6. aprillil toimus Eesti Ehitab messil konverents Jätkusuutlik ehitus Eestis. Tänan kaaskorraldjaid, esinejaid ja osalejaid.
Konverentsi saad järele vaadata siin:
NB! Eriti soovitan Aalto Ülikooli professori ja Soome Keskkonnaministeeriumi nõuniku Matti Kuittineni etteastet. Kohustuslik vaatamine kõigile, kes kunagi plaanivad või on millegi ehitamisega kokku puutunud 🙂
Minu kõne:
Milleks meile jätkusuutlik ehitus? Pool kasutatavast loodusressursist kulub ehitussektorile. Samamoodi jätkates ületab ehitussektor üksi kogu saada oleva CO2 bilansi varu aastal 2050 pea kahekordselt. On selge, et nii edasi ei saa. Lisaks ehitamisele on inimkultuuril ka teisi vajadusi, mis soovivad kasutada nii loodusressurssi kui heitmebilanssi. Kui valiksime jätkamise vanal looduse tagant varastamise teel ootab ebavõrdsus, nälg, rahutused, katastroofid jne. seda kõike on juba praegu liiga palju. Seda ei soovi me keegi ja teame, tänu teadlastele, üha paremini kuidas muutuda.
Paar huvitavat fakti: praeguses kliimamuutuste seisus – kardetavasti on olukorra tõsidus pigem süvenev – peavad taimed päevas muutma oma levikupiirkonda, ehk füüsiliselt kolima iga päevaga 115 sentimeetrit poolusele lähemale, et edasi eksisteerida omale sobivas kliimas. Sellest ka muutused mh meie looduses, nt kooreüraskite levik jne. 115 sentimeetrit päevas, ehk 420 meetrit aastas. Ka inimene on looduse osa, ja liigub samamoodi.
Teine fakt – Rootsi planeerijad arvestavad täna tuleviku elamualasid kujundades, et merepind tõuseb aastaks 2100 kuni 3 meetrit. Arutasime hiljuti ka parlamendis kaldale ehitamise regulatsioonide kaasajastamist – vist pisut vales suunas. Tallinna vaatest tasub mereäärsete piirkondade elanikel nii lääne, kui ida pool pealinna vaadata arenguid eriti terase pilguga. Paljassaarde kavandatakse ägedat kliimaneutraalset kvartalit, juba kasutuses Kopli liinidelgi jõuaks vesi 2100ks aastaks selle stsenaariumi puhul usteni.
Need on näited füüsilisest reaalsusest. Tänasest, homsest, ülehomsest. Kui veel täiel määral mitte meie, siis meie laste ja lastelaste kindlasti. Kahjuks on maailm viimasel ajal tõestanud, et stsenaariumid, mida on peetud hirmutamiseks, idealistlikeks, naiivseteks vms on realiseerumas üha kiiremini ja ekstreemsemal moel. Määramatuse ja volatiilsuse VUCA maailmas on selgete väärtuste ja eesmärkidele kindlaks jäämine eriti oluline. Oleme kokku tulnud ja otsustanud, et pöörame ka siin, Eestis ehituse jätkusuutlikuks – see on väärtuspõhine, alalhoidlik ja ainuvõimalik otsus. Vabariigi president Alar Karis ütles hiljutisel Tööandjate Keskliidu rohepöörde konverentsil, vastates küsimusele kas Putini ja Venemaa sõda Ukraina vastu peatab või kiirendab rohepööret: “nüüd pole enam küsimus KAS, vaid KUIDAS SAAKS KIIREMINI”. 3/4 kohal viibinud tööandjatest nõustus, et sõda kiirendab rohepööret.
Mis asi on jätkusuutlikkus – inglise keeles sustainability – mõiste tuleneb ladinakeelsest sõnast sus tenere: hoidma, kandma, toetama. Eesti keeles on vastena kasutatud ka kestlikkust, säästlikkust. Tähenduseks on see, et positiivne ja negatiivne mõju on tasakaalus. Jätkusuutlikkusest rääkides hinnatakse kolme sorti mõjusid – sotsiaalseid, keskkondlike ja majanduslike mõjusid. Riikide tasandil defineeris ÜRO Brundtlandi raport “Meie ühine tulevik” 1987 aastal esmakordselt säästva arengu kontseptsiooni, mille järgi tänase põlvkonna heaolu ei tohi kahjustada tulevaste põlvede võimalusi heaoluks. 1990te alguses defineerisid maailma edukad ettevõtted World Business Council of Sustainabilty raames Rios mõiste selliselt: Jätkusuutliku arengu eesmärgiks on saavutada tasakaal sotsiaal-, majandus- ja keskkonnavaldkonna vahel ning tagada täisväärtuslik ühiskonnaelu praeguste ja järeltulevate põlvede jaoks. ÜROs sõnastati 2015 olulisimad valdkondlikud sihid Säästva Arengu Eesmärkides, mis on Eestis omaks võetud Eesti 2035 strateegias. Ehitusvaldkonna kõige otsesem siht on 11. “Jätkusuutlikud linnad ja kogukonnad”, ent tegelikult ei ole säästva arengu eesmärkides sellist, mille saavutamist planeerimine ja ehitus ei mõjutaks. Head teadust, õigeid plaane ja inspireerivaid dokumente – ehk teooriaid ja raamistikku on palju. Nii ümberkaudne seadusruum, standardid kui ka kapital soosib ja hoiab täna ja edaspidi elus vaid neid tegijaid, kelle jaoks on kestlikkus kui väärtuse reaalselt ettevõtte strateegia ja kultuuri pärisosaks.
Ehitus algab planeerimisest. Jätkusuutlik ehitus, jätkusuutlikust planeerimisest. Hiljuti tutvustati rahandusministeeriumis OECD raportit, mis kinnitas sõnumit, mida arhitektid ja teised erialaspetsialistid on aastaid püüdnud juhtideni viia – planeerimine ei arvesta Eestis piisavalt kahanemisega, ei sisalda kestlikkuse niivõrd vajalikku mustrit. Raport sisaldab selgeid ja konkreetseid soovitusi, toon välja need, mis tänases kontekstis kõige olulisemad:
– Vähendada ehitusliku maakasutuse ulatust ja edendada asustuse tihendamist keskustes,
– Lammutus- ja renoveerimisprojektid siduda ruumilise arengu eesmärkidega,
– Edendada valdkondade ülest haldusjuhtimist ja juhtimistasandeid,
– Parandada omavalitsuste koostöö abil teenuste kvaliteeti.
Sõnumit sellest milline, kui oluline ja kui mitmekülgne ja pikaajaline mõju on planeerimisel nii riigi kui kohaliku omavalitsuse tasandil ei ole planeerimimise/arhitektuuri ja ehituse valdkonnal veel otustajateni kohale viia veel päris õnnestunud. Ehk ei ole asjad veel piisavalt halvasti ja riigieelarvest ei lähe veel piisavalt palju raha nt transpordivaldkonna riikliku CO2 heitme ülekulu kinnimaksmiseks. Õnneks hakkab see EL uute reeglite juures peatselt juhtuma. Ehk see aitab. Hiljuti vaidlesid omavahel ühe koalitsioonierakonna minsitrid – kas ruumiloome amet peaks asuma ühe või teise juures, seni selle loomiseni siiski jõutud ei ole. Jätkame. Vastutus on kõigil. Seetõttu ongi siin täna koos nii riigijuhid, tellijad, teadlased, ehitajad, arhitektid ja hulk huvilisi. Iga meie samm eraisikuna ja enamusel meist ka iga tööelus tehtud otsus viib kas ühes või teises suunas jätkusuutlikust.
Selle valitsuskoalitsiooni tegevusprogrammis on fookus ka keskkonnaküsimustel, energeetikapööre on hetkel käimas ja seda on sõda kiirendanud oluliselt. Langetatud on otsus vene gaasist loobumiseks, oluline on LNG kui alternatiivi kõrval kiirendada taastuvenergeetika võimsuste rajamist. Siin on oma osa ehitusel – miks peaks ükski uus hoone kerkima ilma, et see suudaks ise toota vajaliku energia? Edasi aitab innovatsioon Roofiti taoliste ettevõtete ja toodete kaudu. Hajus energiatootmine ja nutikas tarbimine on kindlasti olulised märksõnad. Parim energia on see, mis jääb tarbimata. Jätkusuutlikku ehitust puudutab energiatarve ehituses, materjali- ja tehnoloogiate valiku ja energiatõhusus. Riigihalduse ministrilt ootame süsiniku jalajälje kriteeriumi seadmist riigihangetesse, keskkonnaministrilt teise ringi materjalide kasutamise soosimist. Energiatõhususe tõstmiseks on käimas Kredexi teotusmeetmed, loomisel on alustuseks 400 miljoni euro suurune korterelamute renoveerimise fond Euroopa Investeerimispanga.
Arhitektidele meeldib teha uusi hooneid, muidugi, iga uus on ju võimalus luua ideaalset. Ometi peab siin sündima sektori ehk kõige suurem mõttemalli ja praktika muutus – kõige enam peame renoveerima, rekonstrueerima – looma uut kasutusväärtust ja alles seejärel – ainult äärmise vajaduse korral, ehitama uut. Ja ka siis ehitama vaid nii, et saab samu mooduleid või materjale kasutada ringselt, uues kontekstis, lisades, eemaldades, kasutuse kohta või otstarvet muutes. Arhitektuur kui kunst sünnib alati raamide sees, tänapäeva kunstis võiks piirid raamide ja kunsti enda vahel kaduda. Eesti noorte arhitektide teod puitarhitektuuri kui teaduse ja praktika teostamisel on märkimisväärsed, inseneeria ja ehitus on kindlasti võimelised piire veel enam liigutama. Tulekaitsenormid ei peaks enam ammu olema takistuseks, miks ei võiks kõik Eesti avaliku raha eest ehitatud hooned olla just puidust. Ootame Keskkonnamaja vaalmimist, ehk kõrvaldab see mõne mõttetu takistuse teelt.
Kaasaegsete ettevõtete jaoks on vastutustundlikkus ja jätkusuutlikkus strateegia keskmes, tippjuhid ja otsustajad defineerivad probleemi ja lahenduse koos organisatsiooni ja ühiskonnaga. Kommunikatsioonis räägitakse kliendile milline mõju on tema valikutel, ettevõtte lahenduse väärtus ühiskonnale. Tarbimises kehtib reegel – mõtke – enne kui tarbid. Viimane tuli sisse mõistena ka viimases IPCC kliimaraportis – “ambitious sufficiency” nt püüdlik piisavus – ehk mõtle – kas on vaja uut, või hoopis teha korda vana? Kuulsin head uudist, et Rohetiiger, kuhu on koondunud suur osa neid eesti ettevõtjaid, kes võtavad jätkusuutlikkust tõsiselt on asumas koostama oma Energia teekaardile lisaks järgmiseks Eesti Ehituse teekaarti.
Aga milleks meile ikkagi jätkusuutlikkus? Kas planeet vajab päästmist? Ei vaja. Ilmselt saab planeet hakkama veel pareminigi ilma inimkonna siin kestmata. Päästmist vajab inimene – meie eksistents siin sel ainsal rohesinisel planeedil. Kõige keskmes on inimene. Elukvaliteet. Millised on tellija väärtused? Kas puidu kasutamist takistab projekteerijate ja ehitajate oskuste puudumine või kliendi hirm, et puit “elab” – seina tuleb pragu? Kõik ehitusmaterjalid on kallid ja kallinemas, seega erinevusi sealt ei tohiks enam otsida. Kas õnn peitub eraldatud kipsist kinnisvarakülas, ummikutes tervist raiskavas elustiilis?. Üksinduses kui epideemias? Või peegelduvad kinnisvarahindades juba ka väärtused kogukond, hea linnaline liikuvus, võimalus jala, jalgrattaga, 15 minutil raadiuses kohata sõpru, saada osa teenustest, elada tööelu või sellest tervisesportides taastuda? Väärtusuuringud kinnitavad – jah, nn uuskogukondlikud väärtused kestlikkus, kogukond ja kvaliteetne elukeskkond on tõusmas eesti inimeste olulisimaks väärtusteks. Kas suudame luua Eesti linnalistes keskkondades, kus enamus meist elab pehmet linna? Pehme linn on kontseptsioon šoti päritolu, skandinaavia taustaga arhitekti David Simi sulest, kus tihedus ja mitmekesisus loob aluse läheduseks, ehitatud keskkonnas, mis on suuteline kohanema muutuva kasutuse, muutuva hulga inimeste, tulvavee, tuulte ja suvepäiksega. Hiljuti andsime Arhitektuurikeskuse ja Kunstiakadeemiaga koostöös välja selle raamatu ka eesti keeles ja maikuus peaks autor uuesti Eestisse tulema ja on valmis kohtuma ja rääkima kõigile huvilistele pehme linna väärtusest, loomisest ja kasust ühiskonnale ja inimestele.
Kvaliteetse elukeskkonna arengukava, mille koostamist veab majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on võimalus korrastada planeerimise, arhitektuuri ja ehituse valdkonda Eestis tuginedes just neile kaasagsetele, kestlikele ja inimese ja looduse vastastikust heaolu loovaile väärtustele. Kestlikkust saab ehituses saavutada tihendades, ringmajandades, taas- ja uuskasutades, nutikalt tehnoloogiaid rakendades. Olulised on uued koostöömudelid, digiehitus, automatiseerimine ja modulaarsus, ometi ei tohi selle kõige keskel kaduda keskne inimesest – kasutajast – inimesest lähtuv disain, elukeskkond, mis toob kokku, ühendab, kutsub arenema ja liikuma.
Konverentsi kava:
