Minu äge Eesti 2050
Mul on üks unistus. Unistus helgest tulevikust, mil inimesi hinnatakse nende tegude, mõistmisvõime, kaastunde ja tarkuse põhjal. Unistus ennekuulmatult ägedast Eestist, mis on koduks minule, minu lastele ja lastelastele.
Aastal 2050 on mu armsad lapsed oma kõige mõnusamas täiskasvanueas – neljakümnendates. Millises Eestis ja kuidas nad siis võiksid elada?
Kaarel Bo (48) töötab koolis joogaõpetajana. Kui ta pärast õpinguid ja eneseotsinguid laias ilmas üle kolmekümnesena lõpuks tagasi Eestisse tuli, pere lõi ja tööle hakkas, oli meeskolleegide hulk koolis naiste omast veel väiksem. Kool, kus ta õpetab, oli üks esimesi põhikoole, kus õpilase vaimset arengut ja inimeseks küpsemist otsustati hakata toetama ka mõtluse ja joogaõppe kaudu. Tema naine on soomlanna. Koos otsustasid nad, et vaatamata sellele, et naine juhib Helsingis oma disainijuhtimisettevõtet, on perel mõistlikum elada Eestis. Abikaasa pendeldab iga päev kiirrongiga Tallinna-Helsingi vahet nagu umbes kolmandik Tallinna kaheksasajast tuhandest elanikust. Pere elab Kopli kaubajaama pargis, kuhu kerkis koos rongijaama rajamisega üks linna hinnatumaid uusi elupiirkondi, kus kohapeal toodetakse kogu kvartalis tarbitav energia.
Palgatase ja kinnisvarahinnad on pärast raudteetunneli rajamist ühtlustumas, Talsinki on Põhja-Euroopa populaarseim regioon. Koos arendatakse turismi, infotehnoloogiat, tark- ja riistvara ning keskkonnatehnoloogiat. Eestit tuntakse Euroopas peresõbraliku ja hea elukeskkonna poolest. Väikeriigi innovatiivsus, vastuvõtlikkus uuele, paindlikkus ja bürokraatia vähesus on aidanud ellu viia vajalikke reforme. Muutused hakkasid toimuma siis, kui hakati kasvatama kodanikuühiskonda, üksikindiviidi ja riigi vastastikust suhet tugevdama. Nii muutus see vabadus reaalse vastutustunde ja panuse kaudu oma elu, pere ja kogukonna hüvanguks.
Herta Ing (43) on elanud värvikat ja intensiivset tantsijaelu. Kolmekümnendates eluaastates vahetas ta karjääri Londonis rahulikuma elu vastu Eestis. Eesti eeliseks on tema jaoks Tallinna rikas kultuurielu kombineerituna elukeskkonnaga – võimalus käia jala tööl, sõita nädalavahetustel maale loodusesse mere ja taimede juurde. Ta naudib oma tööd oma tantsukooli juhi ja noorte õpetajana. Samuti aitab ta tantsukooliga Tallinna linnal rehabiliteerida õpiraskuste ja traumajärgse stressi all kannatavaid lapsi. Peres kasvab kaks adopteeritud last. Autojuhtimine ei ole talle kunagi meeldinud. Linnas liigub ta jala või jalgrattaga, millest on saanud kiireim, praktilisim ja ka mugavaim liikumisviis. Muutused, mis toimusid Tallinna liikluskultuuris 2020. aastatel, kui käivitati linna liikuvuskava, loodi ruumi jalakäijaile ja jalgrattureile, on talle väga meeltmööda. Pikemad sõidud tehakse ja talvekuudel sõidetakse isejuhtivate autodega, mis pärast kümmet aastat kasutamist moodustavad kolmandiku Eesti-sisesest liiklusest. Autost kui isiklikust omandist on saanud anakronism.
Hiljuti saavutati Eestis arvuliselt kaua oodatud 1,5 miljoni elaniku piir. Rahvaarv hakkas taas kasvama 2020ndate lõpus. Rakendati perevalimiste mudel, mis soosis pikema perspektiiviga poliitikate kujundamist. Võeti kasutusele näiteks hulk töö- ja pereelu ühildamist võimaldavaid meetmeid, asuti takistama inimeste võõrdumist ühiskondlikust elust ja viidi ellu pikalt plaanitud haldus- ja riigireform. Riigi osas muutus esmatähtsaks teenuste kättesaadavus ja kogemus kodaniku jaoks. Viidi ellu uus rahvusliku majanduse programm, mis sisaldas ka väikelinnades prioriteetsete majandusvaldkondade piiritlemist ja toetamist. Muu kui eesti emakeelega õpilastele alustatakse keeleõpet juba lasteaias, suurenes inimese-õpetuse ja kodanikuõpetuse osakaal, tehakse koostööharjutusi. Kooliharidus tagab kõigepealt aluspõhja kodanikuks ja mõistvaks inimeseks kasvamiseks, maailmapildi tekkimise ja seejärel ettevalmistuse erialavalikuks. Haridus soosib isikupära, loovust, ühiskonna ja maailma protsesside ja seoste nägemise oskust, uute küsimuste püstitamise oskust, ettevõtlikkust ja vastutustunnet. Lisaks Tallinna paiknemisele maailma elamisväärseimate linnade tipp-viies hindavad eestlased ka ise oma õnnetunnet ja heaolu suureks kogu riigis.
Uma Chantal (40) juhib Pärnust rahvusvahelist, kohapeal neljasajale inimesele tööd andvat tarkade tekstiilitoodete ettevõtet. Pärnu on armastatud suvituslinn, ent sarnaselt teiste (Paide, Põlva, Rakvere) väiksemate piirkonnakeskustega toimib aasta läbi tänu headele ühendustele ja väikelinna mõnusale elukeskkonnale. Ettevõte sai hoo sisse kutsekooli, majanduskolledži ja disaini-ettevõtte ühisprojektist. Rahvusvaheline haare loodi, toetudes kooliaegsetele kontaktidele ehk nn eesti -diasporaa abil, kes suure osa aastast veedab Eestist eemal. Uma abikaasa sõidab kolmel päeval nädalas tööle Riiga, pere vanem laps vurab aga hommikul rongiga vastassuunas, Tallinna kooli. Pärnus tegeleb abikaasa meeste tervise edendamisega. Kohaliku aktiivgrupiga peetakse sõudeklubi, matkatakse ja toimetatakse ühises toortoidukohvikus ning ollakse rõõmsad, et hiljuti on keskmise oodatava eluea osas jõutud järele naiste müstilisele numbrile 90.
Eesti omapära otsimisele, väikeriigi paindlikkuse eeliste tutvustamisele maailmas on kaasa aidanud 2014. aastal alustatud 10 miljoni e-eestlase projekt. See on loonud võimaluse kümmekonnal ettevõttel kasvada tööstusgigantide, transpordisektori kõrval targa tehnoloogia ja teenuste pakkumisel suurimate hulka. Pärast suuremate eurotoetuste lõppu tulnud majanduslangus sundis määratlema eesti omapärasid ja tegema radikaalsemaid otsuseid.
Algul riigi toel käivitatud arengud infotehnoloogia ja teenustesektoris toimusid paralleelselt otsusega hakata kaevandama fosforiiti. Olles 2040. aastaks seadnud Eestis realistliku eesmärgi jõuda kogu riigis täielikule mahetootmisele, puhkes juba 2020. aastatel diskussioon fosforiidi eksportimisest ja kaevandamise riskidest. Aastakümneid kestnud keskkonnauuringud ja tehnoloogiate arendamine viisid lõpuks turvaliste ja kasumlike lahendusteni. 2040. aastatel ületas projekt mitmekordselt riigi jaoks kunagi põlevkivist loodetud tootluse. Teenitud kasum on investeeritud riiklikku fondi, millest täna finantseeritakse investeeringuid elukeskkonda ja kogutakse riigi reservi.
Meie jaoks abikaasaga (71 ja 78) on endiselt parim asi istuda oma majakese trepil ja juua tassike teed. Ja kujutada ette, milline on meie lastelaste maailm aastal 2100.
Kui mõelda, milline on olnud Eesti areng minu esimese kolme-kümne viie eluaasta jooksul, siis ei tundugi see kõik pelgalt ilusa muinasjutuna. Nüüd on mul ees järgmised kolmkümmend viis aastat, et luua oma unistuste Eestit. Milline on sinu unistuste Eesti aastal 2050?
