Yoko kui rahvasaadiku blogi/vlogi, ehk riigikogu liige kirjutab ja jagab videoformaadis valijatele mõtteid sellest, mis toimub Toompea saalides, Tallinnas, Eestimaa eri paigus ja tema mõtetes ning annab aru, kas ikka jagub aega ja tahtmist jõuda vahepeal ka Sisemise Rahu Väljakule.
Olete palutud sellel ja edasistel korralistel ja erakorralistel sündmustel osalemiseks liituma uudiskirjaga:
On olnud rikastavaid kogemusi täis aeg. Tervitan teid täna erinevuste ja paljususe pealinnast Londonist. Sama tervistav vaheldus kui Eesti raba vaikus, puhtus ja üksindus on Londoni kirev, kärarikas mitmekesisus. Seekord julgesime Londoni linnas hakata liiklema “rattaringluse” ratastega. See osutus tõesti lihtsaks, nauditavaks ja vabastavaks kogemuseks. Tallinnas peame kindlasti ruttu ruttu ja hästi läbimõeldult sarnase süsteemi looma!
Juulis toimus erakorraline istung. Välisminister Marina Kaljurand andis ametivande. Isiklikult ma teda veel ei tunne, seetõttu saan rääkida vaid muljetest. Ta meeldib mulle. Proua Kaljurannaga seoses meenuvad esmalt nagu kindlasti paljudel AK aastatetagused kaadrid, kus vapper saadik kaitses meie saatkonda ja töötajaid Moskva rahutuste ajal. Hiljutised kohtumised on kinnitanud muljet sirge seljaga inimesest. Poliitik, kes meeldib inimestele. „Meeldib“ on muidugi siinkohal pisut napakas termin. Aga mitte nii hull nagu peatselt võrdse kohtlemise volinikuna ametisse asuva Liisa Pakosta iseloomustus “kena” endise sotsiaalkaitseministri Helmen Küti kohta. Tubli tuhandesõnalise selgitajana suutis Liisa Facebooki veergudel muidugi kummutada kõik minu kahtlused tema sõnakasutuse taga olevate hoiakute ja võimaliku mõju osas… Aga uus välisminister mulle ikkagi meeldib. Ta on kogenud diplomaat, särav professionaal ja kindlasti ka eeskuju tegijatele naistele. Eristumise tõttu meeldibki. Ta mõjub tervistavalt kindlasti kogu meeskonnale (s.o. valitsusele). Ehk aitab lai silmaring, kogemus tema ametiajal praktikas edendada ka võrdset kohtlemist, näiteks kasvõi kooseluseaduse rakendamise osas. Selles teemas on oma osa ja mõju kindlasti ka välispoliitikal. . Selles valdkonnas on maailmas vahepeal toimunud kaks olulist asja: USA ülemkohus andis rohelise tule samasooliste abieludele kogu riigis, Euroopa Inimõiguste kohus aga otsustas, et samasooliste õiguste piiramine seksuaalsest sättumusest lähtuvalt on Inimõiguste deklaratsiooni vastane. Loodame siinkohal muidugi sisulisele koostööle sügisel ka uue volinikuga.
Loodan, et volinik ei hakka sarnaselt endisele erakonnakaaslasele, sotsiaalkaitseminister Tsahknale tegelema asendustegevustega, näiteks burka keelustamisega. See on odav populism. Pseudoteema, mis tapab arutelu tegelike probleemide ja võimaluste üle, kasutab ära ja õhutab takka inimeste hirme. Muuhulgas juhib burkakeeld tähelepanu välisele, riietele, hulgale (moslemid), mitte üksikisiku vabadusele, vastutusele, valikutele, tegudele. Jällegi, ühel inimesel on roll tervikus, ühel seadusel ühiskondlikus tervikus. Kas adume igaüks millist rolli tervikus omame, kas õhutame oma sõnadega teiste hirme või püüame avardada mõistmist? Sel teemal jällegi Ööülikooli loengusoovitus Tarmo Jüristo poolt.
Kunagi oli Eestis kampaania “Erinevus rikastab”. Kui palju kampaania ühiskonda sallivamaks muutis, ei tea. Küll aga olen 100% selle väitega nõus. Erinevus tõesti rikastab. Õpime ju kõige enam kohates midagi, kedagi, meist erinevat. Ühiskond, kus kõik inimesed on igavalt sarnased ei arene, ei liigu edasi. Daniel Vaarik on sel teemal pidanud asjaliku ja nauditava Ööülikooli loengu, kuulake.
Kõige enam on kogu viimase aja sõjapõgenike debati jooksul häirinud need artiklid, pealkirjad, sõnavõtud, kus vähem või rohkem otseselt tõmmatakse paralleel sõjapõgenike ja ISISe vahel, mis väidetavalt siis ka juba ohustab eesti kultuuri, valget maailma jne… See ei ole aus ega adekvaatne. Enamus üle Vahemere saabujatest põgenevad vägivalla eest. Inimesed, kes soovivad elada rahus, teha tööd, kasvatada lapsi. Loomulikult on kaugest kultuurist pärit ja sageli traumeeritud inimeste integreerimine raske töö, aga kui neid oodates arvame ekslikult juba eos, et nad on kõik terroristid, siis ei ole järgneval tegevusel erilist lootust õnnestuda. Mind on kurvastanud paljud väljaütlemised, üleskutsed, ähvardused ja hoiatused, mis sel teemal kõlanud on. Olen hoidunud pagulaste teemal sõna võtmast, sest ei pea ennast ei Lähis-Ida, islami ega immigratsioonipoliitika spetsialistiks. Küll aga ei saa tolereerida seda, kui inimesi koheldakse, neist mõeldakse ja kõneldakse, neid sildistatakse lähtuvalt usutunnistusest, nahavärvist vms. Käsitletakse massina. Samasse kategooriasse langeb ka esmane reaktsioon „appi – tahan siit Eestist ära“ kõigele, mis ei meeldi. –Mind tabas just selline tunne, kui lugesin Facebookis Eesti juhtiva õigusbüroo juristi kirjutist (mälu järgi tsiteerin): “Kas inimõiguste ja humaansete väärtustega on kooskõlas kui laseme pagulasel anda allkiri, et loobub oma endistest arvamustest, uskumustest ja käitumisnormidest, kui need euroopalikku elukeskkonda ei sobi ja juhul kui seda lepet rikun saadetagu mind sinna, kus mind piinatakse jne.” Jurist ilmselt töötab seadustega igapäevaselt. Kuidas siis unustab ta järsku, et meie riigi seadused on ju eranditult kõigi jaoks need, mis määravad lubatu ja lubamatu ning tuleb mõttele, et osadele peaks kehtima sellised täiendavad “lisaseadused”? Õnneks on sellest suve algusest saati palju vett merre voolanud ja ilmunud on ka palju rahulikke ja asjalike käsitlusi sõjapõgenike Eestisse vastu võtmise teemal. Samuti on lahatud nn majanduspõgenike saabumisega kaasnevaid positiivseid näiteks majanduslike mõjusid. Ehk siiski erinevused rikastavad ka meie väikest rahvast, õpetavad rahulikult ka enda omadest teistsuguseid arvamusi kuulama, mõistmist avardama ja olulist ebaolulisest eristama.
Juulis sõitsin korra istungile praamiga kaunilt Hiiumaalt ja õhtul jälle tagasi saarele, et olla koos armsate Rootsi-Eesti sõpradega, kelle linnakodu on Stockholmis, maakodu Kõrgessaares. Nad ise ütlevad, et Kõrgessaare on ikka see päriskodu. Midagi väga eestlaslikku on selles kahepaikses käsitluses. Ka Valdur Mikita kirjutab sellest oma menukis Lingvistiline mets. Mina suure linnakultuuri austaja ja nautijana tunnetan ometi samuti seda looduse tõmmet.
Alates eelmise talve rabakogemusest tajun looduse mõju ehk eriti erksalt ja tõesti vajan neid hetki, selles hoopis teistsuguses inforuumis. Ja muide, paljut, mis meid looduses, metsas võlub saab linna selle õigel arendamisel kaasa võtta: puhas õhk, liigutamine, kõndimine, rattasõit… Me ei pea end sulgema auto üksildasse reaalsusse. Tegelikult tahab ju inimene ikka teist inimest kohata. Ka endast erinevat. Selleks annab linnatänav häid võimalusi. Aga vahel ka vana linnus. Homme-ülehomme Paide linnus, kus on toimumas Arvamusfestival.
Reedel kl 15:30-17 juhin Reformierakonna telgis arutelu teemal Lapsed: investeerig või tulu? Räägime iibest, riigi rollist perepoliitikas, lastetoetustest, haridusest. Peresõbralikust elukeskkonnast. Arvama tulevad Mailis Reps ja Jürgen Ligi. Teades nende mõlema põlemist nende teemade edendamisel tõotab tulla tuline jutt.
Kell 17 jätkan Linnaruumi laval erakondade esindajate vestluses oma meelisteema – linnaruumi, elukeskkonna kujundamisest. Kes kujundab linnasüdameid, kellel lasub see vastutus, milles seisneb see võimalus ja mõju ühiskonnale? Ma ootan põnevusega, tasku arvamusi, unistusi täis.
Laupäeval kell 12 suundun Ökoriigi lavale arutlema 21. sajandi teadliku inimese üle. Vahva! Lähen suurima heameelega. Otsin erinevat ja sarnast, seda hetke, kus midagi mis oli enne lukus ja ähmane, muutub ning selgineb.
Ootamatud seosed ja kohtumised viivad meid edasi, eneses ja elus.
Ootamatud seosed ja kohtumised viivad meid edasi, eneses ja elus.
Laupäeva õhtul kl 17-18:30 olen Paide Keskväljakul “laenutatavaks” Noortelalal. Seal nimelt pannakse püsti “Elav raamatukogu”, kus 5-15 minutiks võib igaüks laenata raamatukogus olevaid inimesi, et uurida, mis neil teineteiselt õppida oleks.
Olen olnud professionaalses poliitikas kaks aastat. Üle-eelmisel Arvamusfestivalil muide langetasin otsuse vastata jaatavalt Eerik-Niilese kutsele tulla IRLi ridades kohalikel valimistel kandideerima. Olen kohanud palju uut ja erinevat, olen arenenud. Mul on olnud võimalus võtta osa kolmest valimiskampaaniast ja mul on riigikogus olnud kolm erakordset pinginaabrit. Huvitav, et kõik mu pinginaabrid on ühel moel või teisel elukeskkonna käekäigu eest hoolitsejad. Kõigepealt Arto Aas, kellega meil on tõsine ühine huvi luua Eestile parem elukeskkond, inimlikum linnaruum, inimlikumad avalikud teenusedki. Arto läks ära ministriks ja vastutabki nüüd nende teemade eest ja mina püüan talle ikka tänavatelt, tänavatest uudised tuua, igal võimalusel oma mõtteid ja teadmisi inspiratsiooniks edastada. Järgmisena tuli pinginaabriks Ivi Eenmaa, kes on juhtinud nii raamatukogu kui linna ning, kes mind alati kogenud saadikuna kostitas heade nõuannete ja selgitustega, samuti ööistungil ilusate roheliste soome marmelaadikommidega. Äge naine! Ja nüüd on mu pinginaabriks Keit Pentus, kes mulle eelkõige on jätnud mulje oma tohutu töövõime ja suurte kogemustega.
Kohtume homme-ülehomme Arvamusfestivalil Eesti südames!
Rääkisime Juku-Kalle Raidi, Meelis Kubitsa ja Anne Ermiga Kukuraadio Jukuraadio saates kultuuridiplomaatiast. Lindistasime jutuajamise Sauna tänava meeldivas linnaruumis.
