Pärisime minister Kadri Simsonilt aru, kas või millal hakkab Eesti võtma tõsiselt jalgrattakasutuse edendamist ja tegema seda süsteemselt ja riigi tasandilt. Kahjuks olid vastused nagu kartsin üksikute EL struktuurifondide projektide loetelu ja sisuliselt ka tõdemus, et riiklikku jalgrattakasutuse edendamise plaani pole, on transpordi arengukava.
Küll aga sai ministri jutust kätte olulisi fakte – Statistikaameti andmetel ajab oma igapäevaseid asju Eestis 19% inimestest jala või jalgrattal. See kummutab senised eelarvamuslikud hüüatused meedias justkui oleks jalakäimine või rattasõit miski väljavalitute privileeg. Fakt on see, et need tublid inimesed, väiksed ja suured, kes täna sageli trotsides selleks sobimatut keskkonda, säästavad tervist ja meie kõigi raha.
Siin teile minu sissejuhatavad küsimused ja kokkuvõttev sõnavõtt reaktsioonina ministri vastustele. Huvitav oleks teada selle 19% valguses, et kui suur osakaal on infrastruktuuri investeeringutes neil, mis suunatud just kõnni- ja rattaruumi arendamiseks?
Minu tänane sissejuhatus ja küsimused kõlasid nii:
Lugesime eelmisel nädalal taas uudiseid Eesti laste liikumisaktiivsusest, hinnang sel aastal napilt rahuldav ja seda seetõttu, et arvesse läksid ka kõige nooremad, kellel huviringid korvavad vähese argiliikumise. Teismelistel, kellel huviringe vähemaks jääb, langeb aktiivsus mitterahuldavaks. Lapsevanematest on üle poole ülekaalulised. Eeskujud algavad ju siit.
Jalgrattasõit on üks parimaid viise igapäevase, argiliikumise kaudu saada piisav tervislik füüsiline koormus, pool tundi tööle, või kooli ja teist samapalju tagasi tagab piisava liikumise. Seetõttu on ka mujal maailmas nii põhjalikult asutud tegelema jalgrattakasutuse edendamisega.
Süsteemne edendamine tähendab, et on seatud riiklik eesmärk, plaan, kuidas sinna jõuda, rakenduskava ja eelarve. Seda plaani peab avalikkus saama kuskilt lugeda ja jälgida, mida on tehtud. Süsteemne edendamine tähendab riigi juhtimisel kõigi kasutuse aspektidega tegelemist: tervise, sotsiaalse ja kultuurilise poolega; see tähendab regionaalpoliitikat, keskkonna loomist, nii infrastruktuuri kui teadlikkuse arendamist.
Rohujuure tasandil on Eestis tubli rattakasutuse edendamise liikumine, õigemini on neid palju. Aga üksi võivad tulemused jääda juhuslikud ja nii on üle Eesti väga erinev, tihti juhuslikult kujunev olukord.
Hiljuti jõudis Riigikokku rahvaalgatuse korras eelnõu, mis suurendaks ratturite turvalisust teedel ja manteedel. Lisaks kohaliku tasandi näiteid: Tallinnas on olemas superhea jalgrattastrateegia, mis koostati valimiste eel, aga rakendust ei ole seni näha. Viljandi kaasavas eelarves on hetkel üks finaalideedest, mida kohalikud saavad toetada just rattaparklate loomine.
Lõpetuseks kommentaar neilt, kes juba aastaid korraldavad üle Eesti öiseid rahvakogunemisi – kogunetakse selleks, et koos jalgratastega sõita, nimelt Tour d ÖÖ meeskond, kes peale aastatepikkust kogemust tõdeb, et osalejaid on üritustel murdu, kõigis Eestimaa paikades saab kuidagimoodi sõita, aga kuskil pole hea.
Kui lausa pealinnaski ei saada strateegilise muutuse juhtimisega hakkama, kas tõesti ootame riigi poolt, et omavalitsused üksi looks tingimused tervislikumateks valikuteks?
Millal hakkab riik tegelema jalgrattakasutuse edendamisega riiklikul tasandil?
Kas selleks on olemas plaan ja rakenduskava, millised aspektid ülalmainitutest on kaetud?
Ja lõpetuseks, kuna oleme ju ka järgmise aasta eelarve läbirääkimistes – kui suur on jalgrattakasutuse edendamise riikliku tasandi eelarve?
Aitäh!
Vastuseid ja lisaküsimusi näete siin, vaadake, kuidas tundub. Mina olen veendunud, et selle teemaga peame jätkama, kasvõi selleks, et saaksime kõik targemaks ja arutelu sisukamaks nii saalis kui avalikus meedias. Eesti inimeste tervis ja meie elukeskkond väärib professionaalsemaid otsuseid ja arendamist.
PS. Täna ilmus samal teemal ka väga hea sõnavõtt Pärtel-Peeter Pere suust. Sealt pärineb ka see tsitaat, mis minu meelest juba piisav põhjuks, miks seda teemat tõsiselt võtta.
“Viimati vahendas Soome Taloussanomat, et igapäevane rattaga tööle-kooli-koju liiklemine vähendab vähki haigestumise riski poole võrra.”
Liitu uudiskirjaga:
