Yoko kui rahvasaadiku blogi/vlogi, ehk riigikogu liige kirjutab ja jagab videoformaadis valijatele mõtteid sellest, mis toimub Toompea saalides, Tallinnas, Eestimaa eri paigus ja tema mõtetes ning annab aru, kas ikka jagub aega ja tahtmist jõuda vahepeal ka Sisemise Rahu Väljakule.
Olete palutud edasistel korralistel ja erakorralistel sündmustel osalemiseks liituma uudiskirjaga:
Armastan sõita rongiga. Selles on alati midagi suurlinliku, on liikumist ja samas sund paigal olla ehk võimalus kirjutada. Isegi Eesti väiksuses on rongis ja perroonil rahvast. Kõik kiirustavad kuhugi. Olen seigelnud rongiga läbi India, Inglismaa ja Mandri-Euroopa. Seekord sõidan Balti jaamast Pärnusse tööle. Hommikul jaama tulles tuleb vaatamata augustikuule selga panna soe kampsun, sügissaabastele tõmmata kalossid ja selga vihmajope. On juba kord selline suvi, algas vara soojas mais, nüüd augustiks kena vihmane tuuline sügis. Eks näis, mis siis päris sügisel saab, ehk tuleb vananaistesuvi. See kosutaks.
Sügis tõotab tulla tihe, lisaks algavatele koolidele, lasteaiale, uutele elurütmidele presidendivalimiste põnev, õpetlik, ent kohati närviline protsess. Venib pikaks ma arvan. Keda näeksid Sina järgmise Eesti presidendina, keda kindlasti mitte? Seltskond kodanikke tegi hääletusveebi: www.president2016.ee . Tahaks meiegi kontekstis öelda nagu Obama kunagi: “May the best candidate win, whoever she is.” Anna Sinagi oma hääled, otsevalimisi meil pole, anna rahvasaadikule teada, mida mõtled.
Erakondlikust kuuluvusest
Nii nagu ilmgi, on augustis ka tegemiste rindel asjalikus ja tööülesanded trüginud eemale juuli ilusa Eesti suve puhastava meeleolu. Aga kuna ülesanded on põnevad ja vahepeal ka tõesti puhata sai, olen rõõmuga asja kallal. Poliitiku elu juurde käib ka erakondlik tegevus, inimesed, kes põhjusel või teisel soovinud oma maailmavaate määratleda ja on ühinenud organisatsiooni, et seda maailmavaadet koos edendada. Minul on sel aastal rõõm juhtida oma kodukandi, Põhja-Tallinna inimesi. Suvel on rohkem aega, tahetakse kohtuda. Meiegi pidasime suve hakul Tallinna päeva, grillisime ja küpsetasime ja suve lõpu poole sõitsime mere äärde, et esindada Tallinnat erakonna suveüritusel. Töö iseloomu tõttu vahel sotsiaalset kohustusena tajudes on need üritused lõpuks reeglina meeldivad, sest tekib aega inimestega rahulikult vestelda, samuti näeb ägedaid Eestimaa paiku, kuhu omal ettevõtmisel muidu ehk ei satuks. Sel korral näiteks Lepanina puhkeküla Pärnumaal, kus meri oli küll hülgehall aga soe. Samas kandis toredas kodumajutust pakkuvas Nurka talus tegime aga tõsisemaid plaane Tallinna arenguks. Minule sai osaks austav ülesanne juhtida 2017 kohalike valimiste pealinna valimisprogrammi koostamist. Innukas seltskond soovis alustuseks rääkida suurtest asjadest: korruptiivse “onupojapoliitika” asemel spetsialistide ja kogukondliku linnajuhtimise süsteemist, ühendusest Helsingiga, Põhja-Tallinnas Kopli kaubajaama transformatsioonist… Kokkuvõttes – mida teha, et Tallinna potentsiaal lõpuks ometi rakenduks, et pealinnast saaks riigi vedur? Minu meelel on mure pealinna pärast olnud enne ja kõik need kolm aastat peale seda kui enne eelmisi Tallinna valimisi a.2013 otsustasin avalikult sõna sekka öelda. Järgnev aasta on aeg see visioon koos kõigi panustada soovijatega vormida reaalselt elluviidavaks plaaniks. Mida teeksid Sina, kui Sinu käsutuses oleks vahendid, et oma mõtted ellu viia, et Tallinnast saaks Sinu unistuste pealinn ja Eesti riigi vedur? Kirjuta mulle oma mõtetest, või ka sellest kui arvad, et on kuskil veel keegi, keda kindlasti oma programmitöösse kaasata võiksime: yoko@reform.ee.
Arvamusfestival
Kolm aastat tagasi Arvamusfestivalil otsustasin, et aitab eemalt arvamisest, püüan ka ise rohkem teha. Ka sel aastal festivalile minnes mõtlesin, et lisaks meeldivale olemisele, tervele aruteluõhkkonnale on ehk selle ürituse üks tulemusi see, et inimestes on enam indu ühsikonnaelus kaasa lüüa. Sel korral osalesin oma meelisteemadel, alustuseks Noortepäeval Osaluskohvikus. See oli kõige ägedam, sai kuulata, mida noored elust olust arvavad, olla inspireeritud ja ise noori inspireerida. Okupatsioonide muuseum Vabamu korraldas Vabaduste laval debati „Vanaisa, peame rääkima vabadusest“. Modereeris Sten Tamkivi, kaasa mõtlesid laulumees Hirvo Surva ja õpetaja Maarja Tinn. Hea teema, võiks mõelda ja rääkida veel. Siiski jäin enda algsele veendumusele, et tõeline vabadus on sügavalt isiklik asi. Vaatamata teise päeva hullust ilmast oli arutelu Võrdsusest linnaliikluses Linnaruumi laval tulnud kuulama hulk huvilisi. Kummutasime müüte, mis mühises. Loodan peatselt teiega jagada vestluse salvestust, see on seda väärt. Mina tajun enesel kogu oma teadmisele ja veel enamale teiste teadmisele ja kogemustele tuginedes vastutust, et peame oma linnad arendama jalgsi-, jalgrattaga-, ja ühistranspordiga liigeldavaks. Kui tahame hoolitseda enda ja vastutusega juhtidena rahva tervise, heaolu ja konkurentsivõime eest, siis ei ole see valik, vaid ilmne loomulik kohustus.
Väärtustest ja planeerimisest
Pärnus kohtume täna Riigikogu Kultuuriväärtuste toetusrühmaga kultuuriministri, linnapea ja arhitektidega, et arutada, mil moel meie avaliku ruumi ja kultuuripärandit paremini hoida ja arendada. Planeerimine ja ruumi kujundamine on valdkonnad, kus vaatamata oma liberaalsele maailmavaatele pean tõdema, et nii paljusid huve ristavas ja eri valdkondi mõjutavates arengutes, peaks riik selgemini sõna sekka ütlema. Alternatiivina – kohaliku omavalitsuse juhtimine peab selles vallas muutuma pädevamaks. Tallinn – kui suurim – võiks ju olla eeskujuks – vahenditest siin ju ei napi – ent ikka on see valdkond pillapalla, juhivad üksikud huvid ja jupikaupa, ebapädevus, sest miks muidu on aastal 2016 30 miljoni euro eest plaanis rajada Reidi tee, kujul, mis täna nii tugevalt spetsialistide poolt kahtluse alla seatud? Lõpetangi siinkohal kutsega – tulge neljapäeva (18.08) õhtul kl 17 Russalka juurde, kus linnaarhitekt väitleb liikuvusspetsialistiga teemal: Kas Reidi tee planeeritud kujul on Tallinnale kasulik?
Kohtumiste ja kirjutamisteni!
