Ilmus Õhtulehes 12.12.2014
Just pere kolmandast lapsest alates algab võimalus, et jääme ka rahvusena kestma. Vanemahüvitise edasiarendusena on Reformierakond otsustanud peale vanemahüvitise lõppu alates kolmandast lapsest maksta igale lapsele 300 eurot kuus. Usun, et see on õige ja märgiline otsus. Viie lapse isa Vello rääkis mulle ja minu abikaasale kord, kui meie oma kolmandat last ootasime sellise loo: “1 laps – tööõnnetus, 2. laps – statistika, kolmadast aga algab PERE!” Ärge nüüd vähemate laste vanemad solvuge. Iga laps on armastavatele vanematele kingitus, võimalus panustada paremasse tulevikku rohkem, kui ükski riigikogu liige tööpostil, või seaduski seda saab. Ka mina pidasin tookord Vello ütlust pisut liialdavaks. Aga hiljem, kui meist tõesti sai kolme- ja pärast ka neljalapseline pere, pidin tunnistama, et Vello ütluses on üksjagu kogemusel tuginevat tõtt. Tean ka nüüd omast kogemusest, et kolmandast lapsest alates muutub pereelu suurel määral. Selle muutuse võtab lihtsalt kokku füüsiline fakt – emal on kaks kätt, kui neist jääb väheks, hakkab kogu pere rohkem panustama.
Kui on tugev paarisuhe, on kõik hästi ja kolmanda lapsega muutub pereelu tõesti pere eluks – kõik pereliikmed peavad aktiivselt kaasa aitma, et ühine elu toimiks ja oleks kõigi jaoks mõnus. Lapsevanemad mõistavad mõlemad võrdsemalt kaasa lüües teineteist rohkem, asju arutatakse läbi, otsuseid tehakse teadlikumalt, lähedus suureneb. Selle kõige eelduseks on, et on mõistust, mõistmist ja jaksu, ka majanduslikus mõttes, teineteisele ka puhkuseks ruumi anda. Pereelu muutub kindlasti ka lastekesksemaks. Midagi muutub aga oluliselt ka Eesti kui riigi, kui rahva jaoks. Mida enam on selliseid minu arvates väga normaalseid, mingis terminoloogias sätestatult suurperesid, seda vähem on ehk ka kohti, kus perepileti eest saab ujulasse või spordisaali 2 täiskasvanut ja 2 last.
Ehk ei suhtuta enam väikelapse kõrvalt tööle naasnusse kui potentsiaalsesse ohtu, vaid teatakse juba, et väikelaste vanemad on kõige efektiivsemad töötajad, kes oskavad oma aega planeerida ja ülesandeid täita õigeaegselt, kes on motiveeritud, sest tööl tehtav on omamoodi nauditav vaheldus. Seda rohkem rakendatakse ehk paindlikku tööaega, tekib rohkem lastetubasid nii töökohtadesse kui avalikesse kohtadesse. Kohalikud omavalitsused on sunnitud panustama lasteaedada ja lastehoidude olemasolusse ja teenuste kvaliteeti. Kokkuvõtvalt – liigume samm-sammult peresõbralikuma elukeskkonna suunas. Lisaks ja mitte vähetähtsana – just pere kolmandast lapsest alates algab võimalus, et jääme ka rahvusena kestma.
Selleks, et tagada rahvaarvu suurenemine, peab igas eesti peres olema vähemalt keskmiselt 2,1 last. Hetkel on see näitaja 1,52. Täna jäävad kolmandad lapsed planeerimata eelkõige majanduslike kaalutluste tõttu. Vanemahüvitise edasiarendusena on Reformierakond otsustanud peale vanemahüvitise lõppu alates kolmandast lapsest maksta igale lapsele 300 eurot kuus. Usun, et see on õige ja märgiline otsus. Kolmanda lapse puhul kaaluvad paljud vanemad ratsionaalselt lapse saamisega kaasnevaid kulusid ja tulusid, võttes seejuures arvesse nii enda sissetuleku, tulevikus oodatava tööalase karjääri kui ka enda ootused lapsekasvatamise tasemele ja kvaliteedile. Seega suuremate rahaliste toetuste mõju kolmandate laste sündidele oleks märkimisväärne. Hästi kaitstud riigi ja kasvava majanduse kõrval on Eesti olulisim eesmärk rahvastiku juurdekasv, sest ilma inimesteta ei säili kultuur, majandus ega kogukond. Kolm last võib saada Eesti ühiskonnas positiivseks normiks. Et me püsiks ka aastasadade pärast. Et meil oleks kellele riiki pärandada.
Oma kogemuse varal julgen ka väita, et lastel on hea õdede vendadega koos kasvada, neist kujunevad iseseisvad aga teistega arvestavad, koostöövõimelised inimesed. Käisin hiljuti oma kahe vanema lapse arenguvestlustel. Akadeemiline tase, võimekus ja huvi oli minu lastel omaealistega sarnane või vähemasti ei pidanud õpetajad vajalikuks midagi ekstra välja tuua. Küll aga kiitsid mõlemad klassijuhatajad lapsi sõbralikkuse ja kaaslastega arvestamise ja koostööoskuse poolest. Seda oli lapsevanemana rõõm kuulda. Usun et suures osas on neid siin õpetanud elu ise koos õdede vendadega maid jagades ja avastades. Kodus tuleb muidugi ette ka erimeelsusi ja kraaklemist, aga väiksemaid õpitakse alati kaitsma, seltskonnas olles tuleb teineteisega arvestamise ja suhete seadmise oskus eriti esile. Meie peres on vahva aeg, kus suurematest lastest on saamas vahvad vestluskaaslased ka meile abikaasaga, põnevad isiksused kellega on huvitav koos aega veeta, väiksemad aga kisuvad omasoodu ka suuri veel mõnusasse laste fantaasiamaailma, mida meil jääb üle vaid imetlusega pealt vaadata.
Tihti küsitakse meilt abikaasaga, et kuidas me jaksame – ettevõtlus, päevatöö, ühiskondik aktiivsus – kõike seda suure pere kõrvalt. Minu jaoks tasakaalustavad tihe tööelu ja suur pere teineteist. Meile on tõesti palju antud, oleme terved, meid on kaks ja meil on ka kogukondlikku abiväge. Ja muidugi oleme abikaasaga vahel väsinud. Ma arvan, et kõik me oleme, ka need kellel kaks last ja ka need kellel laps polegi. Puhkust ja vaheldust vajame kõik. Ja vahel kui oleme mõelnud, et ehk võiksime kaaluda töökohti ka mujal, jõuame ikka ja jälle tõdemuseni, et Eestis on tegelikult väga hea lapsi kasvatada.
Olen veendunud et Eesti elukeskkond on peamine põhjus, mille pärast naasevad siia talendid, kes on veetnud üliõpilasena aega mujal, siis kui tekib soov peret luua. Eestil elukeskkonnal on potentsiaal saada maailma parimaks. Linnad on piisavalt suured, et neis oleks tihedust, haridust ja kultuuri, aga piisavalt väikesed, et olla turvalised ja tuttavad. Loodus on kõikjal lähedal ja kättesaadav. Meie jaoks on lapsed armastuse vili, arenguvõimalus, meile inimestena, neile endile, aga ka Eestile riigi ja rahvusena. Kolmanda lapse toetus on märkimisväärne samm, riigi poolne õiglane toetus lapsevanemate poolt võetud vastutusele. Usun, et sellest ei tõuse mitte üksnes iive, vaid juba olemasolevate laste ja lastevanemate elukvaliteet ja kogu ühiskonna peresõbralikkus.
