Artikkel ilmus Õhtulehes
21. detsember
Vaene ja alkoholilembene Ida-Euroopa riik, kuulus kaunite, kergemeelsete naiste, juveelivaraste, narkokuritegude ja odava tööjõu poolest. Üle poole isikuvastastest kuritegudest ehk vägivallast, peksmisest ja vägistamistest toimub kodudes. Viimase aja juttudele toetudes rassistlik, lausa “väike natsiriik”.
Ülikõrge haridustasemega, sitke, innovatiivne ja avatud rahvas, kes elab müstilisel puhta loodusega maal, ei järgi pimesilmi ühtegi usku, vaid mõõdab üheksa korda, enne kui lõikab. Kõrge kaitsetahe ükskord ja ühtne lauluhääl 50 aastat hiljem viisid meid rõhuja suurust arvestades uskumatu vabaduseni. Väiksusest hoolimata räägime täna kaasa rahvusvahelistes tipp-organisatsioonides, liitlasteks maailma vägevaimad.
Kas tunnete ära ennast ühes või teises üldistavas kirjelduses? Kas saab üldse üldistada üksikisikult rahvuse tasandile?
Imelik või imeline?
Ükspäev ütles mu tütar, et mul on imelikud küüned. Vastasin, et ehk hoopis imelised. See on üks mõtlemisainet pakkuv sõnamäng. Eesti keel on rikas. Eesti meel võiks olla sama rikas.
Mulle meeldivad suurlinnad. Miks? Sest seal on palju mitmekülgsust, palju erinevat. Võib-olla ka seetõttu, et siis saab ka ise ilma kellegi meelsust pelgamata olla pisut imelik, imeline. Mina olen alati olnud imelik. Sünnist saati. Juba nimi on mul imelik. Isa oli imelik. Edasi olin ma imeliku soenguga, poisipea ja saba ka veel taga, ja klassis kõige lühem. Siis pagesime Rootsi, seal olin jälle imelik, mingi hetk jäin elama isaga kahekesi – täitsa imelik, siis justkui üldse päris omapäi, kasuvanematega. Ohtlikult imelik. Edasi abiellusin 20aastaselt ja 22 aastaselt sünnitasin oma esimese poja, kelle isast kaks aastat hiljem lahku läksin. Oma uue abikaasaga on meil nüüd kokku neli last. Ebanormaalne. Ja nüüd olen veel poliitik ka…
Ühesõnaga täitsa imelik elulugu. Ja ise olen ma sealjuures väga õnnelik ja leian, et mulle on osaks saanud imeline teekond. Kui palju ma sellest kõigest olen õppinud! Imeline elu, imeline võimalus on meile inimestena antud – võimalus ja julgus õppida ennast ja teisi mõistma. Ka endast erinevat.
Ei tasu üldistada
Põhiseaduse § 12 ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.
Mis selle müstilise ja kirgi kütva sallivuse ja sallimatuse sisu siis tegelikult on? Sallimatus ei ole sama kategooria nagu põhiseadusega keelatud diskrimineerimine, viha õhutamine – need on karistatavad sõnad ja teod. Ehk on sallivus lihtsalt see, et nendime: tõepoolest olemegi kõik ühel või teisel moel erinevad. Samuti on sallivus see, kui mõistame hukka ja hindame inimese tegusid, mitte teda kui isikut. Kasvatusteadlasedki rõhutavad, et terved, enesekindlad ja harmoonilised lapsed kavavad siis, kui hindame laste tegusid ja mitte neid ennas. Ehk siis ei ole paha last, vaid on pahad teod. Loomulikult tuleneb sellest ka järeldus, et üksikisiku või mingi seltskonna põhjal ei saa mõista hukka terveid rahvaid, rasse või religioone.
Nobeli laureaat Milan Kundera kirjutab oma tähtteoses “Olemise talumatu kergus”: „Tähtsusetu elu lõpule elamine on kerge, isegi talumatult, sest enda tähtsusetusega on raske leppida.“ Küll aga võivad meie sõnad ja teod olla vägagi tähtsad, luua surematust. Igaühe iga sõna ja tegu loob rahva – Eesti ja eestluse, eesti kultuuri. Olgu siis meie sõnad ja teod sõbralikud ja sallivad.
Liitu uudiskirjaga:
