Yoko kui rahvasaadiku blogi/vlogi, ehk riigikogu liige kirjutab ja jagab videoformaadis valijatele mõtteid sellest, mis toimub Toompea saalides, Tallinnas, Eestimaa eri paigus ja tema mõtetes ning annab aru, kas ikka jagub aega ja tahtmist jõuda vahepeal ka Sisemise Rahu Väljakule.
Olete palutud edasistel korralistel ja erakorralistel sündmustel osalemiseks liituma uudiskirjaga:
Peale 24. septembrit võin vist ennast pidada kogenud poliitikuks. Olen siis kaasa teinud kõik neli valimiste viisi, mis Eestis võimalik. 2013. kohalikud, 2014. Europarlamendi, 2015. riigikogu ja 2016. presidendivalimised. Valimised on mandaadi küsimine, usalduse palumine kandideerides, ja hääle andmine mandaadi usaldamine valitu kätte.
Kas siis presidendist sõltub midagi Eesti inimeste ja Eesti riigi käekäigus? Lasteaiakohti, palgatõusu või aukudeta tänavaid Kadriorust korraldada ei saa. Siiski olen veendunud, et jah – sellest, kellest saab meie järgmine president sõltub nii mõndagi. Mulle tundub lausa, et meil on nagu kõigil presidendivalimistel seni, ajalooline võimalus valida kurssi. Kas liigume ühiskonna küpsuses edasi või tagasi? See on nagu jää minek. Valus. Hullumeelseid hääli kostub kuskilt pimedast. Meedia kirjutab lugusid, kus ei ole ühtegi nimelist allikat, levivad vandenõuteooriad, leeridesse jaotamine erinevate salapäraste taotluste põhjal ja ma ei tea mida kõike veel. Tundub, et kellelegi ei tulegi pähe mõelda, kirjutada, arvata, et on võimalik olla aus, teha asju, täpselt sel eesmärgil, mida väidetakse. Näiteks toetada ühte presidendikandidaati, sest tema on neist, kelle vahel valida tõesti Eestile parim. Võibolla seetõttu, et ollakse harjunud sellega, et tegutsetakse muudel eesmärkidel ja viisidel kui need, millest valjuhäälselt jutlustatakse. Seda tuleb muuta.
Palju on räägitud erakondade ühtsusest või selle väidetavast puudumisest. Mind on selles osas hämmastanud, kuidas ühtsust mõistetakse ja milles seda otsitakse. Üheski seltskonnas, rääkimata 12000 liikmelisest erakonnast, ei saa olla ühtsust, kus kõik on ühesugused. Küll aga võib liita neid, kes teineteise erinevustega lepivad ühine suurem püüdlus, emotsioon, näiteks soov saada koos paremaks, muuta juhtimiskultuuri paremaks.
Presidendivalimised teeb poliitikate vahel valimistest keerukamaks see, et tegemist on isikuvalimistega. Lisaks kompetentsile ja maailmavaatele on kandidaatide puhul oluline suhtumine elusse, ühiskonda ja kaasinimestesse üldiselt. Kuna president parlamentaarses riigis poliitikaid ei kujunda on need isikuomadused määravad. Ühtsusest, või vähemasti siirast soovist ühendamise, ühtsuse järele tundub olevatki saanud nende valimiste põhiküsimus. Sidugu meid siis see siiras eesmärk, mis endas eelduslikult kätkeb teineteisega leppimist. Ainult nii saame rääkida tegelikust ühtsusest.
Kuidas saaksime teha selle justkui kollektiivse hüppe suurema siiruse, headuse, vähema auahnuse ja kõrkuse poole? Ehk õnnestuks see päriselt avatuna edasi minnes, erinevusi kuulates, tunnistades mitte käskudega ühtsust nõudes ja samal ajal teistsugust välja heites, üha enam endasse sulgudes. Inimesi kõnetab rohkem olemus, kui sõnad. See mis ON. Üks kandidaat ON kõike seda, mida teine oma parimates jutupunktides RÄÄGIB. Seetõttu, et ka mulle läheb enam korda see, mis ON, kui see MIDA RÄÄGITAKSE, olen ma teinud kõik minust sõltuva ja teen seda ka 24. septembril, et just Marina Kaljurannast saaks meie järgmine, Eesti esimene vene juurtega, naispresident.
President on üks meie rahva ja riigi tugevamatest sümbolitest. Näeme vajadust, et me rahvana oleksime ühtsemad, teineteisega leppivamad, sest meid seob erinevustele vaatamata miski, mis on veel tugevam: nimelt ühine armastus selle väikese maa vastu. Arvan, et meid saab edukalt esindada ja juhtida vaid see, kes ka tegelikult ise oma maad ja rahvast tõesti hindab ja armastab.
Jätkugu meil jõudu usaldada, mõistust näha asju nii nagu nad ON ja julgust teha otsuseid sellest lähtuvalt.
