Mina olin Estonia huku päeval 15 aastane. Kaotasin seal oma pere. Oma isa. Tema oligi tol ajal kogu mu pere. Minu kui lapse jaoks oli üks ja ainus valik: võtta vastu kogu abi, mida mulle osutas palju häid inimesi ja püüda oma eluga edasi minna. Käia koolis, suhelda sõpradega, kasvada ja saada täiskasvanuks. Valisin selle tee, et ma ei küsi miks, vaid kuidas ja kuhu edasi. Olen kõigile, kes aitasid tänulik, aitäh, et hoolisite ja olite olemas.
Häguselt mäletan siiski ka tolleaegseid uudiseid, Carl Bildti, Mart Laari, jutte sellest, et vrakk kaetakse betooniga. Mäletan, et see mõte mu vanaemale-vanaisale ei meeldinud. Aga rohkem on seda, mida ma tegelikult ei mäleta. Päevi, kuid. Kui olin juba täiskasvanu ja oma pere loonud, räägiti vahel ikka ja jälle Estonia hukust, ühel hetkel ilmus justkui lõplik kinnitus, et laeva huku põhjustas tehniline rike visiiris. Mina tegelesin lisaks pere ja oma tegemistele pigem sellega, et minu isa loominguline pärand säiliks ja elaks edasi. Olin vist väiksest peale võilillelaps, kes otsib ikka päikest, loomult optimist, kes pigem vaatab ette- kui tahapoole. Estonia huku põhjustesse ja kahtlustesse, kas kogu tõde ikka on avalik ei tahtnud ma eriti laskuda. Pragmaatikuna mõtlesin ka, mida see muudaks?
Hiljuti, kui olin saanud vanemaks kui mu isa kunagi jõudis saada, kogesin oma elus murdepunkti. Sügavat läbipõlemist, millest paranemisel tuli muuhulgas vaadata ka neisse tumedatesse hetkedesse 25 aasta eest, mida ma seni endale ligi ei olnud lasknud. Tuli saada täiskasvanuks, tunnistada, et heledate värvide kõrval on ka tumedad, heade päevade kõrval raskemad. Õppisin julgema olla nõrk. Võibolla seepärast, et sisimas tundsin end lõpuks ometi oma peres piisavalt turvaliselt, et kokku vajuda ja tunda, et mind püütakse kinni. Õppisin usaldama elu. Olen selle õppetunni eest elule määratult tänulik, iga päeva eest.
Mõni aeg enne seda oli minu poole pöördunud esmaspäeval ilmuva uue Estonia hukku lahkava filmi meeskond. Rääkisin neile malbe naeratuse saatel ka oma loo. Aga mäletan, et hiljem, peale läbipõlemise aega, ütles mu abikaasa, et nägin tol hetkel, et tegelikult ei olnud see jutuajamine Sulle kerge. Kuulsin filmitegijatelt ja hiljem ka omal käel mõnede Estonia ellujääjate lugusid. Kuulasin neid, nende läbielamisi ja ellujääjatelt ka sellest kuidas nendega käituti uurimise ajal. Mõistsin, et on palju inimesi, kes ikka veel ei ole saanud oma eluga rahulikult edasi minna, kes ei ole saanud oma leina lõpuni leinata, kelle elus ikka veel ei ole päevagi, mil nad ei küsi, miks. 26 aastat. Vaatasin ka Pealtnägija lugu, kus rääkis toonane uurimiskomisjoni juht, prokurör Margus Kurm ja tõdesin vaikselt, et see asi vist ei ole läbi. Lugesin Estonia ellujääjate ja omaksete palvet Eesti Vabariigi Valitsuse poole alustada uus uurimine ja kohtu otsust, et valitsus peab inimestele vastama. Kuidas teisiti saakski? Ometi ei ole Vabariigi Valitsus senini üheksa kuu tagust kohtuotsust täitnud. Kuidas nii saab?
Olles kaks korda valitud Riigikokku, olen seni otsustanud laevahuku teemat mitte puudutada, sest mul on sellega liiga isiklik suhe. Hiljuti kuulsin peatselt linastuva filmi üksikasjadest. Ma ei ole filmi näinud, seega ei saa teha ennatlike järeldusi. Ometi on tänaseks mitmed, kes on filmi näinud, viimati justiitsministri nõunik Kalle Muuli kinnitanud, et seal on piisavalt uut infot, on alust uue uurimise algatamiseks. Otsustasin, et ehkki see on raske, ebameeldiv, on mul siiski kohustus mitte vaikida. Ei saa vaikida, sest kui näen, et inimeste palvetele ei vastata, siis pean püüdma rahvaesindajana ka küsida. Ehk annab positsioon häälele kaalu?
Saatsin alustuseks peaministrile sõnumi, et olen valmis temaga Estonia teemat arutama, sest pean oluliseks, et omavahel suheldakse ja sellest Eesti lähiajaloo suurimast katastroofist, selle asjaolude selgitamisest ei saa sisepoliitilist kaklust. Kahjuks ta ei vastanud. Nägin teda hoopis TV3 uudistes põiklemas vastustest, hämamas, nimetamas Estonia hukku, mis muutis nii paljude eesti inimeste elu „nendeks teemadeks“. Samuti ei avaldanud ta, ehkki andis mõista, et jah, suhtles naaberriikide juhtidega, mis oli arutelude sisu. Miks? Miks on siiani ka osad Estonia huku uurimise materjalid salastatud? Inimesed väärivad oma küsimustele vastuseid. Inimesed väärivad juhte, kes suhtuvad neisse austusega, väärikalt ja inimlikult. Juhte, kes suudavad neile silma vaadata ja rääkida selgete sõnadega.
Peatselt on meil võimalik näha, mis on need uued asjaolud ja kas on alust alustada uus uurimine. Minu arvamus on, et valitsus peab seejärel vastama inimeste pöördumisele, kujundama seisukoha võttes arvesse ka võimalike uusi asjaolusid. Kõige tähtsam on, et kui on alust algatada uus uurimine, siis on see läbipaistev, sõltumatute ekspertide poolt ja ellujääjate ja omaksete esindajaid kaasates läbi viidud. Taasisesesvunud Eesti on peatselt kolmekümne aastane, meil on aeg saada täiskasvanuks ja mitte leppida pooltõdedega, ka siis kui oht, et neis on tumedamaid värve, kui oleksime soovinud.
