Eesti rahva identiteedil on aeg kaotada teatud piirid, leida avatud rahvuslus, kirjutab Yoko Alender (IRL) Postimehe arvamusportaalis.
Neljateistkümne-aastaselt purunes minu maailmapilt. Olles selle oma võimetekohaselt uuesti üles ehitanud, arvasin juba viietestkümnesena, et olen elus niipalju näinud ja kogenud, et olengi täiskasvanu. Suhtusin teatud üleolevusega mind kasvatanud kasuvanemate väitesse, et hea, kui kahekümneneljasena mõistus enamvähem peas on. Hiljem veel varastes kahekümnendates igasugu labiilsusi läbi elades, ikka ja jälle end otsides ma enam ei mõelnud nagu viietestkümnesena ja tundsin vajadust teadlikult enesega edasi tegeleda. Kahekümneneljasena teadvustasin, et enam ei prevaleeri meeletud ja sageli vastuolulised tunded, vaid analüüsivõime, õnn (kas nii lihtne ja ilus see ongi?) ja pidev liikumine tasakaalu poole.
Kaheksateistkümne-aastasele taasiseseisvunud vabariigile ette söödetud 2007. aasta pronksöö pani proovile siseriikliku julgeoleku ja sundis silmitsi seisma ajaloost kaasa toodud omapära, eestlase identiteedi haavatavuse ja vastuoludega. Maailma majanduskriis küsis noore ja iseseisva riigi ja iga kodaniku käest – milline on sinu jõud ja jõudlus, püsivus ja vastupidavus? Aastaid kestnud majanduskriis, võibolla tänini prevaleeriv uus majanduslik normaalsus ei suutnud kõigutada Eesti eneseusku.
Läbi selle aja juhtis meid karmi käega valitsus, mille tasakaalukus veenis ehk distantsilt enam kui kohapeal. Pöörise keskel olev vaikus ja rahu hakkas aga ühel hetkel ilmutama oma tõelist palet hoopis stagnatsioonina. Loomulikult peab areng iseeneseks saamisel, tasakaalu otsimisel olema pidev, sest maailm on oma olemuselt pidevas muutumises. Mida suuremaks muutub teadlikkuse tase, seda selgemalt ilmutab end maailma ebatäiuslikkus ja sellele vastukaaluks vajalik sisemine tasakaalukus.
Tänaseks on üha teravamalt ilmsiks tulnud Euroopa tegelik julgeolekuolukord. Kodanikuühiskonna üha tugevam hääl, korruptsiooni, ülbuse, vaesuse ja ebavõrdsusega mitteleppijate hääl kõlab ka inforohkuse, meediaspinnide ja populismi mürakatlas. Igor Mang analüüsib uue valitsuse astroloogist palet. Uus minister alustab mõtlematu repliigiga riigi sümbolettevõtte võimalikust pankrotist. Peaminister teatab, et efektiivsus, mitte suur narratiiv viib sihile. Tarmo Jüristo kirjutab Sirbi juhtkirjas, viidates noore peaministri avakõnele «Mina ei taha LOOTA, et mu lapsed kasvavad turvalises keskkonnas ja et mu tervise eest kantakse hoolt, ma ei taha LOOTA, et mu töö on vajalik, ning et mu vanaduspõlv on väärikas. Need on asjad, milles ma tahan – kui nüüd hetkeks Reformierakonna enda varasemat retoorikat kasutada – KINDEL olla.» Olen 100 protsenti nõus.
Lootus ja teised tugevad tunded käivad kaasas inimese kujunemisega murrangulise perioodiga. Täiskasvanuks saamisega kaasneb kindlustunne, kindlus enese identiteedis, homses päevas ja teatud püsivamates väärtustes, oskus olulist vähemolulisest eristada. Tänases infoülekülluse ajas on see ehk üks olulisemaid oskusi. Julgeoleku ja välispoliitilise identiteedi ja tasakaalu saavutamiseks sõnastas Eerik-Niiles Kross Postimehe arvamusloos «Püha maa Põhjas» Eesti kaks võimalikku alternatiivi. Riigieelarve nominaaltasakaal, üksikisiku või pere tasandil eelarvestamisel terveks mõistuseks liigitatav maailmavaade on olnud aastaid üheks meie riigijuhtimise printsiibiks. Täna on sellest loobutud – mille nimel ja milliste tagajärgedega? Tuleviku arvelt elamine saab olla põhjendatud ainult väga tõsiste kaalutluste ja suure täpsusega sihitud eesmärgi nimel, sest see seab ohtu justnimelt kindlustunde. Ilma kindluse ja tasakaaluta riigis tervikuna, välispoliitikas, julgeolekus, rahanduses, aga ka iga kodaniku üldises enesetundes, kindlustundes ei saa me tegeleda laste vaesuse, noorte riskikäitumise, alkoholismi, rahva tervise ja tööhõive muredega, ega arendada elukeskkonda, mis on minu hinnangul Eesti üks suurimaid seni täiel määral realiseerumata potentsiaale.
Arvan, et täna, kahekümnekolme-aastase riigina oleme valmis saama täiskasvanuks, tunnetades, teadvustades ja arendades oma eeliseid ja andeid, aga ka nõrgemaid kohti. Maailma paradoksaalsus seisneb teatud mõttes selles, et selleks et kesta, tuleb pidevalt muutuda. Nii nagu iga inimene otsib pidevalt elu mõtet, õnne, vaimset arengut, et olla inimese nime vääriline, nii seisneb Eesti idee selle pidevas ühises uuendamises ja taasloomises. Suure narratiivi pidev otsimine ja taasmõtestamine on aga minu hinnangul iga tipptaseme poliitiku vältimatu kohus.
Inimese arengus on oluline identiteet. Eesti jaoks on täna oluline riigi identiteet julgeoleku ja välissuhete tasandil, millest kirjutasin, viidates Krossi artiklile. Eesti rahva identiteedil on aeg kaotada teatud piirid, leida avatud rahvuslus, mida on otsitud Mart Laari aegadest, nagu mainis Marju Lauristingi hiljutises artiklis IRLi otsingutele viidates. Peame laiendama eestlase identiteedi etnilisi – kaasama kõik Eestit ja siin oma elusid arendavad elanikud – ning ruumilisi piire – kaasama kogu Eesti rikkalikku diasporaad ja ületama ka teatud piiravad stambid ajaloost. Nii saame ehk suuremaks.
Inimese elus tekib aeg, kus ta mõtestab ja leiab oma rolli peres. Meie rolli Euroopas peame samuti pidevalt ja täna eriti taasmõtestama ja määratlema. Lisaks julgeolekule ka majanduslikus mõttes. Kuidas toetada ja aidata riigi poolt kaasa et Eestis tekiks tugevam kohalik ehk rahvuslik majandus ja kapital? Kuidas panustab sellesse kultuur, kunstid, loovus? Kuidas arendada Eestist peresõbralik riik? Kuidas hoida ja arendada elukeskkonda, nii et see loob meie kõigi heaolu, tervist ja majandusedu? Need on kõik suure narratiivi küsimused. Vastuseid otsime ja leiame, kui pidevalt peame silmas ja analüüsime maailma muutumist, pikemat perspektiivi kui homne päev ja samal ajal just neid suure narratiivi püsiväärtustel põhinevaid küsimusi.
Poliitikas on vahel (praegu näiteks) väiksed ja suured asjad lubamatult segamini. See segadus aga takistab tegelikku sisulist uuendust ja arengut. Praegune peaminister rääkis 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimiste eel Haabersti ristmiku väljaehitamisest, koalitsioonileping lubab nüüd selles vallas analüüsida jalgratturite, mopeedide ja elektriautode ühistranspordirajale lubamise otstarbekust.
26. märtsi Foorumi saates puudutas Urmas Kruuse elukeskkonna ja transpordi mõju tervisele. On tervitatav, et minister sellise mõju sõnastamise alge juurde peaaegu et jõudiski, kahjuks jäi see vaid ähmaseks repliigiks. See, et elukeskkonna kujundamisel on sotsiaalne ja majanduslik mõõde, saab mõista, kui sõnastada teema õige suure narratiivi küsimusena – elukeskkond on üks Eesti suurematest täna välja arendamata potentsiaalidest. Nüüd peab järgnema ka poliitiku pädevuse ja spetsialistide rakendamine – vastamaks, mil moel seda keskkonda kujundada selliselt, et sotsiaalne ja majanduslik mõju oleks positiivne. Ilma õige küsimuseta ei tekigi sellist võimalust, sest tegemist on suure, ministeeriumideülese teemaga.
Indrek Tarand kirjutas Lennart Meri 85. sünniaastapäeva puhul: «On ju Lennart Meri selle sama küsimuse sõnastanud nii, et «Eesti poliitika põhiküsimus on truudus Eestile ja alati vastuse leidmine küsimusele: kust me tuleme, kuhu läheme.»»[4] Eesti peab olema, pidevalt taasmõtestama, uuendama ja seeläbi jääma Eestiks. See ongi suur narratiiv ehk Eesti idee.
