Yoko Alender
19.08.2014
Kirjutan seda lugu autos, Tallinn-Tartu maanteel, sõidame mööda Eesti autobahni. Autojuht närveerib, et meie kaaslased, kes startisid enne jõuavad varem, arutatakse palju 90 teel 100ga sõites tunniga võidad. Väljas on peale kuuma suve ootamatult sügisene. Sõidame kunstide osakonnaga Peipsiveerde meeskonda liitvaid vahetuid kogemusi otsima.
Veneetsiaga seoses meenub esimesena keskkonnast tingitud termpomuutus, mis mõjutab mitte ainult füüsilist, vaid ka vaimset ruumi ja liikumist. Sisenedes Veneetisasse Milaano kaudu rongiga, on tempomuutuse ajatunneliks läbi mere kulgev raudteetamm, lennukiga saabudes vesitramm ehk vaporetto, mis ajareisijat vahepeatustega väikestel saartel läbi ööpimeduse peasaare ja teistsuguse tempo poole loksutab. Ükskord õnnestus “maabuda” ka kauni puidust vesitaksoga, sest oli vaja transportida muusikut koos hindamatu hiiglasliku kontrabassiga. Oodatud ja samas ikkagi ootamatu muudatus, kus liiklus toimub veel imeb Sind paari päevaga nii endasse, et mingi hetk kõiguvad lisaks veetrammi ooteplatvormidele juba ka väljakud ja neid ümbritsevad majad, kiirustamine on muutunud mõeldamatuks. Üks hallipäine papi alustab minu peatuspaiga kodukanali ääres iga päev hommikut sellega, et lõikab kääridega lilletaimeid ilusaks, ehk siis noppides ära närbuvaid õiekesi. Niimoodi ühel hommikul mõnusa rutiinsuse ja tuttavlikkusega toimetavaid kohalikke jälgides valdab mind vastupandamatu soov oma iPhone kanalisse kukutada. Mis sellest siis ikka niiväga muutuks… Hiljem loen kunstiteadlase kummalisest kirjutisest, et seekordse eesti ekspositsiooni üks kuraator kukkuski avamispäeva õhtul kanalisse ja seda koos arvuti ja kõvakettaga, kus kogu ekspositsiooni materjal salvestet. Mõtlen, et kindlasti oli see kirgastav kogemus.
Juba kuuekümnendate aastate lõpus sai arhitektuur omaette sektsiooniks kuulsal kunstibiennaalil, 1980. aastast alates eraldiseisvaks Arhitektuuribiennaaliks. Üle-aastasel arhitektuurimaailma suursündmusel osalemise mõttekus on pidevalt nii Eestis nagu ka mujal küsimuse all.
Veneetsias ei ole moodsat arhitektuuri. Kindlasti on. Aga see on nii peidus, et esimeste külastuste ajal seda vaevalt leiate. Puudub see, mida arhitektuuritudengina ringi reisides ja nüüdki veel vahel vanast harjumusest otsime – kaasaegse arhitektuuri maamärgid, puhta vormi kvintessentsi kehastused, arhitekti kui loovisiku surematuse generaatorid, arhitektuuri ikoonid. Ometi kubiseb just sellest ikoonikultust toetav peakuraatori, kuraatorite ja elutöö kuldlõvide biennaal. Grand Canali ääres kõrgub aga hoopis ajaloolise maailma suursugusus, doodzide, krahvide ja sekka ka kuulsuste paleed. Sukeldudes linnalabürinti saab aga kogeda Veneetisa ainulaadset avalikku ruumi.
Biennaali kureeriv, ettevalmistav, valvav, organiseeriv arhitekt saab kogeda Veneetsiat teisiti kui kruiisilaevaga 48ks tunniks saabunud turist. Hiljutist kogemust vahendavad Müürilehes poeetiliselt selleaastase eesti ekspositisooni vabatahtlikud.
Veneetsia biennaalil osalemine on eesti arhitektide jaoks ehk parim olemasolev kuraatorikool. Ideid on – seekord saabus neid esimesse vooru üle kahekümne – ilusaid, suuri, kaasaegseid, mitmetahulisi, omapäraseid. Kuidas aga sõnastada põhiküsimus – vormida vastus – täpsustada idee elamuslikuks sekunditega haara(ta)vaks terviklikuks ekspositsiooniks? Meie võimalus seista võrdsena kõrvuti suurte ja igal juhul alati jälgitavatega. Mulle meeldib mõelda, et valmistades ette oma ekspositsiooni on neil kõigil eri maailmanurkades sarnased püüdlused, seistakse silmitsi samasuguse projektijuhtimise kaose, ikka kõige viimasele minutile lükkumise, itaalia bürokraatia, Veneetsia tempomuutuse, meeskonnatöö valusa õppetava kogemuse, võluvate ööde ja lõpuks avamisjärgse tühjusega.
Veneetsias on ühest küljest kaduv vana maailma suursugusus, kiirturistile võib tunduda täiskasvanute disney-land’inagi. Viibides siin aga pisut kauem, miskit oma asjalikku asja ajades, kohalikega sõbrustades avaneb linna teistusugune pale. Veneetsia jaoks on aastaringi kestvad erinevad biennaalid peaaegu elu ja surma küsimus. Kultuursetele biennaaliga seotud külalistele väärtuslik “õppelaager”, kus saab kogeda teooriamaailma paremikku koos Veneetsia omapärase praktikumiga. Siin on võimalik kogeda ja kogemuse kaudu mõtestada avaliku ruumi olemust, ruumikasutust, avaliku ja privaatse vahekordi, öise ja päevase ruumikogemuse vaheldumisi, teatraalse ja kohaliku vaheldumist/põimumist. Elu teistsugune sagin, ilma autodeta, tänavaruum ja kanaliruum, füüsiline reaalsus mõjutamas liikumisi, meeleolusi. Ma ei tea kas Leonhard Lapin jõudis enne kui Vaba ruumi kataloogi oma teksti kirjutas Veneetsiasse, igatahes tema Avalik ruum uues paradigmas on mõjus ja mõnusalt laia mõtteruumi väljendus, mis täiendab hästi, lihtsalt ja arusaadavalt muidu kohati keerukustesse kalduvat kataloogi. Muide Veneetsias võib ka eksida keelde ja leida mitukümmend erinevat tänava/väljaku terminit, keel väljendab ja peegeldab hästi keskkonna omapära. Seigeldes tänavate tiheduses, võib end järsku leida igatsemas midagi, mida veel ei tajugi, ja jõudes merele, suutmata lahkuda vaporetto kuumusest ja vabastavast avarusest, meenumas Keibu laht ja Eesti avarus. Eesti laotuse ja avaruse värve seal Veneetsia õrnrohelisel merel kujustada on omaette kunst. Veneetsia juunikuine õrnroheline vesi muutub muidugi ka, oktoobris on see lehkav ja pruunikas-lilla, majad ja tänavad tühjemad, San Marcol vesi põlvini, liikumine jälle erakordne, liivakotid ja laudteed.
Oma kummalisel moel seob 2014. aasta XIV Veneetsia arhitektuuribiennaali eesti ekspositsioon Vaba ruum üheks kõik need eelnevalt kirjeldatud küsimused, tunded ja kogemused läbi noore entusiastliku globaliseerunud ja võrgustunud, ent ometi nii kohal oleva kuraatorite meeskonna. Julged ja avatud, teoorias tugevad, laiendamas arhitekti sekkumisvälja ühiskonnas, tegelemas digitaalse mõjuga füüsilisele ja vastupidi, avaliku ruumi kaudu, ülistades lõpuks ikkagi individuaalset ja vahetut kogemust, tehes seda kõike läbi Eesti omapära tajumise ja mõtestamise. Panustades ise algusest lõpuni 110%, inspireerides rahastajaid ja vabatahtlike, timmides kujundusi puhtaks ja väljapeetuks, dj-tades pidudel kuhu on kutsutud isiklikult õiged inimesed jne. Näha noorte mõtteareaali ja sooritusvõimet on lootustandev, innustav. Veneetsia vahetust kogemusest saab iga kord osa sadakond eestlast ja seeläbi, ma usun paljud neist targemaks ja ka paremaks inimeseks. Ehk läheb see üle aasta tehtav pingutus ikkagi õigesse kohta.
