Yoko kui rahvasaadiku blogi/vlogi, ehk riigikogu liige kirjutab ja jagab videoformaadis valijatele mõtteid sellest, mis toimub Toompea saalides, Tallinnas, Eestimaa eri paigus ja tema mõtetes ning annab aru, kas ikka jagub aega ja tahtmist jõuda vahepeal ka Sisemise Rahu Väljakule.
Olete palutud sellel ja edasistel korralistel ja erakorralistel sündmustel osalemiseks liituma uudiskirjaga:
Olen vist juba eelmistes blogipostitustes maininud, et olen igati rahul oma valikuga pürgida rahvasaadikuks. Täna – peale poolt aastat, tundub, et hakkan enamvähem aru saama mehhanismidest, mis selles maailmas toimivad. Palju on sellist, mis ajab oksele. Populism, lollus, tsirkusereeglid, lapsikus, tähelepanu sellele, mis tähelepanu ei vääri jne… Kui järele mõelda, millise ameti juures neid asju pole? Olulisem on see, mis motiveerib ja kutsub, veenab, et tehtav on tööd väärt ja pahupoolelgi kõiges oma loogiline koht. Esimest korda tunnen rahvasaadiku ametis, et väljakutseid on rohkem kui jõuab vastu võtta, ehk siis tuleb teha valikuid ja toimida strateegiliselt, valida taktika, mis viib kõige tõenäolisemalt soovitud sihini. Huupi tulistada ja kõike teha ei jõua. Esialgu olen siiski endale võtnud ülesandeks paraja portsu teemasid, mis ühiskonnas seni liiga vähe tähelepanu saanud.
Kunagi sõnastasin oma eesmärki nii – soovin oma tegevusega luua võimalusi selleks, et Eesti elukeskkonnas oleks vähem reostust – nii vaimses elukeskkonnas, kui meie elupaigaks olevas füüsilises elukeskkonnas. Inimväärsus koolis, hariduses, tööelus – kiusamisvaba haridustee, võrdne kohtlemine, avatud ja tugev kodanikuühiskond. Füüsilises, ehk kujundatud keskkonnas kvaliteetne: meelelisi kogemusi, tervislikku elu soosiv avalik ruum, jätkusuutlikud valikud ja materjalikasutus ehituses. Lähedane, ligipääsetav loodus. Nende teemad on viimasel kuul olnud teravalt pildil ka ühiskonnas ja minu parlamenditöö argipäevas.
Ehitatud keskkonna osas on mul võimalus edaspidi kaasa rääkida Riigi Kinnisvara AS nõukogu liikmena. Mul on hea meel tõdeda, et riigihalduse minister Arto Aas näeb samuti minu rolli arhitektina nõukogus kui avaliku ruumi kvaliteedi eest seisjana. Andke mulle pisut aega end sealse praeguse reaalsusega piisavalt kurssi viia, et siis julgelt ka asuda oma mõtteid väljendama ja asutuse tegevuse arengusse oma panus anda.
Septembris kohtusime kodanikuühiskonna toetusrühmaga Vabaühenduste liiduga EMSL, et märkida ühiselt teemad, kus saame teha koostööd kodanikuühiskonna tugevdamiseks. Rääkisime vabaühenduste rahastamisest riigieelarvest, heategevuse ja kodanikuühiskonnas osalemise soodustamisest, avaliku sektori ja vabaühenduste koostööst avalike teenuste pakkumises ning vajadusest avatuma valitsemise järele.
Eile kohtusime Võrdse kohtlemise toetusrühmaga Võrdse kohtlemise võrgustikuga. Võrgustik ühendab omakorda erinevaid huvikaitse (katuse)organisatsioone, huvigruppideks nt noored, naised, lgbt, puuetega inimesed, patisendid, rahvusvähemused jt. Tõdesime võrdse kohtlemise olemusest ja vajadusest aru saamise üsna madalat ent siiski tõusvat teadlikkust. Arutasime, mida me koos ja igaüks eraldi konkreetselt teha saame, et seda teadlikkust kasvatada.
Need esmased kohtumised on olulised, et saaksime omavahel tuttavaks ja selgeks, millised teemad on mureks ja käsil. Parteideülesed toetusrühmad on võimalus hoida pidevat avatud suhtlemist toetusrühmade ja organisatsioonide vahel, saadikute jaoks aga erinevate elualade igapäevaeluga kursis olemiseks. Märkimisväärne on, et mõlemasse – nii kodanikuühiskonna kui võrdse kohtlemise toetusrühma kuulub kõigi fraktsioonide saadikuid välja arvatud EKRE.
Vahel kesk kõige tõsisemaid, asiseid ja pikka istumist ja keskendumist nõudvaid tööpäevi tuleb selles lõputute koridoride majas ette kummalisi paralleelreaalsuse filmilisi hetki. Üks oli selline:
Riigikogu suures auväärses saalis oli riiklikult tähtsa küsimusena arutluse all immigratsioonipoliitika. Sõjapõgenike vastu võtmise vajalikkuse taustast ja Eesti valmidusest panustada rääkisid Euroopa Liidu asjade komisjoni juht Kalle Palling, siseminister Hanno Pevkur ja sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna. Kodanikuühiskonna rolli selliste ühiskonda ulatuslikult mõjutavate küsimuste puhul on võimatu alahinnata. Oma igapäevasest tööst sõjapõgenike Eestis kohaneda abistamisel rääkis MTÜ Eesti Pagulasabi juht Eero Janson. Tunnustasin mõttes Kalle Pallingut, et ta teema sellisel põhjalikumal kujul suurde saali tõi. Kuulasin küsimusi, vastuseid. Kui palju oli neis siirast huvi ja kui palju retoorilist odavalt hangitava populaarsuse taotlust. Eks igaüks käitub, arvab ja tegutseb ikka oma sisemise mõõdupuu järgi. Hetkeks kangastus pilt ja tegelikult olematu aga minu jaoks nii selgelt kõlav heli: Ott Lepland seisab üleval pressirõdul meie seljataga ja laulab oma eikedagi külmaksjätva häälega lugu “Kuula”.
Pärast lugesin Õhtulehest mida osad kolleegid samal ajal teineteisele sms’isid. Loodan, et minu närv kunagi nii külmaks ja küüniliseks ei muutu.
Teile aruande kirjutamine venis, sest tahtsin alustada sellest, et olen kogunud Kooseluseaduse rakendusaktide eelnõule 51 algataja allkirjad. Ma ei teadnud siis veel kui palju huvitavaid põhjendusi on võimalik välja mõelda, et mitte olla algataja, hääletamine olevat teine asi. Siiski – esmaspäeval me eelnõu algatame. Kuulete sellest järgmistel kuudel pikemalt. Loodan, et siis viimast korda.
