Minu laps kirjutas koolis hiljuti essee teemal, kas õigus annab jõu või jõud õiguse. Ja tõepoolest, üha enam näeme, et püütakse kehtestada loogikat, kus jõud annab õiguse, kus maailma suured määravad mõjusfäärid, kus väärtuste asemel loevad tooraine, relvajõud ja hirm. See ei ole ega tohi kunagi saada Euroopa teeks, sest Euroopa põhineb vabadusel. Vabaduse kõrvale peab tulema veel enam ka vastutus, peab kasvama kindlus, kaitstus, strateegiline autonoomia.
Eesti olulisim väärtus on vabadus. Meie ülesanne Eestis on tunda maailma, omada avarat, realistlikku ja väärtuspõhist vaadet ja seda kindlalt esindada, sest väikeriigi jõud, suurim jõud on päriselt tema moraalne autoriteet. Ja ajaloost teame, mida tähendab, kui otsuseid tehakse meie eest. Teame, mida tähendab, kui rahvusvaheline õigus ei toimi. Ja teame, mida tähendab ka see, kui see lõpuks taastub. 1991. aastal oli Island esimene riik, kes tunnustas iseseisvuse taastanud Eesti Vabariiki. See ei olnud pragmaatiline tehing, see oli kindel väärtusotsus.
Ukraina ei kaitse vaid oma territooriumi. Ukraina kaitseb põhimõtet, et riik ei kao kaardilt seetõttu, et naaber nii otsustab. Ukraina kaitseb ideed, et Euroopas piire tankidega ei tõmmata. Venemaa eesmärk on aga jätkuvalt kogu Ukraina allutamine ja Euroopa usu murdmine, et demokraatlik maailm end kaitsta suudab. Nende eesmärk on murda usk, et liitlassuhted toimivad, murda usk, et väärtustel on jõud. Meie vastus on olnud algusest peale selge ja on seda ka edaspidi. Eesti toetab sanktsioone agressorile ja toetab Ukrainat kuni õiglase ja püsiva rahuni. Eesti toetab Ukrainat ja vankumatult nende kuulumist Euroopasse. Me ei väsi, me ei normaliseeri agressiooni, me ei saada signaali, et piisava aja möödudes muutub kuritegu vastuvõetavaks, sest ainus keel, mida agressor mõistab, on järjekindlus ja surve.
Eesti välispoliitika ei piirdu kriisidele reageerimisega, vaid põhineb tugevatel suhetel liitlaste ja kaubanduspartneritega. Ka parlamendil on siin vastutus. Parlamendi diplomaatia ei ole kõrvaltegevus, see on osa Eesti hääle tugevusest maailmas. See on julgeoleku, kaubandussuhete ja usalduse ehitamine. 2020. aastatel oleme lisaks koostööle Euroopa Liidus süvendanud regionaalseid suhteid, eriti Põhjala ja Balti riikidega, tihendanud koostööd Ühendkuningriigiga, arendanud strateegilist partnerlust Kanadaga, tugevdanud sidemeid Aasia demokraatiatega, näiteks Jaapani ja Lõuna-Koreaga. Hea näide olulisest partnerlusest ja väärtuspõhisest juhtimisest tulebki Kanadast – see on riik, mida juhib liberaal Mark Carney, kelle selgrooga välispoliitikat toetatakse poliitilisest maailmavaatest sõltumata. Just sellist küpsust ja kindlust vajab ka Euroopa. Euroopa peab tõusma jalule. Sirgelt seismiseks on vaja selgroogu ja Euroopa selgroog on väärtused. Nende peale saab ehitada kaitsetööstuse, nende peale saab ehitada ühise ja päriselt toimiva kapitalituru, nende peale saab ehitada strateegilise autonoomia. Tugev ja kaitstud Euroopa ei ole alternatiiv Atlandi-ülestele suhetele. See on nende tugevdamine, sest tugev partner on parem liitlane.
Lisaks julgeolekule ja majandusele on üks valdkond, kus Eesti peab kaasa rääkima. See on tehnoloogia. Tehisintellekti areng annab väikeriigile õigel kasutamisel kindlasti arenguhüppe. Meil on selleks teadmised, kogemus ja digiriigi taust. Kui rakendame tehisintellekti targalt, võib see tugevdada meie majandust, riigivalitsemist ja julgeolekut. Aga me peame Euroopas tagama, et tehnoloogia teenib inimest, mitte ei muuda inimest tooteks. Kui käputäis ettevõtteid kujuneb reegliteta võimukeskuseks, mille mõju ulatub üle riigipiiride ja demokraatliku kontrolli, siis tekib uus mõjusfäär, digitaalne mõjusfäär. Euroopa vastus peab siin olema samuti selge: innovatsioon, jah, aga väärtuspõhiselt; konkurents, jah, aga reeglitega; tehnoloogia inimese jaoks, mitte inimese üle.
Kliimapoliitika ja julgeolek ei ole kas üks või teine. Need on otseselt seotud. See, et kellelegi ei meeldi sõna “kliima”, ei muuda seda, et enamus sõdu – kui mitte kõik sõjad – on ressursisõjad. Kliimaränne saab olema maailma järgmine tõsine väljakutse.
Eesti välispoliitika eesmärk on selge: hoida Eesti vaba, hoida Eesti kaitstud, hoida Eesti majanduslikult tugev ja ühendatud maailmaga. Tee selleni kulgeb läbi tugevate liitlassuhete ja tugeva Euroopa. Aga välispoliitika ei sünni ainult ministeeriumides ega parlamendisaalis. Igaüks meist on Eesti saadik, ka iga väliseestlane, iga Riigikogu liige, diplomaat, ettevõtja, sõdur, sportlane, muusik ja nii edasi. Enamus inimesi maailmas tunneb heal juhul ühte eestlast ja selle ühe kaudu kujuneb nende arusaam Eestist – sellest, millised me oleme ja millesse me usume. Nii kujundab igaüks meist Eesti kuvandit, oleme kõik Eesti saadikud. Olgem avara pilguga, väärtuspõhise ja realistliku välispoliitika kandjad. Eesti vabadus on meile kallis, olgu sama kallis ka vastutus selle vabaduse käekäigu eest.
