Yoko Alender
10.08.2014
On palav. August on käes, puhkused paljudel lõppenud, töö tahab tegemist. Olukord Tallinna liikluses ei soosi autoga ega ka ühistranspordiga liiklemist. Jalakäijate ja jalgratturite elu kirjeldab meedia hoopis eluohtlikuna. Lühidalt öeldes valitseb kaos. Värvikalt kirjeldavad seda arvukad artiklid ja reportaazhid meedias, lugejate kommentaarid, sotsiaalimeedia ja niisama tuttavate pajatused. Linnajuhid soovitavad kesklinna autoga mitte sõita, samal ajal on ka ühistranspordi kasutamine muudetud praktiliselt võimatuks. Kogu olukord kutsub inimestes esile viha ja raevu, mitte rõõmu selle üle, et lõpuks ometi investeeritakse nii ühistransporti kui teede olukorda. Mis saab siis kui kolme nädala pärast käib tööelu täie hooga ja ka koolid lasteaiad ootavad väikseid liiklejaid? Millegipärast ei taha uskuda, et hullem selleks ajaks mööda saab. Ilm kindlasti on jahedam, aga see kirjeldatud Tallinna probleemi veel ei lahenda. Linnas liikuda soovijate arv tõuseb aga iga päevaga… On siis praegused reaktsioonid vaid palavusest kurnatud, veel mere ääres puhkavate kaasmaalaste vastu viha välja valavate kodanike virisemine?
Probleem algab sellest, et Tallinna linna ei juhita eesmärgipäraste, õigel ajal ja piisavalt ette seatud sihtide poole, vaid käib pidev “tulekahju kustutamine”. “Tulekahjud” on reeglina tekkinud linna enda tegematajätmistest – olukorrast, kus linnakeskkonna asjatundliku arendamise asemel tegeletakse poliitkampaania korras näiteks valitud seltskonnale kallite etenduste korraldamisega. Viimane näide on Lasnamäe päevad, kuhu eelmisel aastal kulutati 38 000 eurot, et tuua lasnamäelastele kohale Tatjana Bulanova, sel aastal tuuakse Venemaalt kohale väidetavalt veel kallim ansambel Miraž. Miks ma sellise kummalise ja võib tunduda, et asjassepuutumatu näite toon? On ju tegelikult ka linna tasuta ühistransport kallis poliitkampaania, mis neelab linna aastaeelarvest üle kümnendiku. Sellise linnajuhtimise vilju kogemegi täna Tallinna tänavatel. Käib “tulekustutamine” – mingil hetkel selgus, et riigi poolt ja eurotoetusena saadava raha eest saabuvad uued trammid ei saa sõita Tallinna kuuekümne kuni saja-aasta vanustel rööbastel. Oli vaja ruttu asuda tegutsema.
Aga kuidas siis peaks olema? Mingid sihid on ju linnal ometi seatud? Näiteks igati positiivne algatus 2018. aastal kandideerida Rohelise Pealinna tiitlile. Pärisin linnavolinikuna aru, millise kava alusel selliste suurejooneliste arenguteni jõutakse? Vastuse sain stiilis, et kõik Tallinnas tehtav liigub sinna suunas. Ühesõnaga – kava puudub. Ilmselgelt puudub sellesuvise olukorra näitel vaatamata kallile avalike suhete aparaadile ka linnapoolne selgitustöö. Inimesed on segaduses, kus on asendusbussid, millal nad sõidavad ja kuhu. Ja miks kõiki neid töid üldse tehakse – mis on eesmärk? Miks ei tööta teetölised öösiti nagu mujal maailmas?
Mis on siin üldse see põhiteema – oluline juurprobleem, nagu teoreetikud ütlevad? Räägime tegelikult sellest, kuidas on linnas liikuda? Kas see aeg, mille veedan ühest kohast teise liikumiseks on pigem midagi, mida sooviksin vältida või vähemasti mitte tähele panna, unustada, või on see meeli rikastav, tervislik ja huvitav osa mu argipäevast? See, mis toimub täna Tallinnas ei ole ilmselgelt seda viimast.
Olen mitu korda volikogu liikmena rõhutanud vajadust ja teinud ettepaneku koostada Tallinnale liikuvuskava – analüüs, mis tooks välja tänased kitsaskohad ja esitaks tervikliku plaani kuidas inimese kogemust Tallinnas liikumisest parandada. Selline kava professionaalide teostuses maksaks ca 50-100000 eurot. See ei ole linnaeelarves suur raha, ent leitud seda tänaseni ei ole. Võrdluseks toon, et lisaeelarvesse planeeriti kevadel kehtestatud 3-kordse parkimistasu eest lisanduv 270 000€.
Ja veelkord tuletan meelde juba eelpool öeldut, et Tatjana Bulanova esinemise korraldamine maksis 38 000 eurot.
Oluline oleks panna paika eesmärk, milleni linna soovib oma pikaajalises arengus jõuda, sest ühistranspordi ja linnaliikuvuse parandamine on pika vinnaga töö. Liikuvuskava annaks kätte kitsaskohad olemasolevas. Seejärel saaks seada eesmärgid kuhu jõuda ja asuda liikuvuskavas pakutud lahendusi ellu viima. Edasi saaks konkreetselt seatud eesmärkide täitmist ja tulemusi ka mõõta. Oluline on ka, et inimesi informeeritakse – selgitatakse, millised on linna kavatsused – mis suunas on arenemas ühistransport, miks on vajalik rattateede võrgustiku loomine, jalgsikäidava ruumi loomine jne. Tänane selge sihi ja kommunikatsioon puudumine ei rõõmusta kedagi – küll aga “tõmbab vee peale” kogu linna väidetavale liikuvuse parandamise tööle.
Linnaline liikuvus (inglise urban mobility) on kontseptsioon, mis hõlmab jätkusuutliku linnaliikluse keskkonna planeerimist, linnaliikluse infrastruktuuri arengut, logistikat ning linnaliikluse keskkonnamõju hindamist, sotsiaalse ja majandusliku mõju arvestamist jms[1].
