Yoko kui rahvasaadiku blogi/vlogi, ehk riigikogu liige kirjutab ja jagab videoformaadis valijatele mõtteid sellest, mis toimub Toompea saalides, Tallinnas, Eestimaa eri paigus ja tema mõtetes ning annab aru, kas ikka jagub aega ja tahtmist jõuda vahepeal ka Sisemise Rahu Väljakule.
Olete palutud edasistel korralistel ja erakorralistel sündmustel osalemiseks liituma uudiskirjaga:
Eelmine kord lõpetasime jaanieelse erakorralise istungiga. Usaldasime peaministrit. Suundusime igaüks oma istungitevahelist aega sisustama. Minagi. Kõigepealt suurtele lastele ja tädile Londonit tutvustama. Töö on erakordne ja rahuldustpakkuv elu element. Tööle pühendame suure osa oma ajast. Riigikoguliikmeks olemine justkui ei ole kellaajaline töö ning sellega ei kaasne ka kõige väljalülitamist võimaldavat puhkust. Saadik on valitud, volitatud täitma iga kell oma kohustust, vastutust ja võimalust. Nii tuleb ise leida aeg andmiseks ja kogumiseks. Aeg taastumiseks ja enesesse süüvimiseks. Viimane kuu on olnud aeg pigem pere, kodu, laste, enda jaoks.
Pere jaoks tuleb aega leida pidevalt, jao kaupa igaühele, koos ja ükshaaval, ka kõige tihedamal töö ajal. Samuti iga päev peaks ideaalis võtma kasvõi kõige väisemagi hetke, et olla korraks iseendaga. Muidu ei ole mitte midagi. (Need kaks tõde on kirjas ka hiljuti 80. juubelit tähistanud õpetaja Dalai Laama elureeglites.)
Kodu on pere ja iseenda füüsiline, materiaalne peegeldus. Kiirel tööajal ootame kodult, et ta oleks koguaeg olemas, iseenesestmõistetav turvasadam, kuhu võib maanduda iga hetk, väljaveninud dressides ja paha tujuga. Tolmurulle ei pea tähele panema. Oh igapäevast imet, kui vaid saab pikutada oma voodi energiaväravas. Nüüd, kui on olnud pisut enam aega, olen sellest osa pühendanud ka kodule, koristanud, põhjalikult, armastusega. Pannud seina nagid, mida ammu planeerisin, mõelnud lastega koos, kuidas on vaja nende tube ümber kujundada, et need vastaks nende kasvavatele, pidevalt muutuvatele vajadustele. Lastega kodus olemises on möllu, melu, pannkoogid, pidev segadus ja pidev korrastamine. Suvel juhtub mõneks päevaks, et kõik lapsed on saadetud maale, nautima kogukonnapõhist tervistavat kasvatust ja siis avaneb kodu hetkeks lapsevanematele uuest küljest. Lihtsalt niisama olla, pikutada, vaadata aknast välja. Hommikul, päeval, õhtul, ööhämaruses. Nautida vaikust, piiritajate sirinat, kajakate kisa, kaugeid laevasignaale… Nende hetkede vaikne ilu ilmneb nii suure pere kui suvise intensiivse uudisvoo taustal. Toimub ju tegelikult alati erakordselt palju ja muidugi tuleb sellele mõelda, sekkuda, aga mitte kaotades vaikust, rahu ja iseend… Raamatuid on öökapil rohkem kui tegelikult lugeda jõuab, väga häid filme ja seriaale õnneks ei ole nii palju.
Kodu on majas, maja on linnas. Tallinn on minu linn. Nii nagu kodu on elanike peegeldus on ka linn linnajuhtide ja elanike nägu. Tallinn on äge linn. Mitmepalgeline rahutu ja samas unine arhipelaago. Tallinnas, eriti miljööaladel ja Põhja-Tallinnas on palju mõnusat, hoolivat, iseloodud kogukonnatunnet, aktiivsust ja sekkumist, mis on loonud vabaduse, väärtustatud ja huvitava linnaruumi. Justkui vastukaaluks sellele on aga käivitunud linnajuhtide, transpordi- ja kommunaalameti kaudu vaimse ja füüsilise negatiivne ringmõju. Nii linnaliikuvuse kui linnadisaini osas on Tallinnas oskamatut ja lausa ohtliku reostust. “Kõigepealt kujundame linnu ning seejärel kujundab linn inimesi”, ütleb taani urbanist Jan Gehl, kellega hea lugejagi ehk on juba tuttav. Selgitan seda paari näite varal.
“Torupornopealinn”. piirates üha uusi tänavaid, kõnniteid ja väljakuid koledate liikumist takistavate torupiiretega, tundub, et Tallinna jalakäijatesse suhtutakse kui mõistuseta loomadesse, kes ei suuda muul moel liikuda teiste liiklejatega kokku põrkamata. Samamoodi arvavad torupiirete ihalejad ilmselt, et meie autojuhid ei suuda märgata ühtki teist ilma autota liiklejat, ehk, eid kahte lahutagu torupiire. Kipun arvama, et sellistele eeldustele linnaruumi kujundust allutades, taasloome seda nukrat olukorda. Arenenud linnaruumis eksisteerivad liiklejad tihedatel aladel jagatud tänavaruumis, teineteisega arvestades, soosides autoliikluse kõrval ka jalgrattaga, jalgsi, lapsevankri- ja teiste abivahenditega liikujaid. Nii saaks meist istuva Eesti asemel ehk ka pigem liigutav Eesti ja Tallinnas inimsõbralik elukeskkond, mis omakorda soosib heaolu ja ettevõtlust.Võib tunduda pisiasjana, aga sellistest pisiasjadest, samuti tänavavalgustusest, kõnniteede tasandite ühtlusest, ülekäiguradade loomulikust jätkuvusest sõltub inimese liikumismugavus, lõpuks ka otsus kas liigelda iga 500meetrine vahemaagi autoga, või käia jala, kas nautida ja hinnata oma linna, või vihastada… Mitte ainult Jalakäijate Ühing, vaid ka näiteks Postimehe ajakirjanik Argo Ideon on märganud seda “torusündroomi”.
Iga inimese poolt kujundatud keskkond evib potentsiaali olla ruumikunst. Kahjuks enamus ilmselt ei ole. Küsimus on nii tellija kui igas etapis teostaja teadvelolekus, pühendumus. Vahel tundub mulle isegi, et ei ole head ja halba arhitektuuri. On ehitamine (enamus) ja on ruumikunst. See puudutab hooneid, sisekujundust, maastikukujundust, avalikku ruumi – kõike, kus inimkäsi mingio taotluse materjali valab. Kunst selles kas on ja avaldub, või siis mitte. Vahe tekib tegijate meeleseisundist ja suhtumisest oma töösse. Ehk siis jällegi, vaimse ja füüsilise ruumi vastasmõju.
Veel näiteid linnaruumi füüsilistest elementidest, mis näitavad hoolimist, väärikust, lugupidamist: pingid, väikeelemendid nagu tänavasildid, viidad, liiklusmärgid, prügikastid. Vaadake Tallinna selle pilguga. Ja kui satute mõnda teise linna märgake ka sealseid väikeelemente, ehk kõnelevad need ka sealsetest elanikest, linnajuhtidest? London on suur linn, kus on palju ilusaid väikesi asju, tähelepanu detailidele. Seal on muide ka erakordselt viisakad inimesed. Olen vahel mõelnud, et võibolla, kuna see on nii suur linn, inimesi nii tihedalt, siis oleks ilma inimliku viisakuseta olemine lihtsalt talumatu. Kas meil on liiga palju ruumi, oleme üksteisest liiga kaugel, et märgata? Londonis on loomulik, et kui keegi valgusfoori taga aevastab soovib kõrvalseisja “tervist” jne. Selle juure käib ka sügavam suhtumine, et ole sa inglane, poolakas või nigeerlane, kui seisad metroos eskalaatoril viisakalt paremal pool (et anda teed vasakul liikumiseks), siis ei häiri Su päritolu kedagi – oled “londonlane”.
Kas meil on liiga palju ruumi, oleme üksteisest liiga kaugel, et märgata? Ehk on vaimse viisakuse peegel füüsilises keskkonnas avaliku ruumi väikeelemendid? Vanalinn on väheseid piirkondi, kus tänu muinsuskaitsele on selles osas Tallinnas näha tibake hoolt – sildid, metallpostid ja prügikastid on väärika kujundusega, värviga kaetud, pingid istutavad…
Vahel Tallinnas liikudes näpud lausa sügelevad: oleks kunstnik, läheks saeks öösi mõned torupiirded maha ja pintseldaks ilusa läikiva emailvärviga koledad haljast metallist postid läikivmustaks või tumeroheliseks, mõtleks välja Tallinnale oma kirjafondi, millega maaliks kõik tänavasildid, Põhja-Tallinnas näiteks piirkonnale omase vaba seinale spreitud stensiilkirjaga… Heh, olen siiski valinud kunstniku asemel poliitiku tee, seega jagan teiega oma mõtteid ja kirjutan vabal hetkel järgmiste kohalike valimiste programmi. Tallinn – me ei saa Sind jätta. Muide, kui Sul on selles osas mõtteid, kirjuta mulle. Ja ära siis unusta, leia iga päev hetk, et olla korraks ainult iseendaga.
Head raamatud, mida lugeda ja kaks teleseriaali, mid vaadata. Nautige!
Alan Johnson: “This Boy” , “Please, Mister Postman
(inglise ametiühingujuhi ja poliitiku biograafia, mis kirjeldab nauditavalt ka 60-,70-te Londoni eluolu)
Rafala: Idateest ja Tallinna algusest. Marika Mägi (ja Eerik-Niiles Kross) nauditav lugemine ka mitteajaloolasele 🙂
The Honourable Woman (8-osaline briti seriaal ühe naise erakordsest saatusest ja loomusest lähis-ida konflikti taustal, mitu erakordset naiskarakterit)
Worricker Trilogy (3-osaline briti spiooniseriaal, peaosas nauditav Bill Nighy, poliitikat, äri ja lihtsalt nauditavat keskkonda ja näitlemist)
