Eesti Arhitektide Liidu üldkogu 10.märts 2016 KUMU
Aitäh teile kutse eest tulla tervitama mõtlusega teemal kuhu Eesti arhitektuur liigub.
Tööandjate aastakonverents Tuulelohe lend keskendus ühele Eesti arengu hetke suuremale probleemile – tööjõupuudusele. Arenguökonoomika spetsialistid tõdevad, et täna ei lähe inimesed enam sinna, kus on töökohad, vaid sinna, kus on lahe olla ja nii peavad töökohad neile sinna järele minema. Ehk siis nii investeeringud kui talendid liiguvad elukeskkonna kvaliteedile järele.
Mina arvan, et arhitektide kätes on teha Eesti järgmine hüpe, millest viimasel ajal palju unistatud on. Oleme otsinud Nokiat, narratiivi, Põhjamaad ja kritiseerinud peenhäälestamist. Tegelikult otsime heaolu. Head õnnelikku olemist. Enamus meist, juba üle 80% elab linnalises keskkonnas. Eesti linnasüdamed tuleb terveks teha. Siin saalis ei pea õnneks vahelduseks selgitama kuidas ruum inimest mõjutab ja heaolu loob.
Eesti 100. juubeliaasta hea avaliku ruumi projektiga on võetud selge samm õiges suunas. Arhitekti roll ja võime seisnebki ehk eelkõige võimes orkestreerida neid erinevaid instrumente, mis meie inimese poolt kujundatud keskkonda vormivad. Teine vägev tulevikku vaatav ja tuleviku jaatav ettevõtmine on Tallinna peatänava ümbermõtestamine, kaua unistatud kesklinna sidumine merega. Taani arhitekt Ewa Westermark ütles hiljutisel linnafoorumil, et võime kavandada kui tahes häid liikuvuslahendusi, ent määravaks selles kas need ka õnnestuvad saavad lõpuks ikka ka majad, mis tänavaid ääristavad. Kas tänavatasandi korrus on piisavalt läbitöötatud, kutsuv, vaheldust ja samas turvalisust pakkuv. Teatud praktikad ja koostöömudelid on muutunud. Ent arhitektuuri tuum ruumi ja inimese sidujana ei muutu. Minu jaoks on arhitektuur alati olnud humanistlik diskursus. Ehk siis, arhitekt on eelkõige inimkonna teenistuses.
Aga kuidas on arhitektide argipäevaga, kontorite, büroode tulevik. Kalle Komissaarov püstitas ükspäev retoorilise küsimuse, kas riik peaks toetama kõiki eeti arhitekte, et nad areneksid, või panema kogu ressursi ühe väljavalitu peale, et meile tekiks oma Pärt. Kahn meil ju juba on. Laeva veel ei ole. Aga eks bürood otsivad ikka oma teed, muidugi tahaks väljast öelda, et ehk oleks enam koosrtööd, kärgbüroomudeleid ja konsolideerumistki ehk kasuks, et tugevdada ekspordivõimekust, BIM projekteerimise juurutamine samuti hõlpsam. Reaalsuses ei saa neid asju keegi ette kirjutada, elu ja sisemine sund määravad suuna. Enim saab ehk hoopis mõjutada haridus. Peatselt on valmimas gümnaasiumi valikainena arhitektuuri ainekava. Kunstiakadeemiat juhib hea õpetaja, arhitektuuriteadlane, kes oskab näha ja suhelda. Vähemalt väljast vaadates, tundub, et arhitekti märgatakse ühiskonnas ka üha enam.
Vabariigi president tunnustas arhitekt Ülar Marki Valgetähe ordeniga silmapaistva panuse eest ühiskonna arengusse läbi oma loomingulise tegevuse.
Vabariigi kultuuripreemia sai elutöö eest Veljo Kaasik. Mäletan kuidas Veljo vaatas 1999.a. minu kui sisseastuja konsultatsioonil rootsis ja inglismaal tehtud taieseid, mille hulgas ei olnud ühtegi korraliku natüürmorti ega perspektiivvaadet, muigas ja ütles siis siiralt ja julgustavalt, ei no – ma näen siin isikupära, see on hea, et on teistmoodi…
Arhitektuurimuuseum on saanud uue hingamise, enne uute põnevate tulemas olevate näituste ootust, meenub Wunderlichi retk sisearhitketide sisekosmosesse, tervitused siit ka sisekatele, rõõm on näha, et siin tundub koostöö elavnevat. Järgmisel aastal ootaks ehk ka maastikuarhitekte….
Hea on näha, et arhitektid sekkuvad ja semmivad olgu see moekunsti, jalgrattanduse, või kunstisfäääris, mõeldes ja kujundades ruumi läbi hea linnadisaini või kutsudes lahkama võimaliku fosforiidi kaevandamist või Talsinki tuleviku.
Ehk ongi selline Süsteemse visionääri roll, teistsuguste võimaluste nägija roll nii vajalik ka tulevikus? Vastutus näha tervikpildi ja detaili seoseid, visoneerida arengustsenaariumeid, sünteesida. Ühest küljest näha suurt pilti ja seoseid, näha raha taga väärtusi, luua ja ära tunda kvaliteeti ja näha kvaliteedis seda, millest ka majanduslik väärtus pikas perspektiivis genereerub. Ma arvan, et eesti arhitektkond sammub õiges suunas. Soovida tahaksin julgust, järjepidevust ja teineteise julgustamist. Sest see tundlikkus, mis on arhitekti loovale professioonile eelduseks võib olla vahel väsitav ja tüütu, ent ometi on see tundlikkus, maailma mõistmise püüe ju inimeseks olemise mõte. Kas pole?
Liitu uudiskirjaga:
