Yoko kui rahvasaadiku blogi/vlogi, ehk riigikogu liige kirjutab ja jagab videoformaadis valijatele mõtteid sellest, mis toimub Toompea saalides, Tallinnas, Eestimaa eri paigus ja tema mõtetes ning annab aru, kas ikka jagub aega ja tahtmist jõuda vahepeal ka Sisemise Rahu Väljakule.
Olete palutud edasistel korralistel ja erakorralistel sündmustel osalemiseks liituma uudiskirjaga:
November oli päris tormiline, tõsine muutuste sügis. Sadas lund, siis puhus hoopis soojemat tuult ja seejärel sadas jälle lund. Sekka nägime vihma ja päikestki.
Nüüd on Eestil uus valitsus. Minul endiste kõrval 7 säravat uut kolleegi, eksministrit, kellega igal argihommikul alustada arutelusid, mis viiks kõige paremate lahendusteni Eesti ja tema veel parema tuleviku jaoks. Ja arutada neile meeldib. Mulle ka. Igas halvas on ka head. Aa ja veel muutustest, olen tagasi Kultuurikomisjonis ja minu kabinet kannab nüüd numbrit L171. Tere tulemast! 🙂
Kogu see endise koalitsiooni kukutamise ja uue tulemise protsess on õppetund. Enne kui luban endale siiski pisut muretsemist uue koalitsiooni poliitikate teemal, (põhjalikuma muretsemise, kriitika ja konstruktiivsed oma konstruktiivsed alternatiivid ja visioonid jätan temaatiliste tekstide ja riigikogu saali jaoks) toimunust pisut isiklikumast vaatenurgast. Purunemised on alati võimalus end ja nähtusi uuel moel üles ehitada. Kogemuse võrra rikkamana ehk ka realistlikuma pilguga ja tahaks loota, et rahulikumana liigun ma vastu oma neljandale poliitiku-aastale ja 320 päeva pärast ka neljandatele valimistele. Olen end ikka pidanud sallivaks, tolerantseks inimeseks. Lausa tolerastiks on mind minu vaadete pärast nimetatud. Samuti olen kasvanud teadmises, et positsioonid pole olulised, pigem isiksus, sest positsioonid tulevad ja lähevad. (Nägin oma isa pealt üsna lähedalt, kuidas staarist sai tänavamuusik ja vastupidi.) Aga inimlikkus ja headus jäävad. Senine töö erakonnas ja riigikogus on olnud tõsine tolerantsi õppetund ja ma tahan loota, et olen õppinud. Võib-olla on see vastutuse pärast, mis selle tööga kaasneb, usalduse pärast, mis on antud ja vastu võetud – igatahes ei lõppe tööpäev majast lahkudes, emotsioonid on sageli teravad. Eesmärgid sarnased ja samas igaühel ikkagi paralleelselt ka isiklikud. Minu isiklikum eesmärk on jätkuvalt saada üha enam iseendaks, õppida end kehtestama lõhkumata. Organisatsiooniliste teemade poolest on olnud põhjust mõelda ja ka edaspidi edasi mõelda, milline on hea juht, kas juhtimist saab õppida, kuivõrd juht sõltub ajast, ühiskonnast, ootustest temale? Lõpuks – kas, millal ja kuidas juhtida? Küsimusi enam kui vastuseid. Aga eks need olegi sellised igikestvad meta-teemad. 🙂 Nüüd tagasi sisulisema juurde.
Mis saab olema uue valitsuse lahendus, et teha Eestit suuremaks, tihedamaks? Miskit on Ratas rääkinud väljarändest, iibest, Isamaa 2.0, Ossinovski avatusest… Samas on koalitsioonilepe ses osas tegelikult üsna vaikne. Kuidas me Eesti siis kasvama hakkaks? Ettevõtjana, linnakultuuri armastajana igatsen ma linnadesse suuremat tihedust, rohkem inimesi, elavust, erinevusi. Kohati tunnen lausa vajadust olla inimtihedal tänaval, jälgida kuidas kõik toimetavad ja tõttavad. Selles on midagi turvalist. Tallinna kontekstis tähendab see enamasti, et lähen jalutan Telliskivisse. Ehkki võib viriseda, et meil ju nüüd külm ja talv jne, ikka ei taha enam juurde kaubanduskeskusi. Isegi mitte selliseid nagu Põhja-Tallinnas hiljuti avatud hipster-kaubanduskeskus Arsenal. Muidugi on sellel pisut omanäolisem kest, ent sisu jääb samaks, vähendab elava tänavaruumi tekkimise võimalust, sest soosib autostumist. Vähendab kohalike väikepoodide, kohvikute, äride kliendibaasi. Vähendab kohaliku elu tänaval, sest paikneb piirkonnas, mille asustustihedus isegi Helsingi omast 10 korda väiksem ja Helsingi pole ka teab, mis metropol. Tean kohvikupidajana, et Tallinna suuruses linnas loeb iga jalapaar, kelle teele Su ettevõtmine jääb.
Kuidas KE, SDE ja IRL lahendavad avatuse/suletuse küsimuse – topeltkodakondsuse, tööjõu liikumise ehk välismaalaste seaduse kaudu, perepoliitika, maksupoliitika, elukeskkonna kaudu? Kõik need asjad määravad kui kiiresti ja kuhu suunas liigume. Tulumaksuvaba miinimumi tõstmise (ehkki keskklassi sissetulekute arvelt) ei tee kellelegi väga kahju ja raha liigub majandusse tagasi, ent siiski saab see olla ajutine minimaalne leevendus madalapalgalistele. Edasi viib meid siiski nutikus, ettevõtlikus, algatusvõime ja kasvav turg ja tootlikkus. Tipud loovad töökohti ja aitavad vedada üles ka madalamaid palku. Kaja Kallas kirjutas hiljuti töö muutunud olemusest. Olen temaga tuleviku osas nõus ja on väga positiivne, et nende muutuste üle üha tihemini arutatakse. Siiski on ameteid, mida ei asenda ei it ega robootika. Konkurents tööjõu pärast on hetkel Eestis suurimaks majanduse piduriks. Arhitektina rõhutaksin elukeskkonna rolli võitluses talentide, tarbijate ja heaolu pärast. Arvan siiralt, et Eestile saavad majandusliku edu tuua hea haridus, head ühendused ümbritsevaga, päriselt toimiv ühendus Soomega, Lätiga, Euroopaga (väga loodan, et uus koalitsioon vaatmata kahtlastele signaalidele Rail Balticust ei loobu) ja pikas perspektiivis ka sisseränne, olgu meie uuteks kaasmaalasteks India IT-targad ja insenerid, Ukraina arstid või hooldajad, Vietnami kokad või süüria sõjapõgenikud, kes saanud võimaluse Eestis uut elu alustada. Elukeskkonna kvaliteedi tõstmine on eelkõige kohaliku tasandi vääramatu ja hädavajalik panus.
Oleme Reformierakonnas igatahes täiel rinnal võtnud vastu väljakutse saada tugevaks opositsiooniliidriks. Esimene muutuse shokk on möödunud, toimuvad programmilised arutelud. Siinkirjutajal on hiljuti erakonna auesimehe ja asutajaliikme Siim Kallasega pikemalt vestelnud just ülal mainitud keerulistel teemadel. Nii piirkonnaorganisatsioonides, fraktsioonis, juhatuses kui hiljutisel volikogul on võetud suund parema Eesti programmi sõnastamisele. Jätkub töö kohalikul tasandil, igal nädalal kohtume erakonna ja peatselt ka laiema ringi inimestega, et visioneerida vägevamat Tallinna. Ühel hiljutisel linnaplaneerimise teemalisel Tallinn2017 programmikoosolekul osales üks noor erakonnaliige, asjalik noormees, kes kuulas ja panustas sisukasse dialoogi ja lõpuks kui vestlus vabamaks muutus, pahvatas siiralt mulle kui koosolekujuhile – “Aga kes Sa siis üldse ikkagi oled, et Sul kogu see teadmine on, kust Sa seda infot saad ja kas Sa tõesti arvad, et saame neid asju ellu viia?” Jah. Ja õnneks leidub nii tema kui paljude teiste näol teisigi, kes nii arvavad. Ja kui me omavahel räägitud, argumenteeritud ja kokku lepitud saame ja ikka piisavalt indu ja vastupidamist on, küllap siis asjad liiguvad ka. Mina näiteks tõden rõõmuga, et üha enam viimase aja arvamusavaldusi nii poliitikute kui valijate suust räägivad homse Tallinna kvaliteetsemast elukeskkonnast, jalgrattateedest, jalakäijatest, elavast ja inimmõõtmelisest linnaruumist. Kunagi mäletan, et tundsin end seda juttu rääkides ja kasvõi Põhja-Tallinna sellisest arengustki unistades üsna ufona. 🙂
Kui ma riigikogu valimiskampaania eel endale Facebooki kaudu vabatahtlike abilisi otsisin, tutvusin hulga vahvate inimestega. Kõige lähedasemaks abiliseks tuli mulle Eneli, kellega nii maailmavaatelt kui muidu kohe hästi klappisime. Nüüd saame vastse erakonnaliikmega ka ametlikult koos valimisprogrammi koostada ja loodan, et Eneli üks hetk, kui ta selleks valmis on ka valimistel kandideerima tuleb. Tal on öelda nii mõndagi. Olen osalenud kandidaadina kolmedel valimistel ja tean, et kandidaadid üksi ei tee midagi. Poliitika on tõsine tiimitöö, nii mõttetöö, kampaania kui elluviimise ajal. Eriti hea on, kui tiimis on ka inimesi, kellega saab mitu puuda soola süüa 🙂 ja niisama maast ja ilmast pajatada, kes vajalikul hetkel innustavad ja oma headusega inspireerivad.
Eneli lahkel loan lisan siia lõppu tema mõtted, sellest, miks ta otsustas Refromierakonda astuda.
Mina ning paljud minuealised on ikka veel harjunud, et poliitikat teevad ainult hallipäised mehed, ülikoolide korporatsioonidest välja kasvanud pintsaklipslased. Oleme harjunud mõtlema, et poliitika on räpane ja kõik poliitikud on vaid omakasu peal väljas. Mu eakaaslased on targad ja arukad inimesed, spetsialistid väga erinevatel erialadel, nad ajavad oma asja ja vahel sekkuvad ühiskonnas toimuvasse mõne kogukonna-ühenduse kaudu, aga poliitikaga käsi määrida julgevad vähesed. Kahjuks on suur hulk inimesi pidanud paremaks hoopis kusagil mujal elamist.
Aga see on hakanud muutuma. Tasapisi. Olen enda ümber hakanud märkama üha rohkem noori maailmamuutjaid: igaühel oma agenda, mille nimel tegutseda ja omad meetodid, kuidas tegutseda. Ja lõpuks ometi on minu põlvkond hakanud üha kaalukamalt sõna sekka ütlema ka poliitikas.
Olen viimased 10 aastat oodanud, et kohalikul poliitmaastikul hakkaksid puhuma värsked tuuled, et noored haaraks ohjad, et tekiks mõni uus fantastiline supercool ja täiuslik erakond. Seda pole juhtunud. Tänaseks olen mõistnud, et muudatusi soovides tuleb ise tegutseda. Be the change you want to see in the world! Sest samal ajal, kui mina passiivselt muudatusi ootan, tehakse tüüri juures asju, mis mulle ei meeldi. Poliitika olemust on võimalik muuta vaid seestpoolt, ise sekkudes, mitte kaugelt kirudes.
Miks just Reformierakond? Oma superlaheda erakonna loomine oleks liialt suur ring, aga äkki on olemas lühem tee? Äkki on võimalik mõne olemasoleva erakonna kaudu muudatusi ellu viia? Minu liberaalne maailmavaade haakub kõige paremini Reformierakonna platvormiga. Muidugi on valdkondi, milles minu seisukohad põrkuvad Reformierakonna senise hoiakuga, näiteks loodushoid (metsamajandamine). Aga erakonda kuulumine ei tähenda automaatselt nõusolekut kõigi platvormi punktidega. Absoluutselt kõikides küsimustes ühel nõul olev seltskond inimesi on kultus mitte poliitiline erakond. Ma ei karda astuda seltskonda, kus ma mõnes küsimuses vastandun, pigem on see hariv ja kasulik mõlemale poolele. Mulle tundub, et Reformierakonnas on just praegu muudatusteks kõige rohkem ruumi ja võimalusi. Võib-olla ei õnnestu mul maailma päästa, aga kaotada ei ole mul küll midagi.
Olen sel kuul ka palju head lugenud, vaadanud, kuulanud, siin mõni erdaim, ehk pakub huvi
Seriaalid The Crown (sobib nõrganärvilistele ;)) ja Black Mirror (ettevaatust, ei sobi nõrganärvilistele:))
Muusika: The Weeknd Starboy (terve album mmmmm I feel it coming…)
Film: Arrival
Lugemist:
Kolleeg Eerik-Niilese analüüs paradigmadest ja nende muutumistest
Intervjuu Esquire juubelinumbris Tony Blairiga, mida teeb ekspeaminister täna
