Valimiskampaanias on nagu elus ikka raskeid hetki ja magusaid hetki, mis annavad jõudu ja rõõmu pikaks ajaks ette. Jagan teiega oma rõõmu kahest õhtust, mis mulle hiljuti osaks said.
Sõitsin Viimsisse, et kohtuda VEDA ehk Viimsi Ettevõtlike Daamidega tervisedenduskeskuses Harmoomikum. Oli õhtune aeg, sadas pehmet valget lund, auto jätsin Viimsi mõisa peahoone juurde, edasi jalutasin. Valgustatud staadionil kilkasid poisid lumises õhtuses jalgpallitrennis, mõisakompleksi vanade majade akendes särasid tuled, õues põlesid laternad. Harmoonikumis olid prouad katnud teelaua, pakuti seenepirukat ja kodust kohupiimakooki. Kõrvaltoas lõpetas öko-spas just massöör oma tööpäeva. Tulles oma igapäevasest kesklinna liigagi autotihedast möllust ja Põhja-Tallinna mitmekesisusest tundus saabumine Viimsisse nagu muinasjuturaamatusse. Igatahes kvaliteetne elukeskkond. Jagasin oma imetlust ka kohalikega, kes nõustusid, et eks nad ongi õnnega koos. Jutustasime maast ja ilmast, naised rääkisid oma tegemistest, mina oma plaanidest. Kuna meie hulgas oli mitu kooliga seotud inimest rääkisime päris palju haridusest, uunedusvajadusest selles vallas. Muidugi ka töö- ja pereelu ühildamise muredest rõõmudest. Lahkudes kinkisid naised mulle kohaliku Harmoonikumi käsitöökreemi Kuldvihm. See on mul tänaseks juba peaaegu otsas, parimaid kreeme muide, mida mina, suur kreemifänn, üldse proovinud olen. Mõnusalt jumet-andev, kuldne, täpselt talveks täpselt parajalt õlise, parajalt värske konsistentsi ja lõhnaga, ilma ühegi sünteetilise lisandita, puhas kodumaine käsitöö. mmm
Raplas korraldati Ettevõtlikud Naised Raplamaal MTÜ eestvedamisel terve pärastlõuna ja õhtu jagu kohtumisi kohalike naisettevõtjatega. Kõigepealt sõitsime Rapla külje alla Valtu külla Minna Sahvrisse. Ootasin seda kohtumist väga, sest olen neid imehäid marmelaade oma kodu-Rimist korduvalt ostnud.
Minna Sahvri tegemisi korraldab Siret, see armas pisike naine, keda siin pildil näete, oma tehtud marmelaadid kruusi sees. Vanaisa oli tal rekkajuht, isal samuti veofirma, ka Siret tahtis saada rekkajuhiks. Tema emal on aga juba aastakümneid martsipani töökoda, mille kogu toodang eksporditakse Rootsi. Vanaisa vedas omal ajal kommivabrikusse vetikaid. Täna teeb minna samuti agar agarist – ehk siis vetikatest marmelaadi. Lisaks läheb sinna peeti, spinatit, ise korjatud pihlakaid, mustikaid jm, Saarlastega koostöös – nimelt nii, et saare naised saadavad kadaka okkajahu ja tõmmise smartpostiga Minna Sahvrisse, Minna aga omakorda valmis kadakamarmelaadi saarlastele ja kaubaks läheb kogu laar. EASi ja Leader projektide toel on minna arnedanud tootmisvõimekust, google translate abiga isegi Itaaliast unikaalsed silikoonvormid kätte saanud. Küsin, mis siis muret teeb, millega riik sulle kui ettevõtjale kaikaid kodarasse loobib? Siret ütleb naeratades, et tema elab oma unistuste elu oma unistuste kohas. Oma kommivabriku aknast näeb venda, kes oma sepikoja poole tööle läheb, ise saab tegeleda raamatupidamise ja paberimajandusega, mis talle meeldib ja muidugi – rekkaga kauba Tallinna viia, Viimasel ajal koolitab end turunduse vallas ja tahab tootmismahtusid suurendada, ehk isegi minna Soome turule.
Järgmisena sõidame Raplasse tagasi Janne juurde lastehoidu. See on esmapilgul lihtsalt üks armas hubane lastesõbralik kodu – tegelikult aga täitsa ametlik kodune lastehoid. Meid tervitab perenaine Janne, kes räägib kuidas ta kunagi koos Paul-Eerik Rummo rahvastikuministir bürooga lapsehoiu süsteemile aluse pani ja seda nüüd oma kodus ja võrgustikuna loodud lastehoidudes lisaks Raplale ka Märjamaal ja Keilas arendab.
Ainsa kitsaskohana toob Janne välja kooskõlastused päästeametiga, ent tõdeme koos, et see on siiski ju laste huvides, oluline on, et ametnik oleks pädev ja sõbralik. Ideaalseks peab Janne olukorda, kus on olemas ka koostöö vallaga, kes tasub vanema eest osaliselt lastehoiu eest. Peatselt jõustub ka seadus, mis selle teema peaks üle riigi toimima panema. olles näinud oma viimase kahe lapse pealt, kui hästi mõjus neile enne lasteaiaiga sõimerühma asemel kodune hoidjaga olemine usun, et Janne ettevõtmist saadab edu ja lastele teeb ka head. Lapsevanemate jaoks on hea kui on valikuvariante, vallad aga saavad selliselt reguleerida eriti sõimeaegset kohapuudust.
Järgmisena kohtume Rapla Kunstikeskuses Riin Palloniga, kes on kunstikeskust vedanud juba pea 5 aastat.
Praegu on ägedates endise autobaasi ruumides Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi rändnäitus “Kohatu”. Riin teeb meile ekskursiooni eesti kaasaegse kunsti pärlite vahel. Meie ettevõtlike naiste seas tekitavad elevust Tõnis Saadoja superrealistlikud mustvalged Tallinna-akvarellid, samuti Flo Kasearu videod. Arutleme Eestis ja “välis-Eestis” elamise võlude ja valude üle. Üldiselt on siin koos naised, kes ei kipu kuhugi ja on oma elukeskkonnaga väga rahul. Uurin Riinult, kas selline projektipõhine toimetamine kunstikeskuses ka ära kurnab, kas ikka motivatsiooni jätkub? Riin ütleb, et ideid on rohkem kui jõuab ära teha ja tal on hea meel, et tunnetab, et kunstikeskus on ka kohalike jaoks vajalik ja hinnatud koht.
Edasi liigume restorani Ra, kus meiega liitub veel hulk naisi ja Raplamaa sõnumite ajakirjanik. Vahetame mõtteid, jagame kogemusi. Vahepeal on tulnud talv ja maad on katnud valge särav lumi. Udusel-lumisel koduteel tõdeme minu vabatahtliku super-abilise Eneliga, et soli igati inspireeriv õhtu. See kirjeldus sai võibolla pisut magus, aga hea, et elu Eestis pakub ainest ka selleks. AITÄH ja JÕUDU NAISED!
