andresen on samuti kinnitanud, et kui parlament jõustumissätet ei muuta, hakkab kooseluseadus kehtima sõltumata sellest, kas rakendussätted on selleks ajaks kehtestatud või mitte.
Seaduse jõustumise hetkest tekib puudutatud isikutel Andreseni sõnul õiguspärane ootus, et nad saavad oma õigussuhteid selle seaduse alusel kujundada ning kui puuduvad rakendussätted seda ei võimalda, on kannatanud isikutel võimalik esitada õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõue.
Põhiõiguste kaitsmisest
Seaduse algatamise otsene ajend oli õiguskantsleri seisukoht, et Eesti tänane õigusruum on vastuolus põhiseadusega, kuna kõigi koos elavate inimeste põhiõigused ei ole kaitstud. Seaduse ettevalmistamisel osalesid toonase riigikogu kõigi nelja fraktsiooni esindajad. Algatajaid oli kolmest fraktsioonist.
Seadus kaitseb partnerite õigusi, kui üks neist peaks hukkuma, muutuma teovõimetuks või kui kooselu peaks purunema. See aitab vajadusel lahendada poolte varalisi ja õiguslikke probleeme, samuti muid elulisi küsimusi, mis on näiteks seotud pärimise ja hoolekandega. Ilmselt saavad kõige aktuaalsemaks küsimused, mis puudutavad ühise kooselu jooksul soetatud vara. Aga seadus lihtsustab ka haiglakülastuste, sotsiaaltoetuste ja kasuvanema õiguste taotlemisega seonduvat, samuti nõusoleku andmist meditsiiniliste küsimuste korral.
Seaduse reguleerimisala, mis on suunatud samasoolistele, on leidnud seadusliku lahenduse enamikes Euroopa Liidu riikides ja kõigis Põhjamaades.
Kooselu mõistest Euroopas
Kooseluseadus võeti riigikogus vastu 9. oktoobril 2014 ning seaduse jõustumine koos rakendusaktidega nähti ette 2016. aasta 1. jaanuaril. Rakendamissätete ühtselt eraldi seaduses välja toomine on vajalik eelkõige seetõttu, et rakendusnormid on omavahel tihedalt seotud. Ühtne seadus võimaldab vältida erinevates seadustes seotud küsimusi ja ebakõlasid ning tagada selguse, arusaadavuse ja terminoloogilise ühtsuse.
Eelnõu eesmärk on kooseluseaduses toodud põhimõtetest lähtudes täpsustada, milline on kooseluseadusest tekkivate õiguste ja kohustuste realiseerimise kord ja tagada koosealuseaduse rakendumise võimalikkus. Selle põhistruktuur valmis justiitsministeeriumis veel enne kooseluseaduse vastuvõtmist eelmise riigikogu koosseisu poolt. Praeguseks on seda korrastanud ja täiendanud riigikogu fraktsioonid koos asjassepuutuvate valitsusasutustega.
Eestil tuleks sealjuures arvesse võtta rahvusvahelisi arenguid ning erilist tähelepanu pöörata hiljutisele Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele. Kohus tõi Itaalia puhul välja, et õigusliku raamistiku puudumine, mis tagaks samasooliste partnerite kooselu tunnustamise ja kaitse, on Inimõiguste konventsiooni artikli 8 rikkumine. Artikkel era- ja perekonnaelu austamise kohta ei sätesta mitte üksnes üksikisiku tõrjeõigust, vaid see saab tekitada ka riigile positiivse soorituskohustuse välja töötada samasooliste isikute kooselu reguleerimise õiguslik raamistik.
Sealjuures on oluline märkida, et lisaks sellele, et kohus mõistis riigilt välja igale kaebajale 5000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks, pandi kohtuotsusega Itaaliale kohustus rakendada kohaseid meetmeid, et tagada samasoolistele partneritele võimalus kooselu seadustamiseks ning täita sellega kohustused kaebajate ja teiste isikute perekonna ja eraelu kaitse tagamiseks.
Registreeritud elukaaslane
Lisaks menetlusreeglitele on eelnõu eesmärk määrata kindlaks ka registreeritud elukaaslase positsioon õiguskorras tervikuna.
Näitena võib tuua notari või tema lähikondse tõestamistoimingul osalemise või tunnistajana osalemise keelu. Seadustes ei ole üheselt määratud seotud isikute ringi: osadel juhtudel räägitakse lastest, vanematest ja abikaasadest, mitmel juhul on nende hulka aga hõlmatud ka faktilised abikaasad, elukaaslased, endised abikaasad, isikud kellega on koos elatud aasta. Tendents on, et seotud isikute ringi on ajapikku üha enam laiendatud, kusjuures määratlusse on hõlmatud üha enam faktilistel suhetel põhinevat kooselu.
Kuivõrd registreeritud elukaaslaste puhul võib eeldada lähedast emotsionaalset seotust, on eelnõus peetud oluliseks, et ka nemad oleksid teise registreeritud elukaaslasega seotud protsessidesse kaasatud ning sätteid on seetõttu vastavalt täiendatud. Vastastikuse toetuse ja ülalpidamiskohustuse tõttu tuleb registreeritud elukaaslasi arvesse võtta ka toetuste määramisel. Näiteks on siin ühise tuludeklaratsiooni esitamise võimalus.
Täpsemalt lapsendamisest
Registreeritud elukaaslastele on antud võimalus üksnes peresiseseks lapsendamiseks. See tähendab, et lapsendada saab üksnes teise registreeritud elukaaslase lapse (nii bioloogilise lapse kui ka lapse, kelle teine registreeritud elukaaslane oli lapsendanud enne kooselulepingu sõlmimist).
Seeläbi on välistatud olukorrad, kus kooselulepingu kestel näiteks üks elukaaslane esmalt lapsendab ning siis teeks seda ka teine elukaaslane. Lapsendada saab ainult juhul, kui ühel elukaaslasel oli enne kooselulepingu sõlmimist juba laps. Muuseas oli vallalisel isikul enne kooseluseadust juba võimalus laps lapsendada – seda ei ole kuidagi muudetud ning oli nii juba näiteks 1995. aastal.
Täiendavalt on lapsendamise osas sätestatud üks erand. See on nendeks juhtudeks, kus lapsendamise keelamine oleks äärmiselt ebaõiglane. See pehmendab kolmandalt isikult lapse lapsendamise keeldu. Kas tegemist on äärmise ebaõiglusega, saab hinnata igal üksikjuhul kohus. Üheks näiteks võib olla see, kui kooselulepingu on sõlminud erisooline paar, kellel ei ole meditsiinilistel põhjustel võimalik lapsi saada.
See, et täna suur osa paare ei abiellu ja üle poole Eesti lastest sünnib väljaspool abielu lepingulist kaitset, on tõsine probleem (170 000 kooselulist suhet). Kooseluseadus võimaldab ka neil inimestel oma suhted reguleerida.
Antud seadus ei muuda enamike inimeste eluolus mitte midagi. Nii seaduse vastuvõtmine kui jõustamine näitavad, et Eesti riik astub olulised sammud vähemuste õiguste kaitsmise ja sallivuse suunas. Teisisõnu lubab riik olla oma kodanikel õnnelikud ja vabad nii, nagu nad ise õigeks peavad, kui see ei sega mingilgi moel teiste inimeste õnne ja vabadust.
Samasooliste abielu on lubatud: Belgias, Taanis, Prantsusmaal, Islandil, Luksemburgis, Hollandis, Norras, Portgualis, Hispaanias, Rootsis ja Suurbitannias (vt ka Iirimaa ja Soome). Samasooliste registreeritud partnerlus on lubatud Andorras, Austrias, Belgias, Horvaatias, Tšehhis, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Ungaris, Iirimaal, Liechtensteinis, Luksemburgis, Maltal, Hollandis, Sloveenias, Hispaanias, Šveitsis, Suurbritannias (Taanis, Norras, Rootsis, Islandil tunnistati partnerlusseadus kehtetuks siis, kui lubati samasooliste abielu).
Liitu uudiskirjaga:
