Yoko Alender
Delfi 27.12.2013
Hiljuti otsustati Tallinnas laiendada südalinna tasulise parkimise ala ning muuta parkimine ööpäevaringselt tasuliseks. Paraku ei arutatud otsust spetsialistidega läbi ja ka avalikkus sai asjast teada alles hiljem.
See, et parkimist südalinnas keerulisemaks muudetakse ei ole suunana tingimata halb. Pikas perspektiivis on südalinnas vähenev autode hulk linnakeskkonna ja ettevõtluse arengu mõttes positiivne. Ent sellele peaks eelnema linna elanikele teiste transpordiliikide, jalgsikäimise ja jalgrattaga sõitmise võimaldamine.
Tänane tasuta ent amortiseeruv, ebaefektiivne ja ebaturvaline ühistransport ei ole lahendus ja teenib hoopis muud (loe: poliitilist) eesmärki. Parkimistasu tõstmine tähendab aga seda, et Keskerakond ammutab elanike rahakotist lisaraha palgatõusuks ja propagandaks. Südalinna ala ise on ju nii väike, et siin on ühistranspordi efektiivsusest veelgi olulisem linnaruumi sidusus ja linnaline liikuvus.
Linnaline liikuvus
Linnaline liikuvus kirjeldab seda, kuidas on linnas liikuda jala, jalgrattaga, ühistranspordiga, autoga ja kui head on seosed erinevate transpordiliikide vahel. Või veel lihtsamalt – kas see aeg, mille veedan linnas punktist A punkti B jõudmiseks on ebameeldiv või hoopis meeli rikastav, tervislik ja huvitav osa mu argipäevast?
Ühistransport on Tallinnas küll tasuta, aga aegunud marsruutide ja veeremiga ning lisaks ei tunne reisijad end seal turvaliselt. Arutu populismi asemel tuleb arendada erinevaid transpordiliike paralleelselt. Olen veendunud, et kui loome võimaluse liikuda Tallinnas mugavalt jala ning jalgrattaga, eelistab seda praktilisemat, odavamat, tervislikumat ja lihtsamat lahendust suur osa neist, kes täna tunnevad vajadust auto järele.
Paraku ei saa me kunagi teha autoteid piisavalt laiaks, et liiklus oleks pidevalt nii sujuv, kui osa praegusest kasutajaskonnast soovib. 90 protsenti ajast seisavad autod pargituna tänaval või hoovis, mis võiks ju samuti olla positiivset arengutsüklit loov ühisruum. Linna kohus on võimaldada inimestel endil valida.
Eesmärk
Oluline on panna paika eesmärk, sest siis saab saavutatut ka mõõta. Millist osakaalu soovime 5, 10 või 20 aasta pärast näha erinevate transpordivahendite kasutamises?
Taanlased on välja arvutanud, et 10 jalgrattaga sõidetud kilomeetrit toob linnale tulu 1.6 eurot, samal ajal kui iga autoga sõidetud kümme kilomeetrit maksab linnale 1.5 eurot. Kui 30 protsenti tallinlastest teeks oma igapäevased linnasisesed käigud jalgrattaga, tähendaks see meie kliimas realistliku 8-kuulise rattahooaja puhul linnale tulu 46 miljonit eurot.
Tõsi, Eesti praeguse hinnataseme juures oleks mõistlik Taani numbritest kolmandik maha võtta, aga ka sellisel juhul on tulu linnale 32 miljonit eurot ehk umbes 6 protsenti linna aastaeelarvest. Seega on inimesest lähtuv linnaruumi pädev kujundamine meie kohus ja hüveks nii elanikele kui ka majandusele.
Et muuta inimeste harjumusi ja saavutada olukord, kus ressursimahukas autoliiklus ei oleks enam pealinlaste eelistatuim liikumisvahend, ei piisa tasuta ühistranspordist. Pigem on näha ohusignaale, et investeeringute puudumise tõttu kannatab ühistranspordi kvaliteet ning veerem ja kontaktvõrk amortiseeruvad. Lisaks kuuleme meediast, kuidas ühistransport on reisijale lausa ohtlik! Ka jalakäijate olukord pole palju parem – probleem on näiteks laiade sõiduteedega, mille keskel pole ohutussaart.
Ettekujutuse linnavalitsuse tegelikest prioriteetidest saab aga järgmise aasta eelarvest. Nimelt ei leidnud linn oma 500 miljonilises eelarves 100 000 eurot, et lasta spetsialistidel koostada liikuvuskava. See tähendab, et ka edaspidi puudub Tallinnas teadmispõhine alus, millele toetudes saaks parandada ühistranspordikorraldust ja muuta linnakeskkonda tervislikumaks ja inimlikumaks.
Kavatseme IRLi fraktsiooniga linnaliikuvuse teema analüüsimist ja arendamist jätkata ning üritame leida ka vahendid liikuvuskava koostamiseks. Kui olukord on ükskord kaardistatud, probleemkohad välja toodud ja eksisteerib plaan, kuidas asja parandada, siis äkki – sõltumata sellest, kes parasjagu võimul on – leiab linnavõim ka vähem ettekäändeid, et lahendusi mitte ellu viia.
