Yoko kui rahvasaadiku blogi/vlogi, ehk riigikogu liige kirjutab ja jagab videoformaadis valijatele mõtteid sellest, mis toimub Toompea saalides, Tallinnas, Eestimaa eri paigus ja tema mõtetes ning annab aru, kas ikka jagub aega ja tahtmist jõuda vahepeal ka Sisemise Rahu Väljakule.
Olete palutud edasistel korralistel ja erakorralistel sündmustel osalemiseks liituma uudiskirjaga:
Ilmus EPLis 03.04.2018
Hüsteerilises võtmes püstitatud iibe-eesmärgid võivad anda vastupidise tulemuse
Üha hoogustuvas rahvastikuteemalises arutelus on palju ebatäpsust, näiteks kasutatakse sageli segamini termineid rahvas, rahvus ja rahvastik. Üha valjemini räägitakse rahvastikukriisist ja kahanemisspiraalist, ehkki Eesti elanike arv on tõusuteel – Eestist on saanud väljaränderiigi asemel sisseränderiik.
Aga kuidas edasi? Kas võtame suuna olla säiliva või isegi suureneva rahvastikuga riik, mis tähendab ka läbimõeldud sisserändepoliitikat? Alternatiiv on strateegia, mille alusel suudame säilitada või isegi parandada elukvaliteeti kahaneva rahvastiku tingimustes ja mis tähendab olulisi muutusi nagu õhem riik, suurem tootlikkus, leviv linnastumine jne.
Veel laiemalt võiks küsida: kas peame või saamegi arutelu tulemusel valida ühe või teise tee? Siin toimib palju meist sõltumatuid tegureid. Põhiseaduse järgi oleme kohustatud tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise. See eeldab mõlema stsenaariumi pidevat mõtestamist ja tööd lahendustega.
Näiteks
- Kas saame oodata sama head haridust ja pensioni 2040. aastal ka kahaneva rahvastiku tingimustes?
- Kuidas suudame tagada eesti kultuuri säilimise ja arengu suureneva sisserände tingimustes?
Väikse rahvana oleme tugeva rahvustundega ja nii väiksuse kui ka tugeva rahvustunde tõttu kardame, et rahvana kaome. Seetõttu kipume nägema iibe suurenemises eesmärki omaette. Kindlasti on sündimuse suurenemisel rahvastiku kasvule pikas perspektiivis mõju, aga kas iibe kasv eesmärgina viib sihile?
Uhked rootslased
Teadlased toovad rootslaste erandliku kõrge sündimuskordaja põhjenduseks peresõbralikkuse kõrval rootslaste tunnet, et Rootsil läheb hästi. Peale riigi abi ja teenuste mõjutavad sündimust hoiakud. Võib-olla tekitab jutt rahvastikukriisist kui viimsepäevast hoopis vastupidist tendentsi?
Eesti on unikaalne eelkõige eestlaste jaoks. Üldistades on Eestis hea lapsi kasvatada: turvaline keskkond, head teenused ja toetused lastega peredele, looduslähedane ja vabadusi pakkuv elu. Siiski on kohaliku elu korralduses ja lasterikastesse peredesse suhtumises veel asju, mida saame parandada.
Kui võtame iibekasvu asemel sihiks muuta Eesti tõeliselt peresõbralikuks, on see kindlasti ka mujal elavatele eestlastele tugev argument siia tagasi tulla. Peame riigina olema selleks valmis ning tahtma ja oskama neid aidata.
Eesti peresõbralikkus sõltub näiteks lasteaiakohtadest, koolide meeleolust, perearstindusest, toest (nii majanduslikust kui ka moraalsest) lapsevanematele, teadlikest ja paindlikest töö ja pereelu ühildamise võimalustest jne. Arvan, et eesmärki peresõbralikust Eestist ei vaidlusta ükski erakond ega maailmavaade. Samuti teenib see põhiseaduses seatud eesmärki nii suureneva kui ka kahaneva Eesti strateegia puhul.
Üks heaolu olulisi komponente on töö ja palk. Tööandjate sõnul on Eesti arengu suurim pudelikael tööjõupuudus. Automatiseeritud tööjõul, inimeste paremal rakendamisel ja diasporaa Eestisse naasmisel on mõju, aga üsna väike või ajutine.
Suurim roll sisserändel
Lühikeses ja pikas perspektiivis on suurim mõju sisserändel. Nii kestva kui ka kahaneva rahvastiku puhul tuleb läbi mõelda ja kujundada mõistlik juhitud rändepoliitika, kus on faktipõhiselt käsitletud õpirännet, spetsialistide ja lihttööliste rännet.
Suurim osa Eestisse rändajaid tuleb endise Nõukogude Liidu aladelt. Tulijad räägivad sageli emakeelena või teise keelena vene keelt ja liiguvad siin Eesti venekeelsesse kogukonda, koondudes sageli ka elukohapõhiselt segregeeritud paikadesse. Meie ülesanne on Eesti kogukondi lõimida, mitte segregatsiooni juurde luua. Ehkki praegune valitsus ei soovi seda arutadagi, on minu hinnangul üks järgmisi suuri eesmärke luua ühtne Eesti haridussüsteem.
Arvan, et me kõik, kes peame end eestlasteks ja kellele Eesti edu korda läheb, peame astuma samme, et liikuda juba nüüd parema Eesti poole, et paraneks perede heaolu, nii laste kui ka eakate tervis ja ettevõtjate tootlikkus ning väheneks segregatsioon jne. Loomulikult peab Eesti rahva parem käekäik olema eelduslikult läbi kaalutud igas otsuses, mille riigikogu langetab.
