Tasakaalu otsinguil Yoko Alender

Yoko Alender

Monica Raud
Ajakiri Mari Märts-Aprill 2014

Naised peaksid õppima kodu ja laste eest hoolitsemist rohkem meestega jagama, arvab kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõunik, europarlamendi kandidaat ja nelja lapse ema Yoko Alender (34).
Yokole on meeste ja naiste võrdsed võimalused hingelähedane teema. Nii lööb ta kaasa projektis, mille eesmärk on tuua rohkem noori naisi poliitikasse ja parandada nende naiste läbilöögivõimet kõrgematel tasanditel, kes on juba aktiivsed kohalikes omavalitsustes. Aga Yoko jaoks ei ole see kõik ainult „naised poliitikas“, tema jaoks on see seotud inimõiguste, võrdsuse ja ka näiteks peremudelite ja riigi majanduseduga. Ta sooviks, et me jõuaksime sinna, kus me oleme kõik võrdsete võimalustega inimesed ja spetsialistid, mitte eelkõige naised ja mehed. Mai lõpus europarlamendi valimistel astub Yoko IRL’i ridades üles aga kui elukeskkonna eest kõneleja. Tööalaselt on just see, kuidas me saaksime oma elukeskkonda edasi arendada, tema pärisosa.
Miks me ei ole võrdsete võimalustega inimesed?
Ma arvan, et kõik algab kodust ja kasvatusest. Järgmine tasand on erialavalik, kus tajutakse ühiskonna ootusi ega talitata alati sada protsenti oma soovide järgi. Kui ükskord pere luuakse, võtavad naised endale väga sageli suurema vastutuse koduses elus. See peab olema iga pere enda valik, kas ema käib tööl või kas isa jääb mingiks ajaks lapsega koju, aga samas peaks võimaldama seda, et pere tunneks, et mõlemal vanemal on võimalik pereelu ja tööelu ühendada.
Kindlasti on palju ka naisi, kes suurima heameelega on paar aastat lapsega kodus.
Absoluutselt. Esimese kahe lapse puhul ma täiega nautisin seda, vahepeal aga jõudsin oma tööelus sellisele positsioonile, kust ma enam ei tahtnud eemal olla nii palju. Ja siis võttiski abikaasa seda rolli rohkem kanda. Mulle tundub, et paljud naised jätavad kolmanda lapse saamata seetõttu, et nad ei tunne, et neil on võrdsed võimalused ja võrdne tugi abikaasalt. Nad mõtlevad: kas mina saan hakkama? Tegelikult peaks mõtlema, et kas me peres saame hakkama. Ei peaks olema a priori suurem vastutus emal.
Ma ise ka kipun võtma endale suuremat rolli. Viimasel ajal, kui mul on olnud väga aktiivne ühiskondlik ja tööelu, on abikaasa mind n-ö maa peale toonud, lausudes, et sind võibolla täna ei ole, aga pole hullu, mind võibolla pole homme, midagi ei juhtu, lapsed ei armasta sind seepärast vähem. Olen õppinud leppima sellega, et teine pool teeb asju võibolla teisiti, teises tempos, saadab ehk vahel lapsed ilma sukkpüksteta välja, aga need on pisiasjad. Arvan, et paljud naised kipuvad olema kontrollifriigid ja seetõttu rohkem koormatud.
Kas see, et ainult naistel on justkui valik, kas karjäär või lapsed, on ülepaisutatud probleem?
Igaüks peaks vaatama enda sisse ja mõtlema, mis see on, mida tema enda heaoluks, oma parimaks arenguks vajab. On see emadus, tõus karjääriredelil või midagi muud? Praegu oleme olukorras, kus paljud ei mõtle neid küsimusi läbi, vaid lähevad väljakujunenud tavadega kaasa. Palju on ka naisi, kes alles 45selt vallaliseks jäädes hakkavad enda peale mõtlema ja alustavad nagu uut elu. Ma kutsuks üles iga päev ükskõik mis vanuses püüdma leida seda, mis on sulle õige. Ja kui me kasvatame oma tütreid ja poegi, peaksime ka teadvustama, mida me neisse istutame, mida nõuame tüdrukutelt, mida poistelt. Kas me tahame jätkata nende stereotüüpidega või mitte. Naine ei peaks igal õhtul süüa tegema, kui see on talle vastumeelne ja mees ei pea ju tingimata rohkem teenima.
Sa ise oled pere ja karjääri ühendamise musternäide. Kuidas see sul on õnnestunud?
Kuna olen kasvanud mõnes mõttes ebatraditsioonilises peres (6. eluaastast ainult isaga, 15.eluaastast kasuperes, 18. omaette), jäin üsna varakult ise oma väärtushinnanguid kujundama. Mul ei ole olnud võtta valmis vastuseid ja keegi pole mulle ka midagi peale surunud. See on mind aidanud jõuda sinna, et ma üritan igat sammu analüüsida, kuidas ma jõuaksin veel rohkem iseenda juurde, et mul oleks toimiv peremudel, sada protsenti rahuldav paarisuhe. Olen mõnes mõttes olnud kompromissitu. Ma olen nõus ise palju andma, aga ma saan ka hästi palju vastu.
Mis on laste kasvatamisel Sinu jaoks kõige tähtsam?
Teha seda üldise pereõhkkonna kaudu, mis peaks olema rahulik, optimistlik, toetav. Kodus peaks olema kõige parem olla. Kuna olen loomult selline tubli tüdruk, püüan kontrollida oma kontrollivajadust, et sellega liiale ei läheks. Selles osas me abikaasaga tasakaalustame üksteist.
Neli last ei ole Eestis tavapärane, kuid kas vahel tüütab ka, kuidas seda Sinu puhul ikka ja jälle esile tuuakse?
Ei, ma arvan, et see on hästi positiivne. Eesmärk ongi selgitada, et see ei ole midagi eriskummalist, mulle tundub, et lastel on väga tore kasvada niimoodi mitmekesi. Poliitikuna ütlen, et riik võiks vägagi toetada seda ja soosida. Mina olen veendunud, et võrdsem peremudel on väga oluline faktor, et pered julgeks rohkem lapsi kasvatada. Teisalt usun sellesse, et rohkem kui otsetoetused mõjutab laste arvu peres see, kuidas on lood teenustega nagu lasteaiakohad, hoiutoetus, koolitoidud, huviringid. Ja tuleks mõelda, milline on kogukonna roll laste kasvatamisel. Ma arvan, et noortele on oluline, et lisaks vanematele tekiks neil usalduslik suhe veel mõne täiskasvanuga. Et oleks mingi turvavõrgustik.
Sinult on vist palju küsitud, kust võtad energia kõigiks oma tegemisteks?
Võtangi sellest, et mõtlen läbi, miks seda teen. Mõnes mõttes teen kõike iseenda pärast, aga kui võtame budistliku käsitluse, mis mind on paljuski elus edasi aidanud, siis on see ka kogu inimkonna pärast. Ka minul on oma nõrkusehetki. Näiteks kui ma ei saa mitu kuud trenni minna, mõjub see mulle väga halvasti. Üritan ikka jõuda joogat või body balance’it tegema, sest kui kogu tegevus on suhtlemise põhine, väljapoole suunatud, siis selle tasakaalustamiseks on aeg-ajalt vajalik leida füüsiline kontakt iseendaga.
Mille jaoks veel on raske aega leida?
Niisama olemiseks, mis on ka vajalik. Sellist aega ikka üritan tekitada, mingit head seriaali vaadata, kuigi sageli tuleb suur uni. Aga kui lapsed on kodust ära või magavad, ei raatsi uinuda, sest vaikusehetk on nii tore. Me oleme üritanud elada nii, et ka siis, kui lapsed on üleval, teeme omi asju – kas siis kordamööda või kui lapsed on mänguhoos. Pole päris nii, et kojutulekust alates muudkui mängin nendega. Olen muidugi olemas, räägime, vahel teeme midagi koos, kuid ilmselgelt on nad ka üksteisele head kaaslased.
Ma ei ole tegelikult ööinimene, mulle meeldivad unetunnid enne keskööd. Muutun kurjaks, kui mitu päeva järjest lähen pärast kahtteist magama. Pigem tõusen hommikul värske peaga ja saan palju efektiivsemalt oma asjad tehtud. Ka tööpäeva normaalsest pikemaks venitades ei suuda järgmisel päeval väga tõhus olla.
Millised on Sinu lemmikhetked iseendaga?
Ilmselgelt trennis olles, või ka jalutades: üritan võimalikult palju jala käia. Aga ka see, kui saan mõnega lastest olla kahekesi. Või veeta aega abikaasaga. Täiesti üksi olemise aega on väga vähe (töö juures veidi), aga seda ma vajan ka vähe. Vahel meeldib mulle omaette ja intensiivselt koristada. Üksi vannis või duši all käia on väga mõnus.
Kandideerid Euroopa Parlamendi valimistel. Oled Sa valmis selliseks elumuutuseks, kui peaksid valituks osutuma?
Seal ei ole midagi võimatut, kui peaksin seda võimatuks, ma ei kandideeriks. Kuid kui läheksin, siis koos perega, sest ma olen ilmselgelt seda tüüpi inimene, kes vajab oma peret koguaeg enda kõrvale. Aktiivne tööelu tasakaalustab aktiivset pereelu ja vastupidi. Mõnes mõttes olen maksimalist: kui emba-kumba poleks, kipuksin ilmselt ühega neist liialdama.
Kas teismeeas kümme aastat Rootsis elamist on Sind inimesena mõjutanud ka?
Kindlasti, ma sain sealt kaasa Skandinaavia väärtussüsteemi, ja teisest küljest – kuna ma ei tunnetanud end osana sellest kõigest, sundis see mind mõtlema, mida ma kõigest arvan, mida ma Eestis, kuhu ma ju tegelikult igatsesin, hindan. Mind on elus palju edasi aidanud see, et ma olen pidanud koguaeg olukorda analüüsima, tundlik olema.
Kuidas Sa budismini jõudsid?
Vaadates oma kooliaegseid joonistusi, tundub, et mingi väike tõmme oli koguaeg sinnapoole. Aga teadlikult on selles oma osa Sven Grünbergil. Kui andsin oma isa esimese kogutud teoste plaadi välja, kutsusin Sveni kui sama aja inimese ja isa sõbra sinna esitlusele esinema. Mul oli elus selline otsingute periood ja need teadmised leidsid mind õigel ajal. Budism on minu jaoks kõige lihtsam ja loogilisem. Humanistlikes baastekstides, mis on elanud tuhandeid aastaid, on sõnastatud asju, mis on ühe inimese mõtlemisest suuremad. Neist tõdedest võib mõnel eluhetkel palju abi olla. Näiteks soovitus, et kui oled vihane, ole nagu puutükk. Kõik on pidevas muutumises ja miski pole iseenesestmõistetav.
Miks valisid erialaks arhitektuuri?
Rootsis elamine pani mind palju mõtlema kodu ja keskkonna peale. Käisin seal vanalinnas koolis ja tundsin, kuidas see keskkond mind otseselt mõjutas, ja milline vahe oli, kui elasin mingi aeg Lasnamäe moodi piirkonnas. Käisin ka praktikal sõbranna arhitektist isa juures. See kunstide ja reaalteaduste vahepeale jääv eriala tõmbas mind juba siis ja kui Eestisse tagasi tulin, sain mingi ime läbi kunstiakadeemiasse sisse. Õppisin seal viie aasta asemel kümme aastat, kuna vahepeal sündisid lapsed ja muudki tegemised.
Tundsin, et mul ei ole suurt tungi teostada end hoonete projekteerimises ning kaalusin eriala vahetamistki, kuid kui läksin kultuuriväärtuste ametisse vanade majade ja miljööaladega tegelema ja nägin, kui oluline oli see töö, mida tegin inimesi nõustades, ja nägin keskkonnas neid tulemusi, hakkasid asjad paika loksuma. Arhitekt peab üha enam olema see, kes suudab ruumilises keeles sõnastada ühiskonda puudutavad küsimused. Keskkonna sotsiaalne mõju puudutab mind väga. Taani urbanistika teoreetik Jan Gehl on kenasti öelnud, et kõigepealt me kujundame linnu ja siis hakkavad nemad meid kujundama.
Aitasid luua poppi restorani F-hoone. Kui palju praegu F-hoonega seotud oled?
Nii palju, et ma käin seal tihti söömas. Esimesel aastal tõmbasime ta Priiduga kahekesi käima, see oli hullumeelne aasta. Olin siis beebiga kodus, kuid restoranis tuli füüsiliselt väga palju kohal olla ja see oli raske. Sellest perioodist on päevi, mida ma ei mäleta. Aga see oli ka tohutult hea kogemus. Minu jaoks on ta tõestus, et saab teha asju ka teistmoodi. Meil on juba uued plaanid, millest on vara rääkida, aga tulemas on üks uus koht.
Elate endiselt Kalamajas?
Jah! Mõned aastad tagasi oli meil Nõmme hullus, aga see läks üle. Kalamajas on super.
Teie perel on Eestis hea elada, kuid miks nii paljudel teistel ei ole ja nad lahkuvad?
Mõnes mõttes on see maailmavaateline küsimus – kas sa otsid vastuseid oma probleemidele väljast või seest. Kui sa näed ennast Eesti osana, Eesti eest vastutajana ja loojana iga oma teo ja otsusega, on seda ka raskem kritiseerida. Kui sa näed seda kui välist keskkonda, kuhu sa oled juhuslikult sattunud, on lihtsam vigu leida. Loomulikult on ka minul aspekte, mis mind emotsionaalselt võttes häirivad ja on isegi hetki, mil olen lubanud endale poolt mõtet, et vot, äge oleks elada kusagil mujal mingi aeg. Aga ainult poolt mõtet. Ma olen sündinud siia mingi põhjusega, ma arvan, et ma tean miks. Ja nii analüütiliselt kui emotsionaalselt on Eestil kui elukeskkonnal väga palju eeliseid.
Kümme aastat tagasi ütlesid, et linn hakkab Sind väsitama, kuidas täna?
Tol ajal elasin kesklinnas ja see tunne oli ilmselt pigem sellest, et mul ei olnud väga selge enda jaoks, kus on mu pere- ja tööelu piirid. Linnastress võib olla ka segadus su enda peas. Täna on meil olemas ka maamaja, kus käia. Eesti eelis ongi see, et kui sõidad pool tundi, saad olla tühjas rannas või metsas. Samas elame ikkagi suurema osa ajast linnas ja peaksime ka siin väärtustama samu asju, mida maal, kasvõi õues olemist. Väga palju linnaelu depressioonist tuleb sellest, et me ei liigu. Nagu Schopenhauer ütles: pole probleemi, mille eest ma ei ole ära jalutanud. See on meie eelis, et meil on ka suvilad, aga me ei saa linnalt nii vähe nõuda, peame ka linnaelust rohkem välja võtma.
Mille üle kõige suuremat uhkust tunned?
Minu jaoks on A ja O kodune kooslus, paarisuhe, pereelu ja kõik see tervik. Mu eesmärk on püüda leida enda jaoks tasakaalustatud seisundit, kuidas kõike elus siduda nii, et oleks mõnus olla.

Yoko Alender
Sündinud: 13. juunil 1979 Tallinnas
Õppinud: Tallinna 7. keskkoolis, Stockholmi Eesti koolis, Södra Latini gümnaasiumis, Hugh Christie Technology College’is, Eesti Kunstiakadeemias (arhitektuurimagister 2009)
Töötanud: Kultorg OÜ produktsioonifirmas, ZiZi & YoYo arhitektuuri- ja produktsioonifirmas, Urban Mark arhitektuuribüroos, Tallinna Kultuuriväärtuste Ametis, al 2013 Tallinna Linnavolikogus (IRL), al 2012 Kultuuriministeeriumis, al 2001 Eesti Budismi Instituudis
Pere: Abikaasa Priit Juurmann, lapsed Kaarel Bo (12), Herta Ing (7), Uma Chantal (3), Dag Ferdinand (1).

5 olulist väärtust, seisundit, mis aitavad pidevalt püüelda tasakaalu poole
Armastus – suur tänulikkus ja avatus elu kui sellise vastu
Ausus – iseenda ja maailma vastu
Vabadus – vabaduse eelduseks on usaldus
Analüüs – vältimatult vajalik, et lahutada liigsed emotsioonid ja edasi minna olles osa probleemide lahendusest, mitte põhjustest
Mõistmine – tekib kui teadlikult püüelda eelneva nelja seisundi poole