Yoko kui rahvasaadiku blogi/vlogi, ehk riigikogu liige kirjutab ja jagab videoformaadis valijatele mõtteid sellest, mis toimub Toompea saalides, Tallinnas, Eestimaa eri paigus ja tema mõtetes ning annab aru, kas ikka jagub aega ja tahtmist jõuda vahepeal ka Sisemise Rahu Väljakule.
Olete palutud edasistel korralistel ja erakorralistel sündmustel osalemiseks liituma uudiskirjaga:
Pidupäeval on hea seisatada ja mõelda sellele, mis meil on. Olen õnneseen – mul on teine pool, keda armastan üle kõige ja neli tervet last. Meil on kodu ja maa, kus saame koos kasvada, õppida, töötada. Aga meil on ka kogu maailm. Nii lapsed kui meie oleme vabad tulema ja minema, avastama, kui tunneme tõmmet tundmatu poole ja pöörduma tagasi turvalise toaakna vaate juurde, koduse raba rahusse. Ometi pole seda rahu ja vabadust olnud kaua, meil siin maailmanukas isegi üsna üürikest aega. Paljud meist mäletavad teistsuguseid aegu. Paljudel mujal on praegu teistsugune aeg.
Käisime Riigikogu Saksa sõprusrühmaga Bundestagi Balti sõprusrühma kutselt visiidil Saksamaal. Võõrustajate poolt põhjalikult ettevalmistatud programm, kõrgetasemelised kohtumised, sisutihe reis justkui sündmuste keskpaika. Vähemasti tekkis selline tunne. Juhuslikult saime kuulama ka kantsler Merkeli kõnet Bundestagis enne Brüsseli tippkohtumist. Teemadeks olid peamiselt Euroopa Liidu ühtsus, Euroopa väärtused, Brexit, Eesti ja Saksa digiarengud ja muidugi välispoliitika – Ukraina, Süüria ja rändekriis. Kohtusime EL ministriga, migratsiooniministriga, Bundestagi asespiikriga ja väliskomisjoni, digikomisjoni ja EL asjade komisjoni liikmetega. Lisaks viisakusele, ohtratele tänusõnadele, teineteist toetavatele avaldustele, poliitilisele arutelule külastasime nii Berliinis kui Pärnu suuruses Neumarktis Bayernis pagulaste vastuvõtukeskusi ja kohaliku kooli integratsiooniklassi. Sain omale ka esimese süürlasest sõbra. Ja sain ka silmiavava kiirreisi läbi Euroopa ajaloo otse tänasesse. Võibolla ei ole poliitikuna kohane tugevaid tundeid tunda või väljendada, teisalt ehk on see hoopis mu kohustus teiega kogetut jagada.
Külastasime Peter Eisenmani kujundatud Holokausti memoriaali, mille maa-aluses muuseumis meenutatakse neid miljoneid, kellele sai saatuslikuks ei miski muu, kui nende rahvus ja usk ühes inimkonna ajaloo suurimas genotsiidis. Ajaloo numbrid ja statistika on ülevaatlik osa ekspositsioonist ent veel enam toovad nende inimeste saatuse minuni jutustused ja pildid nende peredest, mahajäänud üksikud kirjad, fotod vangla müüride tagant, püüe jäädvustada kirjeldamatuid saatusi, mis neile osaks sai. Et mäletataks. Et need sündmused ei korduks.
Edasi külastame Berliini müüri memoriaali. Kogu Berliini linn on kui katkestuste kultuuri kvintessents. Ekspositsioon meenutab kuidas peale Hitleri langemist Berliin jaotati USA, UK, Prantsusmaa ja Nõukogude Venemaa vahel. Esimestel aastatel põgenes idast läände üle 3 miljoni elaniku. Seejärel hakkas kerkima okastraat ja siis järsku 1961. aasta 13.augustil üle öö MÜÜR. Justkui pliiatsijoon kaardil, ent päriselus justnimelt müür elude vahel, sõnaotseses mõttes näiteks läbi maja. Kes jäi ühele-kes teisele poole. Memoriaali üks osa on sein põgenedes hukkunute foto-lugudega, enamus noored mehed, aga ka mõni naine, imik, kelle suud hirmunud vanemad autokastis kinni hoidsid, et läände jõudes avastada, et liiga ränk oli väikse mehe jaoks olnud see teekond.
Ehk lisas sellele Saksamaa reisi kogemusele veel ühe kummalise lisakihi, et meie seltskonnas oli härra, kes jagas meiega oma Estonialt pääsemise uskumatut lugu. Lisaks tänaseks juba üle 20aasta tagustele ajaloo faktidele ja ühe inimese saatuse kirjeldusele avas kolleeg oma loo kaudu ka minu jaoks nii mõnegi ukse, mille arvasin end ammu sulgenud olevat.
Üksikisiku saatus maailma keeristes, kus on nii palju ebainimlikku nõuab sellega kohtudes alati täit tähelepanu ja liigutab. Ikka ja jälle kohtab ka tõendeid sellest, et ehk leidub veel enamgi inimlikkust, jõudu ja püüet aidata ka siis kui varud on pea ammendatud.
Nii Berliinis kui väikses Neumarkti linnas külastasime pagulaste vastuvõtukeskusi. Berliinis oli tegemist kirikliku vabatahtliku organisatsiooni poolt loodud ent riiklikult finantseeritud keskusega. Seal oli tõesti tunda, et tulijate jaoks sooviti luua inimliku olemist. Ööbimiseks olid halli sisse saepuruplaatidest loodud laeta kuubikud, igaühes kuus raudnari, lisaks oli püütud joonistuste, mängunurga, raamaturiiulite ja toataimedega luua hubasemat olemist. Aasta jooksul, mil see ajutisse spordihalli loodud keskus on tegutsenud, on lisaks personalile abiks käinud pea 1000 kohaliku. Meiegi kohtusime saksa koolinoortega, kes olid peale tunde tulnud pagulaste lastega ringmänge mängima. Tegemist on nö esmase vastuvõtukeskusega, kus saabunud veedavad kuni kaks kuud, kuni nende dokumendid on vormistatud ja on määratud piirkond kuhu nad edasi suunatakse. Berliinis oli palju kriitikat seadusandluse ja bürokraatia aadressil, mis on teinud pagulaste vastuvõtmise keeruliseks, samas kiitsid kohalikud nii tublisid ametnike, kes töötavad võimete piiril, kui ka oma kaasmaalaste suurt osavõtlikust ja võimet selles keerulises olukorras siiski rahulikult ja organiseeritult hakkama saada.
Neumarkt on väike linn 40 000 elanikuga Müncheni läheduses. Keskaegne Tallinnagi meenutav vanalinn hävis II Maailmasõjas 92%. Tänaseks on linn taas õitsev ja jõukas, meile tutvustatakse mitut innovatiivset ja edukat ettevõtet. Samuti külastame kohaliku pagulaskeskust ja kooli. Neumarktis on umbes 4000 mitte-sakslast, nende hulgas palju Balkani maadelt, ka Poolast ja Rumeeniast pärit inimesi. Hiljutise rändekriisi jooksul on tulnud juurde umbes 400 sõjapõgenikku, enamuses Süüriast ja Iraagist. Koolis on kaks tasandusklassi, kus õpib ca 50 muud päritolu last. Ise kümmekond aastat tagasi Rumeeniast Neumarkti kolinud õpetajanna teeb meile näidistunni, enamasti alla aasta siin olnud põnnid vanuses 7-10 räägivad juba enamuses kenasti saksa keelt, vahepeal uusi sõnu õppides palub ta neil neid öelda ka oma emakeeles, nt horvaadi, albaania, rumeenia, araabia keeles. Araabiakeelsetel lastel on viimane kuu aega abiks ka Süüriast tulnud vabatahtlik Amas, kellega lähemalt tutvume. Hommikusöögilauas oli üks Eesti kolleeg kirunud sõjapõgenike, kes tulevad saksa liiga heldet sotsiaalsüsteemi ära kasutama ja on kui neandertaallased, kes ei räägi ühtegi keelt. Kui Amas meile laua taga oma loo räägib, on see liigagi tugevas kontrastis kolleegi hommikul öelduga. Amasi inglise keel on veatu. Ta räägib kuidas ta oma kodulinnas Damaskuses omandas kraadi majandusteaduses, püüdis siis edutult sõja alguses saada viisat USAsse ja Euroopasse, ent kolis lõpuks ainsa positiivse vastuse tulemusel Lõuna-Aafrikasse. Seal täiendas oma inglise keelt kuni sai tööd kohalikus BBC harukontoris. Viisa lõppedes pöördus tagasi kodumaale, kus sõja ägenedes peatselt tema isa pommirünnakus hukkus. Koos ema ja kahe õega otsustati, et Amas püüab leida tee Euroopasse, et tekiks võimalus elada ja leiba teenida ja hiljem ehk ka õed ja ema järgi tuua. Siis läbis ta tavapärase tee üle Egeuse mere, jalgsi ja bussidega läbi Euroopa kuni Saksamaani. Juba pagulaskeskuses, ütleb ta, pandi teda tähele, sest ta soovis abistada ja inglise keele oskus tuli kasuks. Nüüd Neumarkti jõudes, elab ta tuttavate pool ja käib koolis vabatahtlikuna abiks kuni läbib kohustusliku 600 tunnise keele ja integratsioonikursuse ja saab tööloa. Siis loodab ta alustada uut elu omal erialal, võibolla ka minna veel edasi õppima. Räägime ka Süüria olukorrast, uurin kuivõrd usklikud on tema hinnangul süürlased, kas neil õnnestub Euroopas kohaneda. Süürlaste puhul arvab ta, ei ole suuri probleeme, asukoha tõttu olla Süüria üsna avatud ja sekulaarne riik, ent regioonis valitsevate riikide ja Venemaa huvide tõttu ei looda ta kohapeal kiireid lahendusi. Ehk ükspäev… Lepimegi kokku, et ehk õnnestub meil kunagi just seal kohtuda.
Loen samal ajal uudiseid Eestist, kus ¼ rahvast arvab, et meie suurim probleem on rändekriis, ja kaks kolmandiku rahvast arvab, et piirid võiks pagulaste hirmus taas sulgeda. Tahes tahtmata tekib paralleel Saksamaal kohatud digihirmuga. Kui tutvustan inimestele, isegi Bundestagi digikomisjoni liikmetele, mida kõike oma telefoniga ette võtan, küsivad nad suurte silmadega: kas ma ei karda? Loomulikult on digimaailmas riske ja kuritegevust, ent mõistliku ja hoolika kasutuse korral on riskid kasutegurite kõrval väiksed ja enamasti ka välditavad. Loomulikult on ka rändekriisis riske, selle taustaks on diktatuur ja terrorism maades, kust põgenikud tulevad. Samal ajal kasutab ka Venemaa osavalt kogu olukorda oma huvide realiseerimiseks. Väikse rahvana ei saa me lubada endale ainult oma nina ette nägemist. Täna on puruks pommitatud süürlaste kodud ja meie Euroopa liitlased on hädas nii lühikese aja jooksul nii suure hulga sõjapõgenike vastu võtmisega. Mingil hetkel võime meie ise olla need, kes vajavad abi. Peame teineteist jõudumööda aitama. Me ei saa valida Euroopast vaid head ja helget, vaba liikumist, kaubavahetust, eurotoetusi, peame nägema suurt pilti ja andma oma osa. Vaatamata pildile, mille meedia on meile maalinud, kohtan Saksamaal ennekõike toetust Merkelile, suhtumist, et saame hakkama – näeme vaeva, saavutame organiseerituse ja saame hakkama! Meie väikselt Eestilt ei ole nõutud palju, ka meie saame hakkama nende väheste sisserändajatega, kes meie kaugesse külla jõuavad ja loomulikult loodan ma, et mõned neist oleks ka sellised nagu minu uus Süüria sõber.
Koju jõudes loen uudiseid Venamaa ja USA poolt sõlmitud vaherahu leppest Süürias, mille hiljem ka kohalikud aktsepteerivad. Eks näis. Kiireid lahendusi sealt oodata ei ole. Meie kohus on olla kursis, toetada neid kellega kuulume ühte väärtusruumi ja ennekõike muidugi iga päev elada oma elu, oma Eestis, nii laitmatult kui oskame.
Laenan lõpetuseks sõnad Tallinna Muusikakeskkooli tšelloõpetajalt: “Igal inimesel ei ole võimalik teha head, aga iga inimene saab jätta tegemata halba”.
Selle loo innustas mind kirjutama hetk lennukis, kui olin Saksamaalt tagasiteel. Kuulasin Justin Bieberi lugu, mida tütar mulle ükspäev tutvustas ja tundsin kuidas kogu mu sisemus täitus suure soojaga teadmisest, et kohevarsti olen tagasi kodus, omade juures, milline õnneseen ma olen. Jätkugu meil ikka tähelepanelikust hinnata, seda mis meil on ja mõistmist ka nende suhtes kellel ei ole nii paljut.
Elagu Eesti!
