Ilmunud Eesti Päevalehes
28.01.2015
Link artiklile
On hea meel tõdeda, et vaatamata nöha-hooajale on nuhvlid töös ja Reformierakonna plaan viia Eesti kindlalt edasi kasvava rahvaga riigiks leiab sisulist vastukaja, inimeste mõtted keerlevad oluliste teemade ümber.
Rahva kestmine läheb väiksele ja enda vabaduse korduvalt kätte võidelnud rahvale vägagi korda. Kolmanda lapse 300eurone toetus kui lihtne, selge ja märgiline samm riigi poolt selles suunas, et kolm last oleks eesti uus normaalsus on leidnud nii teadlaste kui praktikute toetust.
Oleme kohtunud lasterikaste perede esindajatega, lastekaitse spetsialistide ja rahvastikuteadlastega. Loomulikult leidub eriti valimisralli kontekstis ka kriitikuid. Aga nagu hea idee ikka, kannatab ka see idee kriitikat. On näiteks väidetud, et riik peaks raha otse teenustesse suunama ehk siis omavalitsustele maksma. Lasteaiakohad, hariduse ja arstiabi kättesaadavus ja kvaliteet on eluliselt olulised, et Eesti lapsevanemad kogeksid oma riiki kui peresõbralikku ja turvalist. Iga laps on lisaks õnnele ka kulude allikaks, kolmandast lapsest alates on nö kulutajaid rohkem kui teenijaid ja on ka uuritud, et just alates kolmandast lapsest sageneb vajadus osalise koormusega tööl käia, sest suure pere eest hoolitsemine nõuab oma. Makstes täiendava lapsetoetuse perele peame siin oluliseks pere otsustusvabadust ja vastutust selles osas, kuidas oma pere-eelarvet kujundada.
Eile tõi Sirje Otstavel Eesti Päevalehes välja naiste turvalisuse probleemi, kui sündide arvu kasvu pärssiva tegevuse ja jõudis järeldusele, et tegemist on “lühinägeliku pere- või rahvastikupoliitikaga”.
Ma olen Otstaveli selles osas väga ühel meelel, et naiste turvalisus on mitte ainult sündivuse tõstmise, vaid üleüldse ühiskonna tervise huvides. Otstavel viitas mitmele olulisele eesti naiste ühiskondliku rolliga seotud probleemsele aspektile. Kindlasti on naiste suurem esindatus otsustuskogudes, väiksem palgalõhe ja paremini jagatud vastutus laste kasvatamise eest õiged suunad, mille poole ka liigume.
Mina arvan, et seesama 300eurone toetud alates pere kolmandast lapsest aitab muuhulgas kaasa ka sel teel. Pere ja isiklike valikutega seonduv on mitmekülgne ja erinevatest teguritest mõjutatud. Laste kasvatamiseks ei piisa rahast – muidugi ei pane 300eurone lapsetoetus iseenesest kedagi sünnitama. Kindlasti teab iga kolme lapse vanem, et 300eurone lapsetoetus ei saa olla “eesmärgiks omaette”. Küll aga viide Otstavelile, millega saab täielikult nõustuda: “Võimalus iseseisvalt majanduslikult toime tulla annab inimestele enese¬väärikuse, valikuvabaduse ja turvatunde.”
Meie peres kasvab neli last. Arutleme abikaasaga tihti, mis on laste kasvatamises peamine. Loomulikult on see soojus, lähedus, armastus, laste jaoks kohal olemine, nende kuulamine. Mis on aga meie eesmärk, millised inimesed tahame, et neist kasvaks? Tahaksime, et kui nad lendavad meie suurest soojast turvalisest pesast laia maailma, oleksid nad lennuvõimelised – ettevõtlikud ja vastutustundlikud, valmis astuma oma õnne rajamise teed. Arvame, et suur pere on hea keskkond õnneliku, ettevõtliku ja vastutustundliku inimese kasvamiseks
Eestis on täna ligi 60 000 kahelapselist pere. Just kahelapseliste peredes läbiviidud sündivusuuringutes kinnitavad lapsevanemad, et kolmanda lapse saamist määrab eelkõige majanduslik kindlustatus. Lisanduv toetus on võimalus säilitada ka peale kolmanda lapse sündi pere elustandard töötades osakoormusega, või näiteks võimalus palgata täiendavat abi, et vanemad saaksid naaseda tööellu. 300 eurot kuus ehk siis kolmandik keskmisest palgast on umbes see kulu, mida statistikud lapse kuluks arvestavad.
Üle ega ümber ei saa ka sellest, et 300 eurot kuus on kolmelapselise pere jaoks kiiret reaalset rakendust leidev riigipoolne tugi, aga samas ka märgiline samm selles suunas, et peresid, kus on vähemalt kolm last saaks rohkem. Et kolm last oleks uus normaalsus, tavaline eesti pere. Juba selle ettepaneku esitamine on tõstatanud elava arutelu. Olen omal nahal kogenud kuidas muudab kolmas laps pere elu – enam ei piisa ema kahest käest – nüüd on aeg kõigil hakata osa võtma. Ja emagi ei saa enam olla kõike kontrolliv perfektsionist, vaid peab ka ise avanema, endale ja teistele asu andma, pere saab hakata koos arenema. Sama on ehk ka ühiskonnaga.
Kõikides aruteludes, kus olen sel teemal osalenud on välja toodud ühiskondlike hoiakute küsimus. On selge seos inimarengu indeksi, ehk siis hariduse kättesaadavuse, majandusliku olukorra, eluea ootuse ja sündivuse vahel. Eesti on teinud viimastel aastatel inimarengu indeksis edusamme, meie elukeskkonnal on suur potentsiaal olla maailma peresõbralikuimate hulgas. Et liikuda kindlalt edasi on õige aeg riigil panustada lisaks õiguskeskkonnale ja teenustele ka märgilise majandusliku toetuse kaudu. Tegemist ei ole ka sugugi mitte lootusetult kalli meetmega, sest ilmselgelt läheb see raha ühtlasi ka eesti majadnuse elavdamisse, kohalikesse kaupadesse ja teenustesse. Eestis on täna umbes 90 000 ühelapselist pere, 60 000 kahelapselist pere ja 15 000 kolmelapselist pere. Kas suudame aastakümnetega selle püramiidi ümber pöörata?
Aeg annab arutust – kõik peame andma oma panuse, omal moel. Usun, et suuremad pered ja soe suhtumine neisse muudab kogu meie ühiskonda tervemaks ja turvalisemaks.
